Rubriigiarhiiv: Jooksumaraton

Zürichi maraton (24.04.2016) – minu 24. maraton

Zürichi maratoni expo oli selline väiksemapoolne. Väike kauplemisala, numbrite kättesaamine ja siis pidi läbi sama kauplemisala tagasi liikuma. Meie sattusime sinna reede pärastlõunal ja siis oli küll väga vaikne. Pole nii väheste inimestega expot veel näinudki. Maraton ise on selline keskmise suurusega ca. 2 500 ja natuke peale lõpetajat. Samal ajal toimub ka teatemaraton ja lühike CityRun ning rahvast kokku osaleb ca. 9 000. Stardikotis oli igasugu näidiseid ja paberreklaami (tundud et oli hoogu satutud ja kaks eksemplari kõigest pandud). Oh üllatust, kui hotellis neid lapates leidsin ka Tartu Jooksumaratoni ja Tartu Linnamaratoni reklaamflaieri sealt kotist.

FullSizeRender

Start oli pühapäeval kell 8:30 Zürichi järve ääres. Ilm oli pühapäeval muidugi kohutav. Kuigi hommikul veel ilmateadet vaadates lubas sadama hakata alles pärastlõunal, siis tegelikult hakkas ca. 15 minutit enne starti rahet tulema. Temperatuur oli sinna 4 kraadi ringi.

IMG_9076

Sättisin ennast alguses viieks kilomeetriks 3:45 tempomeistrite gruppi. Sai grupist rahesaju ja tuulevarju ning ennast ka soojaks joostud. Teiseks kilomeetriks olid jalad täiesti märjad. Pärast 5. kilomeetrit läksin vaikselt grupist eest ära (sest grupis joostes ei saanud manööverdada, kui suur veelomp ees oli ja nii julm oli nendest läbi joosta). Seejärel tuli tihedat rahe- ja lumesaju. Asfaldile tekkis ülilibe lörtsikiht.

20160424 Zürichi maratoni kaart

Esimesed 10 kilomeetrit oli tiirutamist Zürichi kesklinnas ja 10. kilomeetril möödusime taas stardist ning järgnes piki Zürichi järve kallast edasi-tagasi lõik. Ca. 10 kilomeetriks olin täiesti krampis, kogu keha. Käsi ei saanud ka välja sirutada, sõrmi lihtsalt ei tundnud. Jooksusamm oli ikka kohutav. Ja siis hakkasin muudkui mõttes kordama: „mul on hea ja soe olla, mul on hea ja soe olla, ….” ja nii põhimõtteliselt kuni 25. kilomeetrini. Aga aitas, kahe kilomeetri pärast oli mõnus jooksusamm tagasi. Lihtsalt selle kordamisega blokeerisin kõik muud mõtted ära, ei tohi lasta mõelda, et külm on, märg on, jube on. Tegelikult ülihästi toimis see tehnika. Ma isegi ei pööranud enam tähelepanu, mida ja kui tihedalt sealt taevast alla tuli (lörtsi, rahet, lund – mis iganes, mul on hea ja soe olla). Nautisin ilusat arhitektuuri ja järvevaateid (kuigi ega väga kaugele ei näinud).

IMG_9089

Igas veepunktis peatusin, kus vähegi oli võtsin ka banaanitüki. Sundisin end vett jooma, kuigi janu polnud, siis teadsin, et külm ilm võib salakaval olla. Venitasin veidi jalgu ja siis hakkasin taas jooksma. Ca. 25. kilomeetri peal oli tagasipööre ja siis tajusin, et midagi vist enam ei sajagi. Tagasitee on alati lihtsam ja kergem. Muutsin oma korratava lauseks: ” mul on hea ja kerge olla, mul on hea ja kerge olla …” ja korrutasin seda kuni lõpuni. Ja see kergus jooksusammus kestis kuni lõpuni. Ei mingit nõrkusehetke. Ilma mõttes läks lõpp ka normaalsemaks, viimased 15 kilomeetrit tundsin, et mul oli just see õige riietus. Riided kuivasid isegi ära. 40. kilomeetril nägin asfaldil kuiva laigukest ja finišis isegi päikest :).

Rada on väga lauge ja mõnus. See pikk edasi-tagasi lõik järve ääres ei ole midagi nii tüütu nagu kartsin. Vaatamisväärsuste osas oli Zürich samas igav (kuigi nad on oma vaatamisväärused raja äärde ilusti ära paigutanud, siis Zürich ise on tegelikult igav linn ja ega seal midagi erilist vaadata polegi). Ilm muidugi jättis sel aastal ka oma templi kogu üldmuljesse. Maratoniga samal ajal toimus ka teatemaraton (neli vahetust). Mis tegelikult oli lahe, sest kogu aeg oli rajal „värsket, kiiret jooksusammu” ja nii mõnigi kord kasutasin neid jänestena, et tempot hoida.

Korralduslik pool oli väga hea. Toitlustuspunktide tihedus ja teenindus ka väga super. Finišis sai medali ja kohe ka soojenduskile. Vett, õuna ja finišeerija särgi. Spordijooki ja alkoholivaba õlut vist pakuti ka, aga pole minu teema. Pidi päris pikalt kõndima ja siis sain pakihoiust oma koti kätte. Väliujula riietusruum oli riiete vahetamise kohaks tehtud. Super, sai kuivad riided selga ja trammiga hotelli tagasi.

Lõpuaeg 3:36:52, kokku kulus 2 205 kcal ja keskimine pulss oli 162 bpm. Tegin negatiivse spliti ja teine pool oli ca. 2 minutit kiirem (esimene 1:49:31 ja teine 1:47:21). Negatiivne split teeb alati meele rõõmsaks 🙂

Uhh, see kohutav ilm jääb ikka meelde. Aga mis seal ikka, sain ühe ekstreemse maratonikogemuse lume ja lörtsiga – tegelikult isegi omamoodi lahe nüüd tagantjärele meenutades, pole ületamatuid ilmastikuolusid, kõik on kokkuvõtmise asi.

IMG_1868

IMG_1869

Malta maraton (28.02.2016) – minu 23. maraton

Maraton on hea ettekääne minna külastama uusi ja põnevaid riike, mida veel näinud ei ole. Nii leidsimegi end sel talvel Maltalt. Pindalalt ca. 1,5 Muhu saart ja ca. Tallinna jagu rahvast. Maraton on neil väikene. Lõpetajaid sel aastal 523 meest ja 131 naist ehk minu kõige väiksema jooksjate arvuga maraton.

Expot kui sellist ei olnud, oli numbrite kättesaamine ühest hotellist. Jõudsime sinna laupäeval ca. 10 minutit enne avamist aga juba möll käis ehk pikk järjekord ja jagati särke ning kotte. Number anti hunnikust järjest ja seoti nimega ära. Särk oli puuvillane (ehk jooksuks mitte sobilik) ja laupäeva õhtuks oli siis kõige väiksem M suurus (millesse ma siis taaskord upun ja mis rändab sinna mõttetute särkide sahtlisse).

malta-maraton-expo

Start oli kell 7:30 Mdina linnast ja sinna sai bussiga finišialalt (Sliema rannatänavalt) kell 6:00. Minule tähendas see 4:45 ärkamist. Ehk siis magama sättisin end kell 21 aga no und ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Ma ei saanud aru, mis värk see oli aga lõpuks sain magama vist kell 1 öösel. Ja üles siis 4:45 ehk täielik katastrooföö enne maratoni 🙁 Taksoga jõudsime hommikul busside pealevõtmispaika kohale ca. 15 minutit varem ja siis juba esimene buss väljus. Oluline teema on muidugi ka ilm. Kui varem vaatasin, et tuleb normaalne jooksuilm, siis maratonipäeva hommikult kell 5 temperatuuri vaadates oli juba 15 kraadi sooja ja lubas suhteliselt kiiresti minna hommikul kohe 20 kraadi peale. Aga lubas ka tugevat tuult. Ja seda tuult oligi ikka „mõnuga”. Bussidega toodi jooksjad siis Mdinasse ja seal sai enne starti vanalinnas ringi jalutada. Siis läks ka juba valgeks. Kõik vähegi tuulevaiksemad kohad olid jooksjate poolt hõivatud. Kirikus sai ka soojas istuda. Päris külm oli seal mäe otsas starti oodata.

