Tegu siis Soome suurima poolmaratoniga, sel aastal oli stardinimekirjas ca. 17 500 osalejat ja lõpetajaid ca. 13 700.
Hommikul laevaga Helsingisse, kesklinnas väike pastatank (kell 11:30), seejärel paar kilomeetrit mõnusat jalutamist Olümpiastaadioni juurde. Kelle 13:00-ni sai Töölön spordihallis stardimaterjale kätte, osalustasu (39 EUR) sisaldas ka korralikku jooksusärki.
Foto päritolu:
www.facebook.com/pages/Helsinki-City-Run
Seejärel ca. 2 h stardiootust, sest start anti alles 15:00. Mõttetult palju vaba aega, aga vähemalt oli super kevadilm. Ülejäänud stardi-finišiala oli kõik Olümpiastaadioni vahetus ümbruses. Stardieelne riietusruum oli üli kitsas ja väike. Pakihoid tundus eriti kahtlane. Pane kott lihtsalt tribüüni toolile ja pärast saad selle sealt kätte. Ei mingit numbri pealekirjutamist või põhjalikumat valvet. Toppisin mobiili, raha, pangakaardid, ID-kaardi ja laevapileti tagataskusse. Ok, peab seda Soome süsteemi usaldama, kui pärast kotti ei leia, siis väike taastav jooks kesklinna ja tuleb uued riided osta 🙂 Ühesõnaga väga suure kõhklusega jätsin oma koti sinna pingile. Soojendusjooks ja starti.
Helsinki City Run rada on suhteliselt kitsas ja need inimest mahtusid rajale ära vaid tänu 10 minutilistele stardiintervallidele, viimane grupp sai stardi lausa 16:05. Rada ise oli mõnusalt üles-alla-üles-alla. Panen siia rajaprofiili ka. Mul endal ei õnnestunudki varem rajaprofiili netist leida, seega kui keegi plaanib seda jooksu kunagi kavva võtta ja otsib rajaprofiili, siis palun siin see on:
Rada iseenesest väga mõnus: erinevad järvekesed, päris palju pealtvaatajaid ja ergutajaid, vahepeal läks rada lausa mingisse metstukka/parki, siis oli rajaääres näha ka aialapikesi ja lõpuks mööduti ka ühest hobukoplist. Jooks oli nii asfaldil, kivisel kruusateel, metsateel. Metsavahel nägi lund ka veel. Kitsas oli, seda võiks veelkord toonitada.
Enda jooksu poole pealt niipalju, et kusagil seal 2-3 km kandis sain aru, et kolme ja poole tunni möödumine söömisest oli liiga vähe, ehk siis lõhe ja penne lõid kõhus tantsu. Need esimesed kevadjooksud on alati nii kahtlased. Oli küll ilus kevadilm, aga tuul oli mõnel lõigul nii tugev. Seetõttu otsustasin jooksma minna pikkade käistega jooksupluusiga, kuid oleks pidanud panema vist ikka lühikesed käised. Palav oli. Ja mingi meeletu laistkus oli peal. Mõtlesin, et tiksum 13. km-ni ja siis viimased 8 km pingutan. Kui 13. km silti nägin siis mõtlesin, ahh tiksun veel 4 km, siis viimased pingutan. Ja kui 17. km posti nägin siis, ahh las olla, viimased kaks pingutan. Ja lõpuks, ahh las olla. Just täpselt selline ahh las olla mu jooks oligi. Ehk mingi meeletu laiskus, laiskus, laiskus ja viilimistuju oli peal. Eks ma pean peeglisse vaatama ja … selle ahh las olla tujuga tuleb midagi ette võtta.
Aeg kohutav 1:41:55, keskmine kiirus 12,3 km/h, kalorikulu 1 032 kcal, keskmine pulss 167 bpm (sügisel Tallinnas joostes oli enam-vähem sama aeg, aga siis oli keskmine pulss 174 bpm, huvitav …).
Finiš oli Olümpiastaadionil, keskel platsil sai vett ja spordijooki ja siis edasi tribüünile, kus ootas endises kohas oma kott. Ja kõik asjad olid ka alles. Teel Ujulakompleksi poole sai igasugu toidusnäkki – leivast kuni plastlusika ja jogurtini. Ujulakomplaksi pesuruum oli korralik, sai pesta ja sauna ka. Mõnus. Siis taas kõnnakuga kesklinna ja koju tagasi. Kokkuvõtvalt oli ikka täitsa lahe üritus ja kellele meeldivad suure rahvahulgaga ürtused, siis soovitan.
Huvitav, olen osalenud kolmel Soome võistlusel ja kõigil olen saanud medali ilma paelata, kas see on mingi Soome kiiks või?
Väike naljanurk ka 🙂 (täiendatud 27.05.2013) Suurte mõõtmiste, uuringute jne tulemusena selgus, et kaks esimest jooksjat suunati õieti ja järgmised kusagilt valesti, seega kõik poolmaratoni tulemused on valed, sest distants oli 446 m lühem. No täitsa tore, et siis täiega ei pingutanud 🙂