Helsinki maraton (14.08.2010) – minu esimene maraton

Ja siis oli käes 14. august ja maraton. Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis läksin jooksma nii 5h00 – 5h15 kanti.  Autogi tellisin finišisse endale järgi nii 5h15-ks.

Starti sai päris pikalt oodatud ja siis ma lihtsalt jälgisin, mis need kogenud “maratonihundid” siis teevad. Mitmed olid stardis vööga, kus mitmed spordijoogipudelid peal, pudelite ja võõ vahele veel geele topitud, higi pühkimiseks käepealad, mille vahele veel geele topitud. Ühel naisel oli kogu käe sisekülg pastakaga aegu täis kirjutatud. Eks ma siis vaatasin ja jälgisin, kuidas tulevikus starti peab tulema :). PS! Naistel on suur mood seelikus joosta.

Võtsin aegsasti koha sisse ca 10 meetrit 5h00 jänkudest tagapool.  Ilm oli Helsinkis laupäeval super, mõnusalt soe, kuid pilves.  Kui kell 15:00 start anti hakkas kohe ka tibutama, tibas paar kilomeetrit ja siis oli selleks päevaks vihmaga ühel pool. Täpselt nii ongi, et on start ja siis seisad päris mitu minutit ja alles siis saad vaikselt liikuma, vaatasin, et minul kestis see kokku ca 5 minutit. Alustasin ikka päris aeglaselt, aga siis sain oma jooksurütmi kätte ja lasin selles tempos edasi. Muudkui jooksin ja jooksin ja jooksin ja enesetunne oli lihtsalt super. Möödusin 5:00 jänkudest ja jooksin ja jooksin ikka omas tempos kuni seljataha jäid ka 4:30 jänkud. Siis küll mõtlesin et mis värk on, kas peaksin aeglustama ja nende sappa võtma, äkki pingutan üle, aga otsustasin ikkagi oma enesetunnet usaldada ja jooksin oma tempos edasi. Poole maa peal paistsid kollased 4:15 jänkud.  Ma lihtsalt ei uskunud, kuidas mul saab nii hea enesetunne olla? Poolel maal näitas tabloo 2:07, kui sellest maha võtta 5 minutit starditammumist, siis minu kohta väga hea.  Egas midagi jooksin oma mõnusas tempos edasi ja siis ca 27 km peal tundsin, et natuke raskeks läks, aga natuke. Otsustasin, et ootan 4:15 jänkud järele ja võtan nende sappa. Nendega sai koos joostud veel 5 km.  Ja täpselt 32 km peal hakkas minu maraton. Haamar või kuidas seda nimetatakse. Minul nägi see välja nii, et hullult energiat nagu oleks ja aeroobse poolest nagu jõuaks, aga keha ei tule järgi. Hullult jookseks, aga välja tuleb tibusamm ja tibujooks. Aga samas kõrvale vaadates, enamik tegi samasugust tibujooksu, seega ka teistel on raske ja see oli ainuke lohutus. Seisma jääda ei saanud, sest taas jooksma saamine oli nii valus ja vaevaline, seega lasin tippides ka mäest üles, polnud mõtet kõndida kuigi pooled seda just teevad. Ca. 37 km peal tabas mind kramp, see oli ka ainuke kogu jooksu vältel, õnneks oli seal samas üks abivalmis soome kaasaelaja, kes andis väikse kartulikrõpsudega kotikese. Need olid tal spets pakitus, ju jagas ka teistele. Igatahes aitas ja sain taas järgmise toidupunktini joosta, seal pakuti juba hapukurki. Hapukurgid olid ikka maailma parimad, ei usu, et kunagi veel nii häid saan. Et siis emotsionaalselt mõjutatud maitseelamused, igavesti meeles 🙂

Ja nii ma siis jooksin, jooksi ja jooksin oma tibujooksu. Lõpus loobusin ka joogipunktides energiajoogi ja vee võtmisest. Ei tahtnud lihtsalt seisma jääda, sest jooksma saamine oli nii nii raske. Raske, valus aga mega mõnus 🙂 40, 41 ja siis kostusid juba hääled, 41 ja finish. See on võimas tunne joosta üle maratoni finishijoone.

Maraton on fantastiline.  Ma teen seda jälle, see on kindel!  Sest kui praegu meenutan, siis esimesena tuleb meelde ikka see esimesed 30 km ja hea jooksutunne, siis võimas finishihetk ja alles siis see vimased 10 km oma valu ja jõuetusega.

Netoaeg 4:18:30 (bruto 4:23:01) pole paha esimese maratoni kohta, igati eneseületus minu enda silmis  ja aeg, mille üle olen väga õnnelik 🙂 Vahest me üllatame iseennastki.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga