Rooma maraton (20.03.2011) – minu 3. maraton

Et siis tehtud. Mõte, mis tekkis pähe (sest just Rooma flaier sattus kätte) Helsinki hotellitoas, pärast päris esimest maratoni jooksmist, sai siis teoks tehtud.

Roomas on päike ja keved 🙂 Pikkade käistega jaki ilm. Oleme juba kaks päeva siin turistitanud ja väikse rendiautoga Rooma liiklusega tutvust teinud. Üleeile oli Foorumi, Colosseumi ning Palatiumi künka päev ning eise siis Tivoli väljasõit. Nii, et jalad said eelnevad päevad päris vatti ja seda oli täna joostes tunda. Esimene õppetund – ära mängi hullu turisti päev enne maratoni 🙂

Täna oli siis maratonipäev. Start oli päris vara, siinse aja järgi kell 9. Kahjuks ei olnud päike veel korralikult taevasse särama jõudnud ja peitis end pilve taga. ca 7:30 viis mees mu siis Circus Maximuse juurde ja sulandusin sujuvalt metroost väljuvate maratoonorite massi. Külm oli hommikult. Ca. tund enne andsin koti ära ja suundusin sujuvalt edasi, WC-järjekorrad ja siis oma stardikoridori. Külm, külm oli. Siit teine õppetund, peab ikka mingi kileka/kilekoti ka tulevikus starti võtma, mille peale saaks tõmmata ja mille äraviskamisest kahju ei oleks. Huvitav tähelepanek, mõned mehed olid endale soojenduseks peale tõmmanud nn. maalriülikonna  ja viskasid siis selle minema, päris he mõte. Õnneks tekkis peagi ümber piisavalt inimesi ja siis hakkas juba soojem. Päris võimas hetke enne starti oli siis, kui kõik itaallased oma hümni lausid, mega lahe, ja sina oled seal keskel! Ja siis oligi minek ja päike tuli ka stardipaugu peale pilve varjust välja.

Algus oli väga hea ensetunne ja see kestis ca. 27. kilomeetrini. Tundisn, et üldse ei hingelda, sain oma jooksurütmi kätte ja hoidsin seda ja mega hea enesetunne. Alguses võtsin teeninduspunktides vett ja spordijooki ja ega sel midagi muud ei pakutudki. Kusagil seal enne poolt maad hakati teeninduspunktides ka muud pakkuma, kuid veidi ärevaks tegi, sest meile nii tüüpilist soola või hapukurki lihtsalt ei olnud. Selle asemel oli neil panus rohkem puuviljadel – ohtralt banaani, mandariini, õuna jne. Jama oli see, et mul oli küll kaasa võetud paar magneesiumitabletti, kuid lootsin ikka toidupunktide soolale ja seda ei olnud, või oli see minu sinna jõudmiseks otsas?

Jamaks läks ca 15 km enne lõppu, siis hakkasid kõikvõimalikud lihased krampi kiskuma. Õnneks ei tekkinud mingit tugevat jalakrampi, aga no ikkagi päris hull on krampis lihastega joosta ja ühtki äkilisemat, kiiremat liigutust ei julge teha, sest mis siis kui tulebki see tugev kramp – nende käes lompavaid näiteid oli teeperval jalutamas. Nii et võtsin vaiksemalt ja kulgesin siis oma krampis kehaga finiši poole. Piitseps oli krampis, parema labajala pealne oli krampis, parema ja vasaku jala põlvetagune lihas oli krampis ja kõige hellem oli vasak sääremari ja aeg ajalt endast märku andev vasak reielihas. Päris hull tunne ja kõige hullemad olid väiksed laskumised, tõusud olid väga OK ja neid ma ootasin :), aga jah millegipärast olid laskumised nii nii valusad. Minu kolmas ja kõige suurem õppetund tänasest – TUTVU TOIDUPUNKIDE MENÜÜGA, ja oma SOOL olgu alati kaasas! Kui praegu oma vaheaegu vaatan, siis ajad kuni 35. km on väga ok, siis 35-40 km vahemikus on kilomeetriajad ligi 1 minut/km aeglasemad ja viimased 2 km on ikka väga kehvad, selleks kulus ca 15 min. Pärast viimast toitlustuspunkti (40 km ) tegin midagi sellist, mida varem maratonil teinu pole – kõndisin ja kõndisin ikka päris pikalt, küllap sealt see 15 min tuligi. Just nii kõndides jooksid must mööda 4 h roosade õhupallidega jooksupoisid ja naljakas ma isegi ei üritanud ennast neile sappa võtta. Lihtsalt nii väsinud olin ja kõndida oli nii hea, las minna see 4 h aeg. Iga maraton on ikka nii isemoodi 🙂

Tähelepanek viimaselt 10 km oli see, et päris tihti oli kuulda kiirabi sireene ja ka rajaserval oli pikali maas “pilditudi” jooksiaid, keda pealtvaatajad siis turgutasid. Päris jubedad vaatepildid. Seega on maratonil ka teine külg.

Aeg oli 4:00:44 (neto 4:02:26). Täitsa OK aeg, vaatamata kõigile piinadele. Ise lootsin veidi alla 4:00.00, aga sain head õppetunnid ja hea motivaataori see aeg sel suvel üle joosta.

Kõige ilusam hetk jooksus oli ca 16 km paiku, mil pärast kurvi avanes vaade Püha Petruse katedraalile ja siis sa jooksed sinna poole ja sealt kostub sulle vastu pühalik muusika ning kõik see plats sillerdab päikese käes. See oli ilus hetk ja enesetunne oli siis ju ka veel ok. Kõige valusam hetk oli pärast 41. km, mil su ees avanes täies hiilguses Colosseum ja sellele tuli siis veel tiir peale joosta ja nii valus oli ja see Colosseum oli nii suur. Muidu on Roomas väga lahe maratonirada. Kuigi jah, suht palju oli jooksu munakivil ja asfald on ka ikka päris aukus. Väga-väga ettevaatlik pidi jookstes olema, et kuhugile ei komistaks, seega nii väga palju ei jõudnudki kõrvale vaadata ja neid ilusaid vaateid imetleda.

Nüüd lähen siis oma tühju süsivesikuvarusid tankima ühe tõelise Itaalia pastaga. Ja ees ootab kolm täispikka päeva Rooma varemetes, pikad kõnnakud, seega hea trenn valusatele jalgadele. Kevad Roomas on imeilus ja suht vähe turiste on praegu ka – seega just õige aeg ilma lisa närvirakke kulutamata Roomaga tutvumiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga