Arhiiv kuude lõikes: aprill 2012

Pariisi maraton (15.04.2012) – minu 7. maraton

Pariisi tulime reede õhtul. Laupäeval toimus meie jaoks nn „Eiffeli maraton“. Kolm ja pool tundi järjekorras seismist ja ajakulu et see alt ja ülalt ära näha. Kõige hullem oligi see seismine. Seejärel metrooga expole. Kui messihallile lähenesime lookles seal üks kahtlane järjekord. Onu, kes expo sissepääsu juures seisis küsis, kas jooksjad või külalises. Vastasime ausalt jooksjad ja selle peale näitas ta meeletu järjekorra poole. Mida? Kas tõesti jälle mitu tundi järjekorras? Mina läksin siis järjekorda ja mees messihalli uurima mis värk see järjekorda tekitab. Sain mingi 10 min järjekorras seistud kui ta juba helistas. Mingist teisest sissepääsust sai täitsa vabalt sisse ja mis selgus. Pudelikaelaks oli esimene laud, kus toimus tervisetõendi vastuvõtt. Tädid võtsid seal selle vastu ja andsid sulle siis paberi sinu numbri ja templiga, et tervisetõendiga on kõik ok. Lihtsalt need lauad olid piki liikumissuunda ja enamik sisenejaid jäi kohe esimese laua esimeste tädide juurde templit ootama. Tegelikult oli neid laudu tagapool veel küllaga. Lipsasin siis kõige tagumise laua kõige tagumise tädi juurde ja see protseduur võttis aega ei rohkem ega vähem kui 10 sekundit. Aga seal polnud mitte kedagi, kes kordineeriks, juhataks järjekorras olijaid tahapoole. Tagumised tempitädid seisid ka täiesti apaatselt ega teinud häältki. Ja jooksjad väljas muudkui seisid ja seisid ja ootasid. Igatahes oli mul nüüd paber templiga, mille sai oma numbri vastu vahetatud (ajakulu ca. 30 sekundit) ja juba olingi messialal sees. Üks huvitav asi oli suur seinaplakat, kuhu oli trükitud erineva suurusega kõigi osalejate nimed. Plakati esine oli taas inimestest umbes, kes kõik oma nime ostsisid. Seejärel tuli suur Asics ala, kus sai kõiksuguseid Pariisi maratoni logoga riideid/nänni osta. Edasi Uncle Bensi riisialasse (et siis ei olnudki pastaala), kus sai 5 EUR eest head riisirooga, banaani ja vett. Mõnus kõhutäis. Veel veidi expotamist ja juba liikusimega stardipaika üle vaatama. Kui päeva lõpuks hotelli jõudsime lõid jalad ikka tuld (et siis taas hull turistitamine, aga kui juba Pariisis olla siis võtta sellest ikka maksimum).

Võistluspäeva hommik. Hommikuks müslibatoon, jogurt ja imehea Prantsuse croissant. Joogiks tavaline Evian vesi. Jooksuriided selga, number pluusile (kiip oli numbri taha ribana kinnitatud ehk ei pidanud selle pärast eraldi muretsema, pärast ei tahetud tagasi ka). Kõhklesin pikalt, aga selga läks ikkagi pikkade käistega jooksusärk. Kõige peale tõmbasin teksad ja jaki (mis pidin siis stardis mehe kätte andma). Ja juba tõttasimegi metroo poole. Mida stardipaigale lähemale seda rohkem täis olid metrood jooksjaid, selline lahe jooksumelu. Kui stardipaiga metroopeatuses väljusime, oli stardini jäänud aega ca. 1 tund. Temperatuur oli ca 6 kraadi (nii teatas hommikune ilmateade), päevapeale pidi tulema 12 kraadi. Terve päeva lubas tugevat tuult, päikest minimaalselt, pigem pilves ilma. Igatahes hommikul metroost väljudes oli siis pilves, külm ja tuuline. Liikusime WC järjekorda. Järjekord vaid 20 meetrit (nii lühike, võrreldes eelmise päeva järjekorrakogemustega), aga lõpuks veetsime seal oodates ligi 40 minutit. Inimesed käisid WC-des riideid vahetamas ja järjekord liikus üli aeglaselt. Mõned olid juba võistlusvormis, peal vaid kile, ja need lõdisesid ikka täiega. Minu ees ootaval naisel olid huuled sinised, ja kui ta helistas siis telefoniga käsi lihtsalt värises kontrollimatult külmakrampides. Olin õnneks kotti pannud ka tuulekindla torusalli/buffi. Tõmbasin pähe, pidas hästi tuult ja kuigi oli külm, ei puhunud see tuul enam läbi pea. Kui lõpuks seal järjekorras seismisega ühele poole sai, näitas kell täpselt 20 min stardini. Olin stardikoridori lõpus. Hakkasime siis mehega liikuma paremalt poolt rada etepoole minu stardigrupini (lilla 3h45 grupp). Tükk maad tunglemist ja vasakul stardikoridoris paistis alles 5h00 tempomeister. Ikka edasi, edasi. Kus oli koridori sisenemise koht, seal oli rahvamass suurem ja läbitrügimine raskem aga läbi seal saime. Ikka edasi, edasi. Vasakul paistis juba 4h00 tempomeister. Edas, edasi. Oh juba nägin 3h45, aga sissetungiv mass koridori juures nii suur. Mees näitas, et eespool on veel üks 3h45 sisenemise koht, edasi. Aga seal ka suhteliselt suur mass sisenemas. Edasi ja lõpuks koridori sisenemise värav, kus suhteliselt vähe inimesi. Teksad ja jope seljast, kiire kalli mehele ja juba lipsasingi stardiväravast sisse. 7 minutit stardini. Uhh, jõudsin 🙂 Rahva seas oli veidi tuulevaiksem ja seega tundus juba soojem, aga ikkagi oli meeletu külmus sees.

Stardipauk, aplodeerimine ja tükk aega ootamist. Siis hakkas mass liikuma. Liikusin kõndides massiga kaasa. See oli nagu üle sõjatallermaa kõnnak. Maa oli täis kilesid, vanu riideid, täis ja tühjasid veepudeleid, spordijoogipudeleid. Tükk tegemist et mitte komistada. Siis taas seisak. Sel korral oli neil mingi uuendus, et stardikoridorid olid pikuti pooleks jagatud ja siis lasti kordamööda paremalt ja vasakult gruppe rajale. Igatahes kui seal veel viimast korda seisatasime ja ootasime, hakkas vasakult grupp jooksma ja nende seas oli ka tempomeiste 3h30. Ja siis hakkas ka meie grupp liikuma ja sai juba jooksusammu sisse võtta. Ehk siis olin vist esimeses 3h45 grupis, mis rajale sai.

Stardijoont ületades oli kulunud ca. 17 minutit. Garmin käima ja läkski lahti minu Pariisi maraton.

Rada oli piisavalt lai ja sai kohe vabalt jooksma hakata. Üldiselt võin öelda, et mina küll ei tundnud, et nüüd raja peal kitsas oleks olnud. Mööduda sai väga lihtsalt raja servast (mina kasutasin vasakut äärt), lihtsalt tähelepanelik pidi olema. Kohe alguses võtsin 3h45 tempomeistri temposse ja jooksin temaga nii 7 km. Kuna mul polnud aimugi, mis vormis ma olen, otustasin et liigun siis tema tempos ja vaatasin, mis enesetunne teeb. Esimesed kilomeetrid oli külm, aga kolmandal kilomeetril sai lõpuks ka veidi sooja sisse. Viskasin ära ka Eestist kaas ostetud „töökindad“ ja tõmbasin torusalli peast ära. Tegelikult oli otsus torusalliga jooksma minna päris õige. Enamik rajast jooksin siis selleta, aga kui tuli mõni lõik rajal (või majadevaheline tuulekoridor), kus oli meeletult tugev tuul, siis oli väga lihtne see kuklast taas pähe tõmmata. Pärast taas vupsti kaela tagasi. Jooksin tempomeistriga 7 km, enesetunne oli super, otsustasin, et jooksen edasi oma enesetunde järgi. Kellalt vaatan vaid pulssi ja kilomeetriaegu. Üritan joosta ühtlaseid kilomeetriaegu nii kaua kui suudan. Vaikselt hakkas tempomeister oma grupiga maha jääma, enam ei kuulnudki tema „giidijutte“. Jooksin ühtlaselt oma kilomeetreid ja siis 11-12 kilomeetri vahel tabas mind mingi kummaline tunne. Keha ei kuulanud enam sõna, sujuv jooks kadus, tekkis selline kandilise jooksu tunne. Hull jooksusammu kangutamine. Lihas oli kange. Mõtlesin, et ei või olla, kas tõesti algab piin. Aga siis saabus mingi lõik rajal, kus oli pea et tuulevaikus ja veidi aega tagasi hetkeks välja tulnud päike paistis otse peale. Soojus! Lihtsalt jooksin ja üritasin kõiki lihaseid lõdvestada, raputasin käsi, üritasin jalgu jooksu pealt lõdvestada. Mõttes sisestain, kui lõdvestunud ma olen, kui lõdvestunud ma olen, kui lõdvestunud ma olen. Ja see aitas. Läks lihtsamaks, jooksusamm muutus sujuvamaks, enesetunne paranes. Kusagil seal 15 km kandis oli toidu/joogipunkt. Kui kahes varasemas punktis (5  ja 10 km) olin võtnud vaid veepudeli ja sealt 2-3 lonksu vett, siis selles punktis võtsin natuke rosinaid ja ühe banaanitüki. Kõik suhu ja kiiresti mäludes alla, peale kolm lonksu vett. Pudeli valasin jooksu pealt maha tühjaks ja kollasesse taaskasutuskonteinerisse. Täpselt nii toitusin kõigis järgnevates punktides. Spordijooki hakati üldse pakkuma alles jooksu lõpupoole, seal kusagil 33 km kandis võtsin ühe topsi, aga see nägi välja nioonsinine vedelik ja juba värvuse pärast ei suutnud seda juua, maitse oli ka jube. Et siis kogu maratoni jooksin banaani, rosinate ja veega. Kusagil 35 km kandis tahtsin võtta pükste tagatskust geeli ja see lihtsalt libises mu banaanist libedate sõrmede vahelt. Kuna pidurdamine, tagasi minek ja seal maast selle üles võtmine oleks tekitanud pidevas jooksjatevoolus päris ohtliku olukorra siis loobusin sellest ja kokkuvõttes seekord siis maraton ilma ühegi geelita. Etteütlevalt võin öelda, et soolast midagi toidupunktides ei pakutud. Aga mul oli ennetav magneesiumikuur vist hästi õnnestunud, sest krambiprobleeme mul sel korral ei olnud. Tagasi jooksu juurde. Pärast 15 km tuli sisse kergus, enesetunne oli super, jooksin ja jooksin ühtlaseid kilomeetriaegu (natuke alla ja natuke (rohkem) üle 5 min/km). Poolmaraton, enesetunne super. Jooksen edasi ikka nii 5:00 – 5:15 min/km. Pärast 25 km tuli lõik, kui sisenesime tunnelisse, lõppu ei paistnudki. Tunnelis käis laul ja ergutushüüete hõiskamine. Kõik kajas, mega lahe tunne. Lõpuks paistab tunneli lõpp, väike tõus tunnelist välja. Ja see tõus andis veel rohkem energiat. Tõusul tundisn, et kõik need talvel külmaga väljas tehtud pikad jooksud ja spordiklubis lindil tehtud intervall-, tõusu- ja tempotrennid olid läinud kümnesse. Jätkasin ühtlaselt kilomeetreid. Kusagil 27. kilomeetri kandis märkasin rajal maas surnud konna – jooksjavool oli ikka nii pidev, et rajaületus ei õnnestunud kellelgi. Paar kilomeetrit varem oli päris ohtlik olukord, sest üks vanem härra (ülikonnas ja jalutuskepiga) oli üritanud ka risti üle raja minna, nüüd lebas ta keset rada maas, prillid nii kaitsetult asfaldil. Paar jooksjat juba abistasid teda püsti tõusmisel, kuid kõik teised, kes tagant tulid tegid selliseid ohtlikke kõrvalhaake. Kusagil seal 30. kilomeetri kandis olevas toidupunktis sain aru, et toidupunktides peab üli ettevaatlik olema, banaanikoored ja märjad kivid olid muutnud selle ala tõeliseks liuväljaks. Komistasin hetkeks, kuid jäin püsti. OK 32. kilomeeter – maraton alles algab, aga kilomeetriajad püsisid. Oli maratoni 38. kilomeeter ja ma jooksin seda enda kohta ulmelise 4:56 min/km ajaga. Päris lõpuni ma vastu ei pidanud, täpselt maratoni 41. km tuli väike haamer. Aga imeväike ja kestis ka vaid nii 750 m. Siis sain mingi uue hingamise, kiirendasin ja niimoodi spurtides ületasin finiši. Vaateväljas veidi külgvaates imeilus Triumfikaar. Lõpus oli täpselt selline tunne, et puhkaks nii 5 min ja siis jookseks veel 🙂 Tundub, et midagi jäi veel sisse.

