Berliini maraton (29.09.2013) – minu 12. maraton

Berliini jõudsime reede pärastlõunal. Sel korral ei ööbinud me mitte hotellis, vaid rentisime külaliskorteri. Asukoht väga super – vaid ca. 10 minutit stardi/finišialast. Expole Tempelhofi lennujaama läksime ka reede õhtul. Expo oli suur, aga veidi kaootiline. Liikumisuunad olid väga segased. Numbrite kättesaamine oli kõige lõpus. Seal oli tõeline ummik. Kõik trügisid. Niimoodi 20-30 minutit seal umbses massis seista – mul võttis juba pildi veidi virvendama. Aia avast lasti numbrite printimise alasse. Koguaeg võrdlesesin mõttes Pariisi maratoni korraldusega. Sel oli kilomeetri(te) pikkune järjekord ja inimesed seisidki ilma trügimata sellises järjekorras (järjekord oli väljas, oli õhku, oli ruumi). Kus oli kuulus Saksa kord? Numbrid trükiti ja kiip anti jalatsi peale kinnitatav (mille pidi pärast kindlasti tagastama). Finišeerija särk oli puuvillane ehk spordiks mitte kõlblik. Adidase alast sai osta ka maratonilogoga korraliku spordisärgi. Iga jooksja sai ka käepaela, mida ei tohtinud kogu nädalavahetuse jooksul eemaldada.

20130929 BM3

Maratonipäeva äratus oli kell 7:00. Müsli jogurtiga ja väike võileib. 7:45 väljusime korterist ja mees tuli mind maratoniala väravani saatma. Külm oli – hommikul 4 kraadi. Päeva peale lubas 13-16 kraadi ja päiksest. Ehk lühikeste käiste ilma. Eestist olin kohvrisse kaasa pannud ühe paari vanu spordipükse ja kampsuni (mis pidin niikuinii ära viskama). Seega sain neid peal hoida kuni stardini. Täitsa soe oli. Maratoniala peaväravast sai vabalt sisse. Edasi liikusin oma F koridori poole. Ja mingi hetk oli taaskord aed, kust lasti läbi vaid ühekaupa ja selle ees peaaegu mitteliikuv ummik. Olin seal seisnud ca. 10 minutit kui ca. 15 minutiti enne starti käis läbi selle massi rõõmuhüüatus ja väravad avati ning kogu mass lasti sisse. Enam põhjalikku numbri ja käepaela kontrolli ei toimunud. Stardikoridori sisenesin ca. 8 min enne starti (08:45). Esimesed lasti minema ja siis liikusime vaikselt stardijoone poole. Stardijoone ületasin 08:58 ehk korralik 13 minutit ootust. Stardi tasutaks lasti piraadimuusikat, mis tekitas väga laheda emotiooni.

BM rajakaart

Start ja mõnus Siegessäule poole jooks. Võtsin vaikselt, isegi vägagai. Kolm esimest kilomeetrit oli pulss alla aeroobse läve – naerisn omaette, et teen soojendusjooksu. Aga jooksutunne oli mõnus. Vaikselt keris ka tempo veidi kiiremaks. Viienda kilomeetriposti järel sain rajaäärest ainult mulle suunatud ergutst kuulda. See tekitas sellise laheda emotsiooni. Rajal oli kitsas, ikka väga kitsas. Pidevalt jäin mingite jooksjate taha kinni, võtsin paariks sammuks tempo maha. Siis väike ava, lipsasin välja kiirendasin kuni jälle sellisesse troppi sattusin, kus kiirus tuli jälle alla võtta. Selline pidev aeglustamine, kiirendamine ja slaalomijooks minu esimene 30 km oligi. Oli see nüüd hea (pidevad aeglustamised hoidsid keskmise puldis madala) või halb (lihas sai paraja lisakoormuse niimoodi kiirendades-aeglustades)? Proovisin jooksu paremas, vasakus rajaservas, keskel. No kogu aeg kitsas.

