Tallinna maraton (12.09.2010) – minu teine maraton

Seda postitust alustan ühe vana postituse sõnadega: vahest me üllatame iseennastki. Täna üllatasin ennast taas.

Otsus osaleda Tallinna Maratonil, ainult kuu pärast Helsinkit, tuli pikalt vaagides. Kui registreerumislehel olin, mõtlesin pikalt, kumba valida 10 või 42,195? Otsustain, et panen ennast kirja ikka maratonile, kuna hinnavahe oli suht väike ja maratoniga saab ju särgi ka 🙂 Lõpliku otsuse pidin tegema pärast Helsinkit, et kuidas enesetunne joostes ja taastudes on. Kõik oli super, seega tuli ka otsus ikkagi napp kuu pärast esimest maratoni taas see pikk teekond ette võtta. Poolteist nädalat tagasi jäin veidi tõbiseks ja start oli vat et kahtluse all, kuid kasutades vanu teada-tuntud ravinippe (sidrun, mesi, soolakuristused, sinepivannid, pipraplaastrid, Vietnami salv, villased sokid) olin taas terve ja päris külmetusse nagu ei jäänudki. Läks õnneks. Seega haiguse ja stardi vahele jäi vaid kolm jooksutrenni, lootsin ikka heale põhjale.

Ja põhi on vist hea, sest täna tuli 10 km isiklik rekord 53:21, poolmaratonis isiklik rekord 1:54:52 ja maraton 3:59:24. Läksin ju jooksma Helsinki aega, aga 18 minutiline parandus? Kust see tuli?

Start oli minu jaoks veidi vara, äratus 6:45, puder kreegimoosiga ning üks võileib kohviga, rohkem nagu ei tahtnud. Sordijooki ei läinud ka eriti. Vett sundisin ennast ikka jooma. Koti pakkimisega oli probleeme. Kuna ilm oli nii ja naa, juba pikemat aega, ei suutnud ma kohe otsust tehagi, pakkisin stardikotti vat et pool riiulitäit riideid. Mis siis ikka tossud jalga ja kesklinna. Kesklinnas sai mõnusalt kiirkõnd soojenduseks tehtud, et ikka õigeaegselt starti jõuda. Lõpuks läksid selga põlvpüksid ja T-särk, mis veel viimasena kotti sai pakitud. Üllatavalt soe oli. Hetk pärast koti äraandmist veel kõhklesin, kuid juba esimesel kilomeetril veendusin, et oli õige otsus.

Siis oligi 10 min ootamist ja minek. Mega lahe on ikka Viru ringil ja Narva mnt joosta 🙂 Ja Pirita autotee on ka super hea asfaldiga, jube hea jooksmiseks.  Jooksimise strateegia oli sel korral sama, mis Helsinkis. Alustada aeglaselt, ca 5 km kiirendada veidi ja võtta mõnus jooksurütm üles ja joosta senikaua, kuni jaksan. Kui läheb raskeks, veidi aeglustada ja joosta nii lõpuni (kui vaja siis viimsased km kannatada). Nii see jooks algaski. ca. 15 km peal tuli tagant 3:45 grupp, võtsin sappa ja jäin sinna esimese ringi lõpuni. Esimene ring oli lahe, kogu aeg teised jooksjad ümber. Õnneks ei olnud ka Pirita teel tagasitulles eriti tugevat tuult, mida nii kartnud olin.

Ühesõnaga esimene ring oli lahe ja kerge, aga siis teise ringi alguses, ma ei tea, mida ma vaatasin või mõtlesin, aga mingi hetk oli punases pluusis 3:45 mees ja grupp inimesi kusagile kadunud (jooksid eest ära nagu hiljem tagasipöördel paistis). Igatahes jäin pärast joogipunkti kummaliselt üksi ja üksi olid ka kõik läheduses olevad jooksjad, ei ühtki suuremat gruppi, kuhu sappa võtta. Nii algaski soolojooks. Jooksed pea, et tühjuses (mõned jooksjad ikka olid)  Viru ringil ja Narva mnt. Milline privileeg, juba selle pärast tasub Tallinna Maratonile tulla. Meeletult lahedad on need pealtvaatajad, kes lihtsalt plaksutavad ja ergutushüüded hõikavad. Tänuks neile kõigile sai kingitud naeratus. Nii ma siis jooksin, ikka edasi ja edasi ja siia ja sinna naeratades. Mõnus oli, selline oma tempo, aeglasem kui esimene ring kuid hea ja mitte raske. Ca. 25 läks raskematks, aga mitte veel Helsinkis kogetud “raskeks”. Siis oli 30 km, lahe, 12 ja natuke veel. Tagasipööre ja super vaade Tallinna vanalinnale ja nii nii kaugel tundus see.  Siis küll mõtlesid korraks, kas ma tõesti pean veel sinna jooksma? Pirita sild ja ainult “tavapärane jooksusirge”. Mega lahe on ikka niimoodi Tallinna kesklinnale läheneda, 10 veel, 8 veel, 7 veel, Kaarli kiriku tornid paistavad, seal on finiš. Lõpp läks raskeks ca. 35 peal. 10 km tagasipöörde järel algasid nende kilomeetripostid. Neid tasus lugeda, rohkem kui maratoni “kohutavaid” 37, 38, 39 või 40. Nii 6, 7, 8 km lugedes tundus kuidagi lihtsam, tegin mõttemängu, et vat olengi 10 jooksul. Viimases jooksupunktis möödus minust punases särgis 4:00 mees. Nii, alla 4 jooksmise unistus läks, aga pole hullu, supertulemus ikkagi. Joogipunktides ikka peatusin, tegin oma tavapärase menüü, 1 tops spordijooki, 1 tops vett, 1 banaan ja taas jooksma. Nii nii raske oli taas jooksma saada ja seetõttu ei tahtnud vahepeal käiagi, jooksmine oli lihtsam ja valutum. Raske oli, lõpp oli raske. Aga nii ma lõpu poole sörkisin, Kaarli kiriku juurest algas sirge, ei jõudnud kuidagi kiirendada. Viimane käänak, naeratused plaksutajatele ja käänaku taga paistis finiš. See on võrratu hetk, näha maratoni finišit. Ja siis nägin ma kella 3:59:01, veel on võimalus. Ma ei tea, kust need viimased jõuvarud tuleva, kuid meil on need olemas ja siis ma jooksin, nagu kooliajal 100 meetrit ja ma suutsin 🙂 Kuigi vaevu 200 m tagapool väitis keha, et ta ei suuda enam sammugi kiiremini kui vaevaline sörk.  Netoaeg 3:59:11 (brutoaeg 3:59:24).

Tallinna rada oli lahe, mõnusalt tasane ja pikad sirged ei hakanud ka häirima, vaated korvasid selle täiega. Korraldus samuti mega: kõigis joogi- ja toidupunktides sai mida tahtsid, ergutavad muusikapunktid, naeratavad kaasaelajad teeääres ja super lahe maratoniala finišis, kus sai päris mitmekäigulise eine kokku panna, kui isu oli. Ja isu oli 🙂 Eriline kiitus väga hea mustikasupi eest (kuigi alal olevad mehed kiidavad kindlasti tasuta õlut).  Loodan väga, et kui osalejate arv sinna 2 000-3 000 kanti liigub, suudetakse sama head korraldust pakkuda.

Koju tulles avastasin parema põlve tagant haavad. Panin seekord toestava põlvesideme peale, aga see koos kuumuse ja higiga on põlvetagusesse ikka korralikud haavad tekitanud. Jooksu aeg ei tundnudki. Praegu on valus, aga eks paraneb.  Nüüd peab taastuma, pikemat jooksu sel sügisel enam kavas polegi. Järgmiseks pühapäevaks tuleb veidi taastuda ja Tartu Rattamaratoni 40 km läbi sõita, et Tartu Neliküritusele ilus lõpp panna. Kuigi  see suvi on nii jooksu ja rulluisukeskne olnud, et kui meenutada, siis viimane ratta seljas istumine oli Tartu Rattarallil mai kuus. Aga küll hakkama saan 🙂

Väga lahe sportlik päeva ja super maratonielamus. Ma olen sellest maratonipisikust ikka väga-väga nakatatud. Nüüd peab maha istuma ja järgmise hooaja plaane tegema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga