Ma eriti igapäevastest trennidest ei kirjuta aga no mõne huvitavalt värvilise (verevärvilise) loo võiks ju mälestuseks ikka kirja panna ka. Sel suvel on hullumeelselt palavad ilmad olnud ja mis on parim trenn selliste ilmadega – eks ikka rulluisutamine. Ühel sellisel trennil oli juba põhitrenn tehtud aga hullult mõnus tunne oli. Kuna trennikaaslane ei viitsinud enam sama rada sõita, otsustasime minna uuele lõigule. Nii ma siis läksin vana kiirusega uuele rajale. Aga minu viga, kiirus oli liig sellise ootamatu 90 kraadise kurvi jaoks. Üks jalg sattus kruusale, teine asfaldile ja üks kiire hetk ja lendasin täie näoga asfaldisse. See oli üks hetk ja ma lihtsalt ei suutnud mõeldagi mingitele kukkumistehnikatele. No mis tunne see siis on? Nägu tuikus, kas mul on nägu üldse alles, kui hullud on marrastused, nanaluu, hambad? Jägmine hetk tegelesin ninast lahmava verega. Ülahuul hakkas paistetuma. Pikapeale jäi nina verejooks seisma ja sain vaikselt autoni minna. Ja milline kergendus, kui nägin nägu autopeeglist. Kui tolmukord sai näolt ära pühitud oli enamus korras, vaid ülahuul oli kahtlaselt paistes.

Tegelikult väga õnnelik õnnetus, nägu jäi terveks. KIIVER, mis oli lauba osalt esiletulev sai tõenäoliselt kõige suurema obaduse ja hoidis suure osa näokahjust ära (kaasa arvatud ninaluu jamad). Seega KIIVER pähe! Ja põlve- ja randmekaitsmed hoidsid siis ka kehe ühegi kriimuta. Kuna me ei te, milline on normaalne katkine ülahuul, siis viis mees mu esmaabi vastuvõttu. Tund pärast õnnetust sain siis ikka tuimestuse ja õmbluse huulde. Nädal otsa oli parim sõber kõrs ja vedelad külmad toidud. Täna võeti õmbrus välja, suhteliselt ilus on ja pole eriti midagi näha. Vat sellised trennilood siis. Olen pärast seda trenni veel kaks korda rullidele saanud aga mingi hirm on sees 🙁