Aga seda pean ütlema – sakslased on parimad maratoniraja äärsed kaasaelajad. Siiani oli parim emotsioon Frankfurdist, aga Berliini võib täpselt sinna samasse klassi panna.

Ca. 30 km pealt hakkas võitlus reiekrampidega. No lishtsalt kiskus krampi – reie pealsed, välisküljes ja siseküljes olevad lihased. Vaikselt kogunes ja mingi hetk oli ikka väga valus. Siis avastain, et kui teen igas veepunktis (neid oli ca. 2,5-3 km tagant) väikse seisaku, tõmbus pinge taas tagasi ja vedas täitsa normaalselt järgmisse veepunkti välja. Kusagil seal 37. km kandis jäi üks punkt vahele (ei märganud) ja seetõttu olid järgnevad 38. ja 39. kilomeeter ikka päris valusad. Õnneks sellist krampi ei lõõnud, et täitsa seisma oleks pidanud jääma. Pärast 40. km veepunkti oli taas talutav, vaikselt hakkas pinge taas kogunema. Aga lõpp oli lähedal. Viimased käänakud ja siis juba paistis – Brandenburgi väravad. Lahe, igal maratonil on mingi üks pilt, mis seda maratoni meenutama jääb ja Berliini maratoni puhul on see vaieldamatult see. Lõpusirge oli päris-päris pikk. Niipalju kui võimalik nautisisn seda imelist Brandenburgi väravate vaadet. Tahaks nagu kiirendada, võhma oleks, energiat oleks aga jalad keeldusid koostööst. Aga tublilt pidasid lõpuni vastu. Hullud on need reiekrambid. Pärast finišit tõttas mu juurde meditsiinitöötaja ja küsis kas kõik on korras. Jah on küll, aga kas tõesti need reiekrambid paistsid nii mu jooksusammus välja?

Kaela sai medali ja ümber kile. Mitu topsi vett ja teed. Värava taga ootas juba mees koos sooja jakiga. Kiibi olin täitsa unustanud, mees tuletas meelde. Pidin veel finisialasse tagasi minema. Väike jalutuskäik, soe dušš ja tegin midagi sellist, mida varem pärast maratoni teinud pole – läksin otse magama ja uni oli magus. Varem olen tavaliselt olnud täielik energiapomm, aga seekord siis nii 🙂

20130329 Berliini maraton

Kokkuvõtvalt, tegelikult on Berliini maraton ikka väga hea korraldusega. Rada on kiire – tõesti mitte ühtegi tõusu ega laskumist. Kaasaelamine väga hea, rajaäärseid bände ja trummipõristajaid palju. Toitlustuspunktides väga hea korraldus. Ja eks maailmarekord annab ka oma sära kogu üritusele.

Aeg 3:35:33, keskmine pulss 162 bpm, kalorikulu 2117 kcal, keskmine kilomeetriaeg 5:07 min/km.

Aeg üllatas mind ennastki. Arvasin, et minu praegune vorm võimaldab ehk joosta aega 3:45:00 (selle võtsin seekord ka oma ajaliseks eesmärgiks). See aasta on olnud raske. Eriti periood pärast eelmisi maratone, millest taastumiseks läks ca. 2 kuud. Seega sai ka esialgne Berliini maratoni kava ära visatud ja uus, veidi kergem kokku pandud. Ja korralik ettevalmistusperiood taandus vaid 1,5 kuule. Maksimumkiirus kontrolljooksudel Tallinnas (10 km) ja Pirita Sügisjooksul (6 km) jäidki tagasihoidlikuks, sinna 4:45 min/km kanti. Aga iga maratoniaja peab panema omasse konteksti ja omas kontekstis olen Berliini maratoni ajaga väga rahul. Sain hea positiivse emotsiooni.

20130929 BM medal1

20130929 BM medal2

 

Expol olid müügil ka tänumedalid. Sain reede õhtul veel tolle päeva viimase, kusagilt leti alt otisti ikka välja. Minu arvates üli lahe meene. Kingitud sai see loomulikult minu kõige suuremale toetajale ja minu veidi hullu hobi aktsepteerijale 🙂

20130929 BM6

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga