Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2014

Marine Corps maraton (26.10.2014) Washington DC – minu 17. maraton

Tegu maratoniga, mida korraldab USA merevägi. Sel aastal lõpetas selle maratoni ca. 27 000 jooksjat. Kuna varasemad aastad on see maraton ühe populaarsemaks muutunud, siis toimus sel aastal esimest korda loterii.

MCM1

Expo toimus DC Armoris ehk sõjaväe hoones, kuhu sissesaamiseks pidi läbima turvakontrolli. Suures saalis oli expo. Numbrite kättesaamine toimus keldris. Expo ise oli keskpärane aga reede õhtul piisavalt rahvarohke. Maratonisärk oli pikkade käiste, kõrge kaeluse ja seest fliiskihiga ehk siis vägagi korralik särk.

MCM3

Maraton ise toimus pühapäeval stardiajaga 7:55. Maratoniküla oli Pentagoni kõrval. Minu plaan sinna saamiseks oli siis see, et mees pidi mind ca. 2 tundi enne starti maha panema Cristal Citys ametlikus busside peatuspunktis, kust viidi bussidega maratonikülla. Cristal City on siis põhimõtteliselt midagi meie Ülemiste linnaku taolist, büroopindade ala ja seetõttu oli seal nädalavahetusel väga-väga palju vabu parkimismaju. Kes tuli autoga, soovitati autod sinna jätta ja ametlike bussiga edasi liikuda. Kui sinna jõudsin oli bussidel juba meeletu järjekord aga kuidagi loomulikult sõbralikult lookles mööda parkimismaja ussikujuline järjekord. Ootasin seal vist ca. pool tundi ennem kui bussi sain. Bussis sõites läks juba ka valgeks. Tegelikult oli vahemaa suhteliselt väike (mõned, kes parkimismajas sellist järjekorda nägid, lõid käega ja võtsid jala suuna Pentagoni poole), aga buss tegi mitmeid-mitmeid seisakuid ja ootepause ning taaskord meeletu aeg bussis. Lõpp liikus buss täiesti teosammul ja mingi hetk, kui buss edasi liikuda ei saanud, sest metroost väljuv rahvamass oli tee blokeerinud, tuli meie bussi saatnud sõjaväelane tagasi ja teatas, et asi on veidi ebaorganiseeritud ja kõik võivad bussist välja minna. Liitusime siis rahvamassi. Kuna stardini oli aega vaid pool tundi siis võtsin ikka sörgi sisse ja liikusin muru peal tempokamalt, aga olin ainuke kiiksuga inimene vist, sest jooksvaid inimesi ei olnud (kui siis vaid paar). Turvaväravate taga oli meeletu ummik. Tunnistan ausalt üles, et kuna murupeal sörkisin siis veidi viilisin ja sulandusin vehtult enne turvaväravaid massi ja sain sealt kiiresti läbi. Kui maratonikülla jõudsin siis seal oli rahvast vähe. Suured telgialused pinkidega, mis olid jooksjatele ootamiseks mõeldud, olid tühjad. Ehk siis enamus ootas siis turvaväravate taga või oli juba stardikoridori suundunud. Suht kiire WC jäjekorras seismine (sest järjekorrad olid lühikesed) ja 15 enne starti suundusin stardi poole. Taaskord pikk kõndimine. Stardikoridor oli pikk-pikk (üle kilomeetri kindlasti), sest ruumi neil seal jätkub. Kõik see 27 000 inimest startis siis samaaegselt ja igaüks võis omale ise vastavalt ajale koridori valida. Sain päris pikalt liikuda, enne kui 3:45 koridori leidsin. Stardi eel maandus USA lipuga langevarjur ja sõjalennukid lendasid üle rahvamassi.

Start ja minek. Päris pikalt sain kõndida ja veidi ka sörkida enne kui stardijoone ületasin. Ja siis läks kadalipuks. Kõndivad inimesed. Tõelised tünnid (vabandust, aga no nii oli). Ühesõnaga väga-väga paljud inimesed olid oma võimeid ikka väga üle hinnanud ja vale stardikoridori valinud. Esimesed 4 km oli tegelikult tõsist tõusu, seda enam imestasin no mida, kas inimesed tõesti ei mõtle??? Aga kusagil seal 5 km juures sain asjast lõpuks aru. Nii nagu särgil oli kirjas ja nii nagu nad ise oma reklaamlauseks on seadnud: The People’s Marathon. See ongi tõeline rahvamaraton. Kui selle paradigmaga kogu stardieelset kaost ja esimesi kilomeetreid vaadata oli see ikka tõesti üks väga-väga lahe maraton. Enamus ei läinud sinna mitte aega taga ajama vaid maratoni läbima. Seetõttu olidki inimesed enne starti nii rahulikud, isegi kui õigeks ajaks starti ei jõua, aeg läheb ju käima stardijoont ületades. Ja kui korraldus üli hästi ei suju, siis mis sest, oluline on fun ja maratoni enese võlu.

MCM rada

5.-6. km oli mõnusat laskumist. Ainult päike tegi juba liiga. Päike oli madalal ja nii nii ere. Üle silla ja 5,5-9,5 miili vahepeal oli super ilus lõik looduse mõttes. Jõeorg ja kõrged sillad, mille alt läbi jooksime. Päikesevari, tuulevari ja see oli üks mu lemmiklõike sellel rajal. Seejärel jooksime mööda Potamac jõge ühele poolsaarele. Seal oli park ja päris tuuline. Poolsaare otsast võtsime suuna taas linn poole. Ja siis olimegi juba National Mall’il. See on siis suur-suur roheala. Seal sai siis ära näha enamus Washington DC peamised sümbolid. Suur-suur on see roheala. Miilid muudkui lendasid (või venisid) seal. Kapitooliumihoonest mööda joosta oli muidugi lahe. Kahjuks oli see kupliosa renoveerimises aga no mis sest (täies hiilguses sai see 2010 juba ära nähtud). Seejärel pargist välja ja üle pika-pika tuulise silla Cristal City’sse. Veidi tiirutamist seal ja siis juba finiši poole.

MCM pilt21

Kõigis toitlustuspunktides olid sõjaväelased. Pluss natuke oli ka vist tavarahvast, kellele oli maratoni särk selga pandud. Aga üldiselt siis ikka sõjaväelased. Lisaks olid nad siis ka rajaääres liiklust kordineerimas. Kõik vabatahtlike tööd olid nende kanda. Enamik olid spordijoogi ja veepunktid. Kõike jätkus piisavalt. Oli ka geelipunkt (sellest loobusin, kuna mul olid oma geelid kaasas) ja punkt, kus jagati energiakummikomme (neid võtsin, aitas sillalõigul ikka väga) ja lõpu eel punkt, kus sõdurpoisid jagasid Doonatse (oi kuidas oleks tahtnud neid võtta aga loobusin, muidu pärast veel finišifotodel nägu šokolaadine). Rahvast oli rajaääres palju. Ergutust, kaasaelamist ja innustavadi silte ka. Kogu see poolsaare lõik oli nii minnes kui tulles täis lahedate sõnumitega plakateid. Mingi osa oli täis suurte USA lippidega seisvaid ja lehvitavaid inimesi. Tegu oli Wear Blue miiliga (hukkunud sõjaväelaste mälestusmiiliga). Muusikalisi live punkte oli ka palju (mitmed koolide puhkpilliorkestrid). Väga laheda meluga maraton.

Enda jooks oli kehv. Taaskord maadlesin reiepealsete pingetega. Aga seekord tegin igas toidupunktis paus + ca. 15-20 niisama rajaääres seismajäämist ja reiepealsete venitust. Üks meeldejäävamaid on Kapitooliumi ees, seisin, venitasin ja vaatasin. Aga vaikselt tiksusin ikka finišisse. Lõpust ka, finišipoole liikudes oli pikk-pikk sirge (sama kust start anti, stardikoridorid olid juba ära koristatud), kellal sai 42 km täis aga finiš ei paistnud. Veel oleks võimalus ka alla 4h aeg saada. Hämming, sest kus on finiš ja siis see oli, käänak ja näed, et finiš on mäe otsas. Mida??? Täielik seinatõus. Tunnistan ausalt, et tõusu alguses lõin käega 4h aja püüdmiseks. No mida, miks nad panevad enne finišit sellise tõusu? Tõus oli aga ääristatud taas sõjaväelastega, kes hoogsalt ergutasid ja siis kusagil seal poole peal, mõtlesin, et kas tõesti annan nii lihtsalt alla, kui 42 km juba on seljataga. Panin poolel tõusul tempo peale ja nii see finiš tuli. Aeg 4:00:03. No see 4 sekundit jäi vist küll sinna finišitõusu algusesse või siis mõnda neist seisupausidest (no väiteks sinna Kapitoolimi vaatlemise hetke) või veepunktis seismisesse. See tõus oli ikka paras vimpka veel enne finišit. Olin lõpuks mingi 4 000 alla lõpetaja nii kehva ajaga ehk siis ca. 23 000 jooksjat tuli veel peale mind. Seda enam on näha, et tegu on tõelise rahvamaratoniga. Paljud läksid seda lihtsalt läbi sörkima ja läbi kõndima.

MCM pilt11

Finiši järel sai kaela medali. Andis selle loomulikult sõjaväelane koos mehise käepigistusega. Seejärel pidistamine US Marin Corps kuju taustal. Edasi sai kilekoti, kuhu anti sisse väga lahe papist karbike, kus sees oli igasugu soolast ja magusat nänni. Lahe oli just see, et see oli üks pappkarp (ei pidanud pudenevate väikeste nännidega jamama). Vett ja proteiinijooki. Seejärel soojenduskeep ja võiski finišilast väljuda. Seal oli taas väike expo. Ehk müügialad ja reklaamialad. Massaažitelk oli ka ja õlletelk. Ma ei saa aru, mis värk ameeriklastel selle õlle ja maratoniga on. Kõigil (nüüd siis juba neljal) Ameerika maratonil on õlu erilisel kohal. Rinnanumbri küljes on isegi kupong (samasugune nagu expol näiteks särgi kättesaamiseks), mida saab siis finišis õlletelgis kasutada. Kusagil mujal maratonidel pole näinud, et õlletelk nii oluline oleks.

Kui minna MCM maratoni jooksma tavapärase suurmaratoni ootusega, kus nii stardi- ja finišialal on kõik sujuvalt korraldatud, stardikoridorid on rangelt paigas jne, siis võib pettumuse osaliseks saada. Kui aga minnagi jooksma seda kui tõelist RAHVAMARATONI, kus võib-olla kõik ei ole päris täpselt paigas aga see eest on rajal ja rajaääres fantastiline rahvamass, siis ootab ees tõsiselt super kogemus. Kokkuvõtvalt oli üks kummaliselt erinev maratonikogemus.

Mission Accomplished!

MCM6