Ametlik aeg siis 3.35:51. Esimene pool 1.49:09 ja teine 1.46:42. Tegin negatiivse spliti, ehk maratoni teine pool oli kiirem kui esimene. Vat selle üle olen ma kõige õnnelikum. Ühtlasi püstitasin oma poolmaratoni rekordi, maratoni teises pooles siis 🙂 Numbritest veel keskmine kiirus 5:07 min/km, keskmine pulss 168 ja kokku kulus 2024 kcal.

Edasi liikudes sai finišeerija särgi ja sinise vihma/tuulekeebi. Tõmbasin keebi kiiresti peale. Edasi liikudes medal kaela ja siis sisenesin juba snäkialasse. Võtsin paar tükki banaani, mandariini, joogiks kulus ligi liiter vett korraga. Ja siis hakkas juba külm taas. Kiiresndasin veidi sammu, et sellest lõpetajate alast välja saada. Masaažijärjekorda ei võtnud, liiga pikk. Ikka edasi ja siis oli maratoonorite ala lõpp ja hakkas ala, kus siis kaasaelajad olid jooksjatele vastu tulnud. Ja seal oli tõeline ummik. Lihtsalt inimesed ootasid, ega lasknud maratoonoreid edasi välja. Kui mu naabruses üks maratoonor neis kitsastes oludes oma mao sisu väljutama hakkas, siis otsustasin hoopis suuna võtta külje suunas. Sinna oli lihtsam pääseda. Aiapostide vahel oli taas ava ja pugesin sealt välja. Ja nii tõttasin hoopis aiaga paraleelselt (väljaspool) muruplatil finišiala lõpu poole, kus mees mind juba ootas. Jube külm oli taas sees, lõdisesin täiega. Teksad jooksupükstele peale ja tuulejakk sinise keebi peale. Metroosse ja hotelli puhkama. Metroo oli täis sinistes keepides maratoonoreid. Kõigi nägudest peegeldus väsimus, aga samas ka õnnelik naeratus.

Pariisi raja kohta ka paar sõna. Asfalt oli suhteliselt korras ja hea joosta. Vaatasmisväärsusi oleks võinud veidi paremini eksponeerida aga põhimõtteliselt nägi olulised objektid rajalt ära küll. Väga meeldisid kaks rajaosa, mis olid viidud suurtesse parkidesse, neis joostes polnudki nagu tunnet, et jookseksid suurlinnas. Paar tõusu ja laskumist on ka meelde jäänud, aga üldiselt oli suhteliselt tasase profiiliga jooks. Kui pargi osad välja arvata, siis oli raja ääres päris palju rahvast, kes kõik mõnusalt kaasa elasid. Kuna ma jooksin enamik ajast vasakus rajaääres siis sain väga palju nimelist (mis rinnanumbril kirjas ja mis prantsuse aktsendiga ikka väga huvitavalt kõlas) ergutust ja see oli ikka väga, väga innustav. Kuigi sel korral meil ilmaga ei vedanud, siis tasus kevadel Pariisi jooksma minna küll.