Arhiiv kuude lõikes: aprill 2014

Bostoni maraton (21.04.2014) – minu 14. maraton

Bostoni maraton on maailma vainim järjepidev maraton. Sel aastal siis toimus see 118ndat korda. Maratoni start on Hopkintoni linnas ja finiš Bostoni linnas Boylston Streedil. Mingi müstiline hõng on Bostoni maratoni ümber. Ei mingit loteriid, vaid selleks, et saada koht stardis peab jooksma ajalimiidist kiirema aja. Boston Qualifying Time (BQ) paneb väga-väga paljusid inimesi üle maailma väga sihikindlalt treenima, et see ajalimiit ületada ja saada see koht. Esimest maratoni joostes tundus ka mulle Bostoni maraton ulme. Idee, et ka mina võiks kord Bostoni maratoni läbi joosta, tekkis mul 2012 kevadel, mil sattusin taas BQ aegu üle vaatama ja avastasin, et olin nädal varem vaid alla minuti (Pariisis) ajalimiidist alla jäänud. 7 kuud võttis aega, et lõpuks BQ kätte saada. 10 kuud veel, et Bostonist saada jah sõna ja stardikoha. Ning 7 kuud trenni, et lõpuks Boston läbi joosta. 24 kuud oli trennidel eesmärk olemas. Põhjus, miks iga ilmaga – tuult, lund, jääd, paduvihma, päikest ja kuumust trotsides välja minna ning nautida jooksmist ja jooksutrenne. See vist ongi Bostoni maagiline võlu.

Umbes kuu enne maratoni tuli postiga maratoni pass. Vaid seda ette näidates sai expol stardinumbri. Eelmise aasta pommirünnakute tõttu oli sel aastal eriline tähelepanu turvalisusel. Näiteks maratonikotiks oli läbipaistev kott. Need, kes hommikul Bostonist soovisid starti tulla, pidid oma koti koos vahetusriietega ära andma juba stardialal enne bussi istumist. Hopkintoni stardialale võis siseneda vaid väikese läbipaistva kotiga. Vedelikke võis kaasas olla vaid max 1 liiter. Ja loomulikult põhjalikud turvakontrollid. Stardialal ei olnud võimalik enam midagi ära anda, et finišis need kätte saada. Kõik, mis soojenduseks seljas tuli starti maha jätta (läks heategevuseks). Finišialal ei tohtinud seljakottidega üldse ringi liikuda.

Meie jõudsime Bostonisse teisipäeva õhtul, mil võttis meid vastu soe paduvihm. Kolmapäeva hommikul oli lumi maas, just täpselt lumi 🙂 Õnneks oli ajutine nähtus ja õhtuks oli juba läinud. Aga omaette Bostoni kogemus ikka. Kogu Boston elab maratonile ikka täiega kaasa. Hommikuti hotellil lindil joostes ja uudiseid vaadates, tundus, et põhiteema oligi kogu aeg maraton. Ja loomulikult erinevad maratoniteemalised tänavasildid. Tänavamüüjad ja suveniiripoed Boston Strong jm maratoniteemaliste särkidega. Tükk aega nuputasime, kes küll ostab taolisi puuvillaseid maratonisärke aga maratonipäeval sain teada. See oli mitteametlik pealtvaataja riietus – ehk siis suur hulk pealtvaatajaid olid just nende särkidega.

BM exponumbrid

Expo toimus Hynes Convention Centeris. Sinna läksime reede hommikul ca. 40 min pärast avamist. Kogu parkla oli juba üli täis ja väga raske oli üldse parkimiskohta leida. Sama jätkus ka expol. Meeletu inimmass. Jooksjad suunati kolmandale korrusele numbrit kätte saama. Numbri sai kätte vaid isiklikult, maratoni passi näidates ja pildiga dokumendi alusel. Reaalselt ka väga põhjalikult uuriti. Numbri kättesaamiseks pidi veidi sabas seisma. Spordisärk oli korralik pikkade käistega. Edasi suunati kõik ühisele korrus allpool asuvale messialale. Meeletu-meeletu trügimine. Rahvast oli lihtsalt nii palju. Tegime seekord väga põhjaliku expotamise ja kogukulu oli ca. 4 tundi.

MB expo

Maraton ise toimus esmaspäeval. Patrhiot`s Day on püha kohalikus osariigis ja kõigil vaba. Pühapäeva õhtul läksime Milfordi linna (stardist ca 10 miili kaugusel) ühte hotelli. Minu starti jõudmise plaan oli siis see, et mees pidi mind stardihommikul viima Hopkintoni lähedale ametlikule drop-off alale, kust sai istuda ümber koolibussi, mis siis Hopkintoni keskkooli territooriumil asuvasse maratonikülla viis. Pühapäeva õhtul sõitsime tee läbi ja käisime ka stardipaika üle vaatamas. Vaatajaid oli veelgi. Šerif oli seal pandud stardijoont valvama ja mitte jooksjaid ära ajamas, vaid hoopis liiklust aeg-ajalt kinni pidamas, et jooksjad saaks keset teed minna ja stardijoonel pilti teha. Ülim sõbralikkus jooksjate suhtes – see on see, mis tegelikult kogu Bostoni maratonist läbi kumas.

BM stardi eel

Hotellist väljusin hommikul kell 8:30. Peale olin võtnud ühe vana-vana ülisuure kampsuni (mis oli mõnusalt soe) ja mütsi. Need olid siis asjad, mille mina stardis heategevuseks loovutasin. Täitsa piisavalt soe oli. Maratonikülla jõudsin pool tundi enne oma stardikoridori sisenemist. Maratoniküla oli ikka võimas. Suured telgid ja muruplats, kus inimesed maas puhkasid. Meeletud WC järjekorrad. Sai kohvi, vett, spordijooki jm. Sibliti ringi, lebati maas. Soojakiled olid paljudel ümber aga ma ise küll ei näinud, kust neid saanud oleks. Seega tundud, et olid juba otsas. Esimesed bussitäied olid ju Bostonist väljunud juba pärast 6 hommikul. Mõnel oli juba mitmetunnine laagerdamine seljataga. Esimese laine jooksjad sisenesid stardialasse viivast väravast läbi. Suured kotid riietega. Mõned toppisid sinna riideid, mõned tagumiste lainete jooksjad otsisid neist midagi soojenduseks veel peale. Mina sisustasin oma poolt tundi WC järjekorras seistes. Päike paistis peale, kampsunis oli mõnusalt soe ning kogu selle elu ja melu jälgimine. Väga mõnus stardiootus.

201404 BM1

Ratastooli ja naiste eliidi starti ma ei kuulnud. Meeste eliidi ja esimese laine start oli veidi kosta. Seejärel lasti ka meil ehk siis teisel lainel, stardi poole liikuma hakata. Kuna ma olin eelviimases ehk 8. koridoris, siis mul kiiret ei olnud. Võtsin väga vaikselt seda jalutamist. Stardijooneni oli ikka väga pikk maa. Põhimõtteliselt jalutasin 15 min vaikselt ja jalutuse pealt sai otse jooksuks üle mindud ja stardijoon ületatud. Mis on lahe on see, et enne stardijoont jalutad mäest üles ja siis pärast stardijoon on järsk langus. Selline stardijoon siis Bostonis.

Meeletu rahvas, lärm ja kisa. Mõtlesin, et see on alguse värk aga ei, selline lärm ja kisa oli lõpuni välja. Meeletu, meeletu kaasaelamine. Selline kaasaelamine, mida lihtsalt ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Ja loomulikult kogu rajal vältel oli iga natukese maa tagant politseinikud ja sõjaväelased. Iga paari kilomeetri tagasnt elektrolüüdi ja veepunktid. Üks ametlik geelipunkt. Ning suur-suur hulk omatehtud vee ja puuvilja (peamiselt apelsini) punkte.

MB rada

Jooks ise oli läbi väikeste linnakeste. Paar kohta oli raja ääres, kus inimesi ei olnud aga need tundusid olevat ka vaid seetõttu, et olid eelnevalt politsei poolt kinni pandud. Aga muidu inimesed, inimesed, inimesed. Ja enamikul olid siis seljas maratoniteemalised t-särgid. Hästi palju ergutussilte. 10ndal km kandis oli silt free beer. Kes küll jooks sellise läitsakuga õlut ja jookseks veel 32 km peale? Aga suu võttis muigele küll see silt. Enne poolmaratoni (Wellesley College juures) oli kiss me lõik. Ehk hulk kenasid noori neide, kellel kõigil oli käes silt kiss me. Paar meest said põsesuudlustega ergutust küll. Jne, jne erinevad sildid. Mida Bostonile lähemale seda rohkem oli rajaääres inimesi. Viimasel paaril kilomeetril oli rajaääres ca. 8-10 rida inimesi, kes kõik üritasid üksteisest üle vaadata ja pilte teha. Ja loomulikult lõputus koguses plaksukäsi, mis tahtsid energiat juurde anda. 16nda km kandis möödusin ka Team Hoyt`ist, neile käis nii raja ääres kui ka raja peal tugev aplaus, tegu oli nende viimase Bostoni maratoniga.

Nagu juba mainisin oli päike ja oli kuumus. 18-19 kraadi, natuke külgtuult ka. Ma ise kallasin igas veepunktis topsi vett pähe (pole vist kunagi niimoodi ennast kastnud kogu maratoni jooksul). Kuum oli ja päiksepõletuse sain ka (nagu ikka kevadistel jooksudel).

201404 BM2

Rajast ka. Rajal oli piisavalt ruumi. Ei mingeid troppe ja ummikuid või tunnet, et ei saa oma jooksu teha. Kuidagi ülisujuvalt suudeti nelja lainega see 36 000 inimest rajale ära mahutada. Esimesed viis kilomeetrit on laskumine. Pulss on taastavas tsoonis aga kiirus oli ulme. Lihtsalt, mitte midagi ei saa teha. Seetõttu on 5 ja 10 km ajad täiesti moonutatud. Rajaprofiili vaadates peaks edasi tasane olema ja siis lõpupoole tõusud ja viimased 8 km laskumist. Aga reaalsus oli see, et minu arust oli kogu aeg laskumised ja tõusud vaheldumisi. Ja need tõusud olid minu jaoks ikka korralikud tõusud (aga kohalikud nimetavad neid vist ikka küngasteks). Heartbreak Hill (mis pidi olema raja kõige raskem tõus) ei olud midagi hirmsat, üks tavaline tõus teiste seas. Poleks arugi saanud, kui rajakohal silt poleks rippunud.

Enda jooksust niipalju, et seekord ei läinud ma aega jooksma. Kuna see oli minu esimene ja viimane Bostoni maraton (sest eks see ikka suur ettevõtmine on, et kogu see protsess läbi taas teha), siis läksin seda maratoni nautima. Kogu seda melu kogema, mis maailma vanima maratoniga kaasas käib. 14ndal kilomeetril tekkisid jalgedesse krambiprobleemid. Järgnevalt peatusin ca iga 5 km tagant elektrolüüdi punktides, et vähegi krampe leevendada. Aitasid küll, aga lõpuks jäid mu jalad ikka Bostoni “küngastele” alla.

Mis jääb Bostoni maratonist kõige elavamalt meelde? Meeletu-meeletu kaasaelamine ning lõpusirge. Käänak ja näed kauguses lõpujoont. Jooksed ja jooksed aga mitte kuidagi ei lähene (mingi 800 m oli vist lõpusirge). Veel viimased asfaldilained ja ikka jooksed. Ja kõik see meeletus kuumuses ja meeletu lärmi saatel. Võimas – võimas on Bostoni maraton. Seejärel oli tükk maad kõndimist ja siis sai kaela iluduse – Bostoni maratoni medali. Ideest teostuseni – kaks aastat ja see oligi käes 🙂

201404 BM3

Kogu Boston elas ikka täiega maratonile kaasa. Kui maratonieelsel päeval oli mul seljas maratoni logoga jakk, siis tuldi soovima edu homsel maratonil. Maratonijärgselt medaliga linnavahel jalutades tulid kaasjooksjad ja täiesti suvalised inimesed tänaval õnnitlema. Enne hotelli tagasi minekut käisin poes maasikaid ostmas ja väikse poeskäigu jooksul tuli mingi 7 inimest õnnitlema. Nii tavatu meie jaoks. Aga tuli lihtsalt naeratada ja tänada, sest ka need inimesed tahtsid saada osa maratonist.

Minu vaieldamatult elamusterohkeim maratonikogemus.

Numbreid ka: lõpuaeg 3:39:34, kalorikulu 2 214 kcal ja keskmine pulss 166 bpm.

BM 2014