Zürichi maratoni expo oli selline väiksemapoolne. Väike kauplemisala, numbrite kättesaamine ja siis pidi läbi sama kauplemisala tagasi liikuma. Meie sattusime sinna reede pärastlõunal ja siis oli küll väga vaikne. Pole nii väheste inimestega expot veel näinudki. Maraton ise on selline keskmise suurusega ca. 2 500 ja natuke peale lõpetajat. Samal ajal toimub ka teatemaraton ja lühike CityRun ning rahvast kokku osaleb ca. 9 000. Stardikotis oli igasugu näidiseid ja paberreklaami (tundub et oli hoogu satutud ja kaks eksemplari kõigest pandud). Oh üllatust, kui hotellis neid lapates leidsin ka Tartu Jooksumaratoni ja Tartu Linnamaratoni reklaamflaieri sealt kotist.
Start oli pühapäeval kell 8:30 Zürichi järve ääres. Ilm oli pühapäeval muidugi kohutav. Kuigi hommikul veel ilmateadet vaadates lubas sadama hakata alles pärastlõunal, siis tegelikult hakkas ca. 15 minutit enne starti rahet tulema. Temperatuur oli sinna 4 kraadi ringi.
Sättisin ennast alguses viieks kilomeetriks 3:45 tempomeistrite gruppi. Sai grupist rahesaju ja tuulevarju ning ennast ka soojaks joostud. Teiseks kilomeetriks olid jalad täiesti märjad. Pärast 5. kilomeetrit läksin vaikselt grupist eest ära (sest grupis joostes ei saanud manööverdada, kui suur veelomp ees oli ja nii julm oli nendest läbi joosta). Seejärel tuli tihedat rahe- ja lumesadu. Asfaldile tekkis üli libe lörtsikiht.
Esimesed 10 kilomeetrit oli tiirutamist Zürichi kesklinnas ja 10. kilomeetril möödusime taas stardist ning järgnes piki Zürichi järve kallast edasi-tagasi lõik. Ca. 10 kilomeetriks olin täiesti krampis, kogu keha. Käsi ei saanud ka välja sirutada, sõrmi lihtsalt ei tundnud. Jooksusamm oli ikka kohutav. Ja siis hakkasin muudkui mõttes kordama: „mul on hea ja soe olla, mul on hea ja soe olla, ….” ja nii põhimõtteliselt kuni 25. kilomeetrini. Aga aitas, kahe kilomeetri pärast oli mõnus jooksusamm tagasi. Lihtsalt selle kordamisega blokeerisin kõik muud mõtted ära, ei tohi lasta mõelda, et külm on, märg on, jube on. Tegelikult üli hästi toimis see tehnika. Ma isegi ei pööranud enam tähelepanu, mida ja kui tihedalt sealt taevast alla tuli (lörtsi, rahet, lund – mis iganes, mul on hea ja soe olla). Nautisin ilusat arhitektuuri ja järvevaateid (kuigi ega väga kaugele ei näinud).
Igas veepunktis peatusin, kus vähegi oli võtsin ka banaanitüki. Sundisin end vett jooma, kuigi janu polnud, siis teadsin, et külm ilm võib salakaval olla. Venitasin veidi jalgu ja siis hakkasin taas jooksma. Ca. 25. kilomeetri peal oli tagasipööre ja siis tajusin, et midagi vist enam ei sajagi. Tagasitee on alati lihtsam ja kergem. Muutsin oma korratava lauseks: ” mul on hea ja kerge olla, mul on hea ja kerge olla …” ja korrutasin seda kuni lõpuni. Ja see kergus jooksusammus kestis kuni lõpuni. Ei mingit nõrkusehetke. Ilma mõttes läks lõpp ka normaalsemaks, viimased 15 kilomeetrit tundsin, et mul oli just see õige riietus. Riided kuivasid isegi ära. 40. kilomeetril nägin asfaldil kuiva laigukest ja finišis isegi päikest :).
Rada on väga lauge ja mõnus. See pikk edasi-tagasi lõik järve ääres ei ole midagi nii tüütu nagu kartsin. Vaatamisväärsuste osas oli Zürich samas igav (kuigi nad on oma vaatamisväärused raja äärde ilusti ära paigutanud, siis Zürich ise on tegelikult igav linn ja ega seal midagi erilist vaadata polegi). Ilm muidugi jättis sel aastal ka oma templi kogu üldmuljesse. Maratoniga samal ajal toimus ka teatemaraton (neli vahetust). Mis tegelikult oli lahe, sest kogu aeg oli rajal „värsket, kiiret jooksusammu” ja nii mõnigi kord kasutasin neid jänestena, et tempot hoida.
Korralduslik pool oli väga hea. Toitlustuspunktide tihedus ja teenindus ka väga super. Finišis sai medali ja kohe ka soojenduskile. Vett, õuna ja finišeerija särgi. Spordijooki ja alkoholivaba õlut vist pakuti ka, aga pole minu teema. Pidi päris pikalt kõndima ja siis sain pakihoiust oma koti kätte. Väliujula riietusruum oli riiete vahetamise kohaks tehtud. Super, sai kuivad riided selga ja trammiga hotelli tagasi.
Lõpuaeg 3:36:52, kokku kulus 2 205 kcal ja keskmine pulss oli 162 bpm. Tegin negatiivse spliti ja teine pool oli ca. 2 minutit kiirem (esimene 1:49:31 ja teine 1:47:21). Negatiivne split teeb alati meele rõõmsaks 🙂
Uhh, see kohutav ilm jääb ikka meelde. Aga mis seal ikka, sain ühe ekstreemse maratonikogemuse lume ja lörtsiga – tegelikult isegi omamoodi lahe nüüd tagantjärele meenutades, pole ületamatuid ilmastikuolusid, kõik on kokkuvõtmise asi.
