Veel üks poolmaraton – Rakvere Ööjooks

Proovisin siis sel aastal paljureklaamitud Rakvere Ööjooksu ka ära. Ajaliselt sobis see võistlus ka väga hästi Stockholmi Juubelimaratoni treeningplaani. Üllatuseks leidsin just reede hommikul postkastist Stockholmist saadetud kirjakese (stardinumbri paberi ja rajakaardiga) ja see tekitas kogu päevaks sellise mõnusa jooksuemotsiooni.

Neljapäeval aklimatiseerusin veidi “ööajale”, võtsin mehe rattaga saatjaks ja tegin hilisõhtuse (23:00-24:00) ülikerge jooksu. Reedel siis lõunane uinak ja korralik pasta. Rakverre jõudsime suhteliselt vara, jooksuriided selga, number ja kiip peale, ja siis tegime kohvikus aega parajaks. Menüüs vesi ja kohupiima-maasikakook. Täiesti ilma süümekateta sõin seda kooki – kõik kulus rajal ära 🙂 Pool tundi varem väike soojendusjooks ja siis läksin stardialasse. See oli juba paksult rahvast täis. Viisakalt ei hakanud ennast seal läbi inimeste etepoole ka trügima (aga see oli viga, nagu hiljem aru sain). Ainuke asi mis tõsiselt häiris oli see stardigruppide korraldus. Sest jooksu algus oli väga kohutav. Hakkad nagu jooksma ja siis on täielik sein ja ei saa mööda. Sein paremal, sein vasakul, ja no ei poe kuidagi läbi. Sain kaks tõsist küünarnukiobadust ja kui siis üks käimiskepp ka ohtlikult silmeest läbi vilksatas siis mõtlesin küll MIDA? Ma saan aru, et taheti efektset massipilti stardist, aga … Kusagil seal 1,8 km peal sai juba normaalse tempoga jooksma hakata.  Siis hakkasin tajuma, et see Rakvere rada on päris hea. Mulle väga meeldis – mõnusalt kiire, profiil päris hea, mõnusa pikkusega tänavalõigud (nii lühikesi kui pikki), 90 kraadised pöörded (need kohe väga meeldisid millegipärast). Tõesti mulle väga meeldis see rada. Lisateguritena oli sel korral veel meeletult hea enesetunne ning mõnus ilm (päike, päikseloojang oma kumaga ja karge hämardumine).

Sel korral võtsin veidi julge eesmärgi: joosta kilomeetreid 4 minuti 40 sekundiga. Esimesed kaks kilomeetrit olid aeglasematest möödamanööverdamise tõttu siis kohutavad. Edasi kolm järgnevat kilomeetrit tulid päris häst eesmärkki. Siis sattusin mingisse gruppi kus kippus aeg veidi kiireks minema, jätsin end neist vaikselt maha. Raske oli emotsionaalselt end niimoodi kiirest grupist teadlikul maha jätta. Aga samas ma sundisin end seda tegema ja ma arvan, et see oli õige otus. Sattusin uude mõnusa tempoga grupp. Sättisin end nende sappa ja hoidsin nende tempot, mis oli täpselt natuke alla minu maksimumi. Väga mõnusad õppekilomeetrid, kuidas enda tagasi hoida.  Kui 13. kilomeetri aeg tuli 4:46, siis liikusin vaikselt etepoole ja tõstsin tempot. Tundsin, et see üks käik on veel varuks ja otsustasin, et viimased 8 km (või nii kaua kui jõuan) jooksen siis vähemalt 4:40 kilomeetreid, nagu eesmärgiks seadsin. Sattusin ees kõrvuti teise meie grupis olnud naisega, kellega jooksusamm ja tempo kuidagi väga hästi klappis. Niimoodi üksteise kõrval me jooksime kuni lõpuni. Kas keegi meie grupist veel kaasa tuli, ei suutnud jälgida. Igatahes, kilomeetriajad olid väga head, mitte ühtki alla 4:40, enamik sinna 4:28, 4:33 kanti. Kuidagi selline väga, väga hea jooksutunne.  Oli raske, mõni hetk isegi vägagi, aga tempo meil säilus. Selline tõeline jooksupingutus. Viimased 500 meetrit veel kiirendades ja finišis võis rahul olla – uus poolmaratonirekord 1:38:02. Numbritest: keskmine kilomeetriaeg siis 4min38, keskmine pulss 175 ja kokku kulus 1008 kcal.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga