Arhiiv kuude lõikes: november 2014

New Yorgi maraton (02.11.2014) – minu 18. maraton

New Yorgi maraton on siis maailma suurim osalejate arvuga maraton. Sel aastal suudeti eelmise aasta osalejate arv ikka napilt ületada (lõpetas 50 564 jooksjat). Kohta sellel maratonil ei ole kõige lihtsam saada aga mõned võimalused ikka on. Minu stardikoha valem oli 3 x EI = JAH ehk siis kolm aastat loosirattas kohta ei saanud ja siis oli neljas aasta koht kindel. Aga see valem enam järgmisel aastal ei kehti (sel aastal oli viimast korda).

NY1

Expole jõudsime reede õhtul ja siis oli rahvast väga palju. Toimus see suures Javits Centeris. Numbrite kättesaamine ja suur-suur ametliku suursponsori Asics müügiala. Teisi müüjaid ka. Taaskord lahe ja huvitav ekspotamine. Aga peab ütlema, et olen suuremaid ja paremaid exposid näinud.

NY2

Esmaks võtaks üles teema ilm. Päev enne maratoni oli tõeliselt kohutav. Päev otsa sadas, oli pilves, külm ja tugev tuul. Pühapäevaks lubas enam-vähem sama, ainult vihma ei pidanud tulema. Hommikul 4, päeva peale 11 kraadi. Aga no tuulega oli tegelik temperatuur ikka madalam. Kõige külmem ja tuulisem maratoniilm minu senistest. Laupäeva õhtul riideid valmis pannes läksid käiku siis ikka pikad püksid, pikkade käistega pluus ning numbri kinnitasin hoopis kilejakile. Aaa ja laupäeva õhtul kell 10 veel korra Facebooki jooksjate vestlust piiludes avastasime, et ka kella keeratakse. Sai ühe tunni lisa uneaega.

New Yorgi maraton läbib kõiki viit linnaosa. Algab see Staten Islandilt. Ja see on paras logistiline ülesanne, et kõik see ca. 50 000 inimest hommikul sinna maratonikülla saaks. Suve keskel pidi kodulehe kaudu teada andma, kas on soov kasutada praami, et maratoni hommikul Manhattanilt Staten Islandile jõuda või mõnd muud transporti. Kuna meil oli rendiauto ja hotelligi valisime stardikoha lähedale, siis mina praamist loobusin. Taaskord viis mees mind ametilikku mahapaneku alasse. Võtsin suure varuga, seda maratonikülla jõudmist, aga asjata. Waze on lahe äpp, suutis meid ummikust mööda juhtida ja väiketeid kasutades väljusin autost just mahapanekuala lõpus. Ise ka üllatusin, kui lihtne ja kiire see mailma suurima maratoni starti jõudmine on. Aga autost väljudes olin siis omapäi. Külm-külm-külm ja läbilõikav tuul. Kindad, müts ja paks ning soe fliisjakk hoidsid mõnusalt soojas aga jooksupükstele olin unustanud pikad püksid peale soojenduseks osta. Jalgadel oli veidi jahe aga üldiselt oli ok. Ca 700 m jalutamist, turvaväravatest läbiminek ja olingi maratonikülas. Aega stardini oli ca. 3 tundi.

NY3

Mingi osa ajast ootasin oranžis alas. Kolmel värvil oli spetsiaalne oma ooteala. Seal sai saiakest, kohvi, vett, spordijooki. Telke oli sel korral vähe. Tugeva tuule tõttu tuli eelmisel päeval teade, et ohutuse mõttes neid püsti ei panda. Paar tükki ikka oli. Naljakas oli vaadata, et paljudel oli peas roosad-oranžid mütsid. Dunkin’ Donuts jagas kohvi ja kusagil siis ka oma mütsikesi. Sellise külmaga oli tasuta reklaammütsikese kandjaid küllaga. Mõnd mütsi kohtas veel finišiski. Mingist kellast alates sai oma lainele vastava numbri koridori. Seal oli vähem rahvast ja taaskord pikk külmas ootamine. Kogu sellest külast läbikõndides oli selline tunne, et oleks kodutute kokkutulekul. Naljakalt riides maas lamavad (magavad) ja istuvad inimesed. Tuulevarjus puud ja seinad olid kõige väärtuslikumad kohad. Fliisid, fooliumkiled. On seal all üldse inimene või on lihtsalt riidekuhil? Selles teises koridoris sai ikka väga pikalt oodatud. Õnneks oli WC-sid piisavalt. Edasi suunati ca. 10 min enne starti sillale. Ja seal oli ikka meeletult-meeletult läbilõikav ja külm tuul. Aga riidehunnikud sillaservas ikka kasvasid. USA hümn ja start.