malta-maratoni-rada

Start anti kelle 7:30 ja minek. Rada on üldiselt allamäge lauge. Oli ka mõningaid laugeid tõusulõike. Esimesed 5 km oli kohe eriti tunda allamäge minekut. Viiendas kilomeetripunktis tegin pikema seisaku ja haakisin ka pikkade käistega pluusilt (mis olin soojenduseks peale jätnud) numbri lahti ja panin allajäetud lühikeste käistega pluusi külge. Hüvasti mu väga hea ja hästi teeninud (kolm jooksumaratoni minuga koos jooksnud) jooksusärk 🙂 Nüüd oli juba täitsa ok lühikeste käistega joosta.

malta-maraton-jooksmas3

Esimene pool rajast mulle väga meeldis. Tiirutasime väikestes linnades, vahele siis oliiviaedu, põlde ja kiviaedu. Väga huvitavad ja kaunid maastikud. Ja loomulikult ilusad väikelinna tänavad. Tuul oli vahepeal tagant aga päris tihti ikka ka küljelt ja vastu. Meelde jäi üks pikk lauge tõus ja tuul otse vastu. Tuul keris päris palju ka tolmu üles ja see kippus silma lendama. Päris valus silmadele. Enne 26. kilomeetrit ühinesime poolmaratoni jooksjatega.

malta-maraton-jooksmas2

Kui siiamaani oli selline üksik jooks siis sealt maalt alates oli paksult rahvast rajal. Nende tempo oli poolmaratoni aeg 2:10 (no sellise õhupalliga jooksjast ma möödusin), mis oli siis ikka aeglasem sellest, mis tempoga ma jooksin. Ja nii raske oli seal slaalomit joosta, tempot ja meeleolu üleval hoida. Teine pool läks raskeks. Oma põhjus on kindlasti ka selles, et süsteemset jooksutrenni pole olnud ja olen pühapäevaste pikkade jooksudega viilinud (tunnistan ausalt). Ja see annab kohe maratoni teises pooles tunda. Päike oli ka hull, nii-nii ere. Samas see vastik tuul ja palavus. Ning kehv ja puudulik ööuni. Joogipunktid olid iga 5 km tagant aga lõpus oleks isegi tihedamini tahtnud. Peale vee ja spordijoogi (mida ma ei tarbi, sest väldin endiselt igasuguseid kunstsuhkruid) pakuti kogu maratoniraja vältel vaid ühes kohas apelsinilõike. See oli punkt kus ma pikalt seisin, möödujaid vaatasin ja oma 5 tükki ära maiustasin. Maraton siis seekord vee ja apelsini pealt. Õnneks olid  svammipunktid ja sai veega jahutada.

malta-maraton-jooksmas1

Lõpu 5 km olid rasked (ei mäletagi millal nii raskelt oleks need tulnud). Ja seda pole ka varem juhtunud, et pärast finišit kukkusin lihtsalt maha. Õnneks tõi medali kaelapanija pudeli vett ja kohe ka fooliumkile. Ja seal ma siis istusin ja jõin. Keha vajas nii hullult vett. Finišiala ise oli suhteliselt kaoses, sest nii suur rahvamass tuli peale. Kuidagi sain sealt ikka läbi ja hotelli. Natuke kartsin, et sain päiksepiste ja -põletuse. Aga õnneks oli kõik ok. Punetus taandus ja pärast pesemist ning und kadus ka peapööritus ära.

malta-maraton-finishis

Korraldusliku poole pealt no nii ja naa. Kuna tegu on väikemaratoniga siis rada oli ka sõidukitele avatud. See tegelikult ei häirinud. Kõik sujus väga hästi. Võib olla hakkas silma, et vabatahtlikena kasutati päris palju lapsi isegi väga väikeseid lapsi. Enamikes vahepunktides said nad hästi hakkama aga finišikaose põhjus oli peamiselt vist selles, et nad ei suutnud end kehtestada täiskasvanute suhtes. Rada, rajaprofiil ja vaated saavad ainult kiidusõnu. Muusikalisi punkte oli ka päris palju rajal. Esimese pooles oli tiirutamist päris palju ja kuna rahvast maratonirajal oli vähe siis alguses veidi kartsin, et kas joostes ikka korralikult selles õigel rajal saab püsitud (no et kusagilt valesti ei jookse). Aga neil oli väga lahedalt kollane peenike joon maas ja väga hästi suunati ka raja ääres.

