Arhiiv kuude lõikes: november 2012

Ateena Klassikaline maraton (11.11.2012) – minu 9. maraton

Tegu maratoniga, mis algab Marathoni külast ja lõpeb Ateenas Panathinaikon staadionil. Viienda kilomeetri kandis teeb rada ringi ümber Maratoni lahinguplatsi, kust siis müüdi järgi oli aastal 490 e. Kr Philipides oma maratonijooksu Ateenasse alustanud, et teatada võidust pärslaste üle. Lõpp ei olnud tal loomulikult Panathinaikon staadionil, aga umbes-täpselt sellel rajal, mida tema jooksis, joostakse nüüd siis Ateena Klassikalist Maratoni.

Meie jõudsime Ateenasse reede õhtul, sel korral võtsime taas rendiauto ja peatusime linnast väljas ühes rannahotellis. Kuna hooaeg on läbi oli seal mõnusalt rahulik. Laupäeva hommikul kell 7 läksin päikest ja sooja ilma tervitama ühe 6 km taastava jooksuga hotelli lähedal tänavatel. Viimane trenn Eestis oli paduvihmas, nüüd seal lühikestes käistes ja päiksepaistes. Kontrast oli ikka mõnus. Pärast hommikusööki autosse ja Ateena poole. Linna sisse sõites oli autoteel mingi kahtlane sinine joon, tükk aega nuputasime, mis see küll on ja siis märkasime raja ääres ka maratoni kilomeetriposte. Täpselt nii – mööda seda sinist joont joostaksegi maratoni. Pärast seda hakkasin hoopis teise pilguga rajaprofiili hindama – natuke kõhedaks võttis.

Expo oli Zappio näitustemajas. Kõigepealt sai kätte numbriümbriku koos sinise õlakotiga. Numbri alusel sai tasuta ühistranspordikaardi. Kiip oli jalatsi külge kinnitatav valge (meile väga teada-tuntud), mille pidi kindlasti tagastama, muidu aega kirja ei saanud. Edasi oli expol müügiala – selline keskpärane, pigem väikse võitu. Aga uued Asics Nimbused sain ikka hea hinnaga kätte. Viimane kord oli Tallinnast ostes päris hull kaubakeskuste ralli, et sobiv mudel ja number leida, nii et kasutasin võimalust ja ostsin siis seal ühe paari riiulisse seisma, ca. 600 km pärast võtan siis kasutusse. Särgi sai ka, aga XS suurust neil polnud ja tegelikult polnud neil naistemudelit üldse. See S suurus, mis mulle siis anti, sellesse ma upun – ehk väike pettumus. Expost ise jäi meelde üldmuljena kitsas ja umbne, aga samas lärmakas melu positiivses võtmes. Nagu ikka pärast expot läksime linna peale turistitama. Märulipolitsei täies varustuses (ning relvastuses) ja meeleavaldajad nägi ka ära. Aga tegelikult on Ateena väga rahulik. Väga lahe oli just see, et päris palju oli maratonikottidega turist. Õhtusöögiks korralik pasta ja hotelli jõudsime tagasi vist ca. 20 paiku, siis asjade valmissättimine ja juba kell 22 magama.

6:15 äratuskell, kell 7:00 läksime alla hommikusöögile. Putru kreeklaste hommikumenüüs ei ole. Nii kombineerisin olemasolevast võimalikult süsivesikurikka hommikusöögi ikka kokku. Vaikselt tekkis alla ka teisi meie hotellis peatunud jooksjaid. Kokku kolm seltskonda – kuus jooksjat. 7:25 startisime autoga Marathoni poole. Kohanimedega on Kreekas küll nii, et üks ja sama nimi on nii paljudes kohtades üle riigi, et GPS-ga Marathon otside on küll lootusetu. Aga kui suund on teada, vahemaa ka enam vähem, kui mitmed ja mitmed kollased taksod ja turismibussid ainult ühes suunas liiguvad siis pole probleemi. Täpselt kell 8:00, mil päike oli täies hiilguses taevas, jõudsime starti, parkisime auto ja mees tuli mind siis saatma. Stardialast jäi meelde hullumeelne kogus WC-sid, paljudel välismaratonidel on just nende puudus ja järjekorras ootamine probleem, aga seal mitte. Pool üheksa sisenensin kolmandasse stardikoridori ja sain suhteliselt esiritta selles grupis. Ootasin paremal aia ääres, mees oli teisel pool. Sain taas kõik vahetusriided ja veel viimase hetkeni peal olnud kampsuni tema kätte anda. Mõnus sai rääkida, muljetada, mõtteid eesolevast jooksust eemal hoida. Enne starti lasti kõlaritest ka kreeklaste rahvatantsu zorbase muusikat ja see oli ikka päris võimas kuidas kreeklased selle peale käima läksid. Eespool teises grupis oli piisavalt ruumi ja seal mingi meeste seltskond lausa tantsis selle saatel. Kellel ruumi tantsuks polnud need plaksutasid rütmis kaasa.

Mõtted ja eesmärgid enne jooksu olid kahetised. Teadsin, et olin teinud oma maratonikava peaaegu 95% täpsusega. Tundsin, et olin paremas seisus kui enne Pariisi, aga see on ju ikkagi Ateena, rada mis on kuulduste järgi väga raske. Palju-palju raskem rada kui lauge Pariis. Ja autoge seda rada sõites tundus see ikka … Aga vaatamata sellele kõhklusele, kinnitasin hommikul paremale käele käepaela 3h30 vaheaegadega. Vasakule läks Garmin. Eesmärgiks 3h30 maagiline piir alistada, isegi kui tegu on nii raske rajaga kui Ateena.

Ilm oli pühapäeval jooksmiseks suhteliselt ebasoodne 21 kraadi sooja (nii näitasid rajaäärsed termomeetrid) ja lauspäike. Tuult oli ka ja see oli peamiselt tagant, natuke keeras ka küljele, seega mingit abi sellest jahutamisele ei olnud (vähemalt ei tundnud, et oleks olnud).

Täpselt kell 9:00 anti eliidile start. Stardipauk ja ilutulestik. Ilutulestik päikselisse sinisesse taevasse??? Mingi aeg ootamist ja esimene grupp kadus kaugusse. Meie saime vaikselt stardijooneni liikuda ja siis ka meie lähe. Lai ja avar tee allamäge. Ja nii läkski lahti, imehea tunne, kergus – aga see kergus ei olnud mitte millestki muust kui laugest allmäge kilomeetritest. Jälgisin kella ja muudkui korrutasin – hoia tagasi, hoia tagasi, hoia tagasi – jälgisin, et kiirus ei läheks üle 12,2 km/h. 5 km tuli kergelt, Maratoni lahinguplatsist ei mäleta midagi, järgmisest 5 km samamoodi. Mõlemas vaheajapunktis olin käepaelast ca. 45 sekundit ees. Kõik on veel hästi. 10-15 km lõik oli tunda esimesi laugeid tõuse, mingil kilomeetril vajus kiirus ka alla 12,0 km/h, ok pole hullu, järgmine tuli juba üle.

Veepunktid olid iga 2,5 km taga. Vett anti 0,5 l pudelites. Natuke raiskamisena tundus aga no jah. Paar lonksu vett ja pudel maha. Lõpupoole kui päike juba mõnusalt liiga tegi, siis sai ka lisaks joomisele natuke vett värskenduseks pähe valatud. Võib-olla ka seepärast olid neil nii suured pudelid, et need olidki mõeldud nii joomiseks kui pähevalamiseks. Igatahes oli jooksupealt pudelist juua ülimugav ja kui tagasi mõelda, siis ei peatunud ma sel korral vist kordagi üheski toitlustus/veepunktis. Esimene maraton täielikult joostes. Banaani haarasin kahest punktist. Spordijooki pakuti ka, kuid seda sel korral ei tarbinud.

15-20 km mäletan ka tõusu ja mingit ülimõnusat pikka laskumist, kus kiirus tõusis isegi 13,5 km/h kanti, aga siis oli taas tõusud. See lõik kulges kõik poolmaratoni ootuses ja ega midagi rohkemat ei mäletagi. Hea ja mõnus jooksutunne. Kusagil seal 18 km kandis oli jooksjate seas ka koer. See tekitas pealtvaatajates ja ka jooksjates ikka mõnusalt elevust. Ilusti jooksiski vaikselt Ateena poole. Tegelikult on koerade ja kassidega nii, et vabalt liikuvaid koduloomi hakkab kogu Kreekas tänavapildis liiga palju silma. See valge kutsa (koduta või mitte) igatahes jooksis lõigukest maratonist.

Poolmaratoni vahepunkt oli mõnusal laugel tõusul. Enne seda pakuti geeli, võtsin ka ühe. Aeg oli poolteist minutit kehvem kui käepael näitas, ehk siis olin oma eesmärgile viimase kümne kilomeetri tõusudel kaotanud.

21-32 km oli puhas lauge tõus. Kui mõni laugem lõik või laskumine oligi siis tegelikult ma seda ei mäleta. Ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool ja kui lõpuks sinna lõppu jõuad siis avanes samasugune vaade. Taaskord ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool. Hull tegur oli ka päike. Kui päike hetkeks pilvetaha läks oli selline kergenuds, mõnus, nii võiks jäädagi, aga ei, juba oli päike taas tagasi. Vaatasin kellalt kuidas pulss tõusis ja kiirus kadus, pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus ning pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus. Kilomeetriajad kõik 10-25 sekundit üle eesmärgiks seatud kilomeetriaega (4:58 min/km). Hull masendav tunne, aga selleks masenduseks polnud aega. Ja alates 25. kilomeetrist ma korrutasin lõputult „ma jõuan, ma jõuan, ma jõuan … ma ei anna alla, kohe, kohe tuleb laskumine“. Jalad olid tegelikult super heas seisus, kogu selle ca 10 km tõusulõigu jooksul ei tundnud kordagi krambisurinat, valu ega muud. 30 km vaheaeg oli käepaelal olevast vaheajast ca 3 minutit kehvem. Päris suur vahe. Sisse läks teine geel. Kaks järgnevat kilomeetrit läksid laskumise ootuses ja mõttes korrigeerisin juba eesmärki, kui ka Pariisi ajast jagu saan olen rahul.

Rada kulges läbi väikeste linnade. Linna keskuses oli päris palju rahvast teeääres ergutamas, aga nii kui linna keskus läbi sai oli pea et tühjus pealtvaatajate osas, vaid üksikud. Mida Ateenale lähemale seda rohkem oli ka vahepealsetel lõikudel ja Ateenas ise oli täitsa mõnusalt juba ergutajaid. Peamine hüüe oli bravo femme, bravo femme, sest naisi lihtsalt oli rajal nii vähe. Tegelikult need rahvarohkemad lõigud sättisin ennast jooksma vasakule raja serva ja joostes vaatasin ergutajatele sima ja naeratasin ja nad naeratsid vastu ja hüüdsid veel valjemini bravo femme ja see andis nii-nii palju juurde. Need olid minu salajased energialaadimise lõigud 🙂 Elavat muusikat rajaääres ei olnud, või vähemalt mina ei märganud. Paaris (kahes või kolmes) kohas oli kõlaritest muusika, kus ühest tuli ikka zorbast, mis muud 🙂 Kusagil seal 32. kilomeetri kandis oli pikem sillaalune lõik, seal oli ca. 15 suurt plekktünni, mida trummipulkadega taoti, see tegi hullu moodi müra. Kui siis seal sillaalt selles mööda jooksin, võttis veidi külmavärina sisse küll – nii lahe.

Kusagil seal 32. kilomeetri keskel hakkasin tajuma laskumist – jõudiski kätte see nii oodatud laskumislõik kuni finišini. Aga siis tundsin reiepealsetes väikest surinat, ülikummaline tunne. Peast käis läbi kummalinne mõttevälgatus – ei, ei ma ei taha laskumisi, tahan tõuse sest ma tean, et mu jalad peavad need vastu. Seda kuidas jalad pärast selliseid tõusukilomeetrid laskudes käituvad ma ei tea. Tahan tõuse. Aga vaikselt jalad harjusid ja kui kellale pilku heites nägin kiirust 13,7 km/h siis käis mingi plõks. Pea läks selgeks, meeletu arvutamine, kalkuleerimine – kõik need mäkke kaotatud sekundid on sellise kiirusega tagasivõetavad, isegi veidi aeglasmagagi. See hetk oli uus start, ma ei jooksnud enam maratoni vaid 8 km võistlust. Ja nii ma spurtisin. 35 kilomeetril võtsin sisse kolmanda ja viimase geeli. Päike ja kuumus oli ikka meeletu, seal joogipunktis kallasin terve 0,5 l veepudeli pähe tühjaks, švammiga vett ka veel pähe. Kõike seda joostes ja vaid ühe sihiga. Kella ja käepaela võrdlus näitas kaotust 2 minutit. Mul oli jäänud vaid 7 km, et see tagasi teha. See ei ole allahandmise hetk, see on võimalus. Ja nii ma spurtisin. Jalad olid super konditsioonis, enesetunne veel parem. Kalgistunud pilguga ainult ühe fookusega finiši poole. Ma ei mäleta lõpukilomeetritest midagi, sest lihtsalt polnud mahti enam kõrvale vaadata. Minu silme ees oli vaid üks Panathenaikon staadion – paar kilomeetrit kujutluspildis ja kui siis Irodu Attiku peale keeras ja juba külgtribüün paistis siis täies hiilguses seesama võimas-võimas staadion. Tegelikult on viimasest 2 km meeles ka meeletu ergutushüüete kisa, sest see lõik oli paksult rajaäärseid ergutajaid täis. Panathinaikon staadion on võimas ja lõpetada sellel staadionil maraton – see on midagi mis jääb alatiseks meelde. Finišijoonel pilk kellale ja ma hõiskasin sisemiselt meeletult-meeletult-meeletult. See meeletu lõpupingutus ja need emotsioonid, lihtsalt pisarad tulid silmanurka.

Edasi pidi päris pikalt liikuma enne kui medali kaela sai. Staadionilt välja liikudes sai fooliumkile soojenduseks peale ning toitlustusalas pisteti kõigepealt pihku kotike spordijoogi, veepudeli ja apelsinimahlaga. Lisaks sai banaani, õuna, apelsini. Banaani maiustasin kohe ära ja vett läks ka pea terve pudel. Peagi kohtusin mehega ja koos liikusime siis puhkealasse. Seal oli suhteliselt tühjus. Massöörid ootasid ja võtsid naeratades vastu – just seda mu jalad vajasid. Naiste riietusruumis oli tühjus. Jalad olid päris heas seisus nii jalutasimegi vaikselt autoni ja nautisime mõnusat päikest (jah nüüd oli päike mõnus, paar tundi tagasi oleks kõik teinud, et päikse vaid pilvevarju saaks). Hotelli jõudsin alles päris hilja. Mees oli vahepeal Marathonist Ateena kesklinna sõites GPS-ga põnevaid mägiteid avastanud ning otsustasime tagasitee hotelli ka läbi nende mägede sõita. Maratonijärgne einestamine Marathoni järve kaldal imeilusa vaatega paisjärvele – lihsalt super. Õhtul kasutasime hotelli all oleva spa mõnusid.

Panen siia ka oma Garmini poolt salvestatud rajaprofiili pildi (tõusumeetreid näitab Garmin kokku 454 m ja laskumismeetreid 386 m):

Numbreid ka: aeg lõpuprotokollis 3:29:50 (bruto 3:29:54). Esimene pool 1:46.06 ja teine 1:43:44 ehk negatiivne spli. Naiste arvestuse 33 koht, kokku lõpetas 888 naist (lõpus olid paljud ka kepikõndijad, jooksjate arvu täpselt ei teagi). Kokku 597 koht 6452-st (poolmaratoni vaheajapunktis olin 1 055, seega lõpp oli ikkagi vist päris hea). Keskmine pulss 173 bpm (liiga kõrge, tõenäoliselt ilmastikuoludest ning eks ca. 20 km tõusujooksu mõjutab ka) ja kalorikulu 2 101 kcal. Keskmine kilomeetriaeg 4:58 min/km.

Kokkuvõtteks Ateena Klassikalisest maratonist niipalju, et tegu on väga hea korraldusega. Kõik on ingliskeelselt kergesti arusaadav. Stardi- ja finišiala väga hästi märgistatud. Rada on lai ja jooksmiseks piisavalt ruumi. Muide metroo on Ateenas ülipuhas. Ja toit võrratult-võrratult hea ja värske. Ja kuigi eelpool olevast tekstist võib kumada, et rada on raske siis tegelikult pole midagi hullu. Kui ettevalmistus on hea ja piisav, siis pole need tõusud tegelikult midagi nii hullud. Hea rada isikliku rekordi jooksmiseks nagu mul välja kukkus 🙂 Tegelikult joostakse seda rada ikka ajaloo pärast ja see tunne mis koged Marathoni külas maratoni starti oodates või Panathinaikon staadionil finišeerides, seda saab kogeda vaid seal – Ateenas – originaalrajal.