Start on siis Verrazano silla Staten Islandi poolsest otsast. Alguses on ca. 1 miil sillatõusu ja siis samapaju laskumist. Mega ilus vaade Manhattanile. Aga samas ka ainuke linnasilueti vaatlemise võimalus rajal. Ja tuul. Meeletu. Mingi hetk olid jooksusammul jalad õhus ja tõesti tundis, kuidas tuul jalad alt puhus. Pidi kõvasti jõudu rakendama, et ikka neid õiges suunas hoida. Päriselt ka oli tunne, et tuul puhub minema. Ja siis loomulikult inimeste seljast loobitud riided ja kiled, mis tuules lendlesid ja tuule tõttu jalgadesse takerdusid. Aga sillalt laskudes oli juba parem. Isegi päike oli välja tulnud. Oli see nüüd majade või maismaa tõttu aga tundus, et tuul oli ka vaiksem seal.

NY rada

Kusagile sinna 5 km kanti jäid mu kindad ja müts. 7 kilomeetri paiku tegin pika seisaku ja haakisin haaknõelu lahti ja kinni ning panin kilejope puusadele. Puhvi võtsin peast ära ja panin peapaelaks. Soojemaks läks aga samas olid mõnes kohas täielikud tuulekoridorid ja vastik-vastik külm tuul.

Pärast silda liikusime siis Brooklini ja Queensi. Rajast jäid meelde pikad sirged. Järsud käänakud ja taaskord sirged. Aga sirged olid ikka tõusvas ja laskuvas profiilis. ca. 24-26. km kandis oli üks pikk-pikk tõusev ja laskuv sild taas. Pikad ja laiad sirged. Loed aga tänavanumbreid. Bronxi läksime üle väikese silla, natuke keerutamist ja väljusime juba üle teise silla Manhattanile. Taaskord pikk ja lai sirge ja viimased kilomeetrid juba Central Pargis. Vee ja elektrolüüdi punktid olid ca iga miili tagant. Mõni punkt oli täielikus tuulekoridoris. Vaprad olid ikka need vabatahtlikud, kes seal päev otsa seisid.

Rahvast oli rajaääres mõnusalt palju. Täitsa võrreldav kaasaelamine Bostonis kogetuga (aga mitte ikka päris see). Kui mingis varasemas postituses kirjutasin, et sakslased on maailma parimad kaasaelajad, siis selleaastase kogemuse põhjal võib öelda, et need on ikka idaranniku ameeriklased (lääneranniku kohta seda öelda ei saa). Mingid lõigud olid ikka väga-väga häälekad kaasaelajad. Mõnes kohas mitu rivi. Muusikalisi punkte oli ka päris palju ja mõnes ka väga hea muusika.

Enda jooksust ka. Vorm on mul hetkel kehv (muud fookused ja pärast Bostonit pole seda õiget motivaatorit jooksus ja maratonis enam leidnudki) ja seetõttu polnud lootuski mingit aega jooksma minna, seda enam, et 7 päeva tagasi sai ka maraton läbi joostud. Läksin siis maailma suurimat maratoni kogema. Leppisin iseendaga kokku, et kellalt vaatan vaid kilomeetreid, sest see miilisüsteem on ikka hullumeelne, ei mingit aja piilumist. Jooksen täpselt sellise tempoga, mis keha tahab. Sellise suurmaratoni melu nautimine rajal on ikka üks meeletult lahe kogemus. Ja nii ma siis jooksin ja nautisin seda New Yorgi maratoni melu. Aga finišis sain paraja šoki, aeg oli minu läbi aegade kehvim 4:20:33. Minu sörgimaraton siis, jooksmiseks seda nimetada ei saa.

Pärast finišijoont sai veidi kõndida ja kaela väga kena medali. Ja siis sai pihku õuna. Täpsel nii, punane õun “suure õuna maratoni” lõpus on ikka imehea. Päev varem võis maratoniajakirjast lugeda, et see oli üks finišijärgne soovitus – söö õuna. Ja tõesti pärast maratoni oli see õun ikka imehea. Kotiga muud kraami ka ja seejärel pidi fooliumkilega päris pikalt kõndima (paras lõdisemisteekond tuules), enne kui päris sooja bonžo sai. Ja siis finišialalt välja ja pärast natukest kõndimist ootaski mind minu oma autoke Manhattanil. Oh, mul on ikka üks maailma parim maratonitoetaja!

NY4

Kokkuvõtvalt, kui vähegi võimalus tekib, siis tasub sellest maailma suurimast maratonist osa võtta. Üks igati võimas maratonielamus just melu mõttes rajalt ja raja äärest.

NY5