Aeg 3:49:28, energiakulu 2 232 kcal ja keskmine pulss 167 bpm.

malta-maraton-medal

Oslo maraton (19.09.2015) – minu 22. maraton

Oslo maraton on suhteliselt väike maraton. Sel aastal lõpetas maratoni 2 388 jooksjat. Üritus ise on aga palju suurem. Hommikul antakse start maratonile. Lõuna paiku poolmaratonile ja pärastlõunal (alles kell neli läbi) 10K-le. Seega sportliku päeva mõttes väga sarnane (ka jooksjate arvult, poolmaratoni lõpetajaid ca. 8 500, 10K lõpetajaid ca. 5 000) Tallinna omale. Sarnasus Tallinnaga on ka mõnes mõttes rada – kaks ringi ja suhteliselt lauge profiiliga. Erinevus on veidi see, et nad on suutnud ringi nii sättida, et jooksed ühe ringi jooksul veel vahepeal stardi-finišiala lähedalt mööda. Kahe ringi maratoni korral on see üks kordki finišist möödumine raske aga lausa kolm korda, see on mõnus väljakutse.

Kodulehel ei ole neil just kõige parem. Segadus oli ka Start Cardiga. Nimelt tuli maratoninädala alguses kiri, et teisipäev, kolmapäev saadavad kõigile Start Cardid ja vaid selle ja ID-kaardi ettenäitamisel saab expol stardinumbri kätte. Aga neil oli seal mini segadus ja Start Card saabus e-maile alles neljapäeva pärastlõunal.

Oslo 1

Kogu üritus toimus Oslo Raekoja esisel platsil. Expo jaoks oli püstitatud suur telk. Maratoni numbrid mahtusid ilusti kolme laua taha. Star Cardi ettenäitamisel sai numbriümbriku. Expo müügiala oli täitsa ok. Suur peasponsori Adidase ala ja ca. 15-20 müüjat ja mõned maratonide tutvustajad. Üks lahe toode ka: Ebove bike simulator. Väike negatiivne emotsioon tekkis expo lõpus. Numbriümbriku ettenäitamisel sai riidehoiu koti ja kel ümbrikul kirjas said ka särgi. Kuigi olin päris kindel, et maksin särgi eest, siis oli see info kuidagi Start Cardi ja numbriümbriku reas kaotsi läinud. Ja kuna mul tõestuseks arvet ei olnud siis nii ma särki ei saanudki. Hotellis otsisin e-mailidest arve üles ja olin kindlasti maksnud särgi eest aga mis siis ikka, ei viitsinud maratonipäeval tagasi ka minna seda uuesti küsima. Las siis olla aga kel kava Oslo maratoni kunagi joosta, siis olge t-särgi osas tähelepanelikum.

Start anti kell 9:30, mina olin teises laines ehk 9:35 aga jooksma sain sujuvalt seal kahe laine vahepeal. Ilma osas lubas nädala alguses vihma (ja selleks ma ka valmistusin) aga võta näpust, stardipäeva hommikul säras päike. Sooja oli ca. 12-16 kraadi. Tuult oli vaid veidike. Üldiselt väga ilus ilm.

Oslo maratoni rajakaart

Rada mulle meeldis. Rada oli üldiselt piisavalt lai. Tiirutamist eri linnaosades. Vahepeal oli maratonirada mööda trammiteed (sest trammiliin oli kinni). Väga meeldis ka laheääres jooksmine, vaatega jahisadamale. Tjuvholmenist põikasime ka sisse ja see linnaosa hakkas kohe väga meeldima (õhtul käisime seal turistitamas ka ja ikka üli lahedalt läbimõeldud kaasaegne linnaosa). Seejärel oli mingi osa rajast Oslo rannapromenaadil, kus siis möödusime ka stardi-finišialast. Ooperimaja oli ilusti rajaääres vaates. Seejärel hakkasid edasi-tagasi lõigud. Ehk kiiremad tulid vastu. Huvitav rajalõik oli kindlasti konteinerterminali territoorium suurte erivärvi konteineritega. Ainus meeldejääv tõus oli siis sild üle raudtee. Üks tähelepanek veel selles osas, et edasi-tagasi rajalõikudel olid kilomeetripostid vaid ühel pool teed (ja sama number oli mõlemal pool posti) ja see ajas vahepeal ikka segadusse küll. Seal sillalõigul olid väikeste vahemaadega samas rajaääres 15.,18.,39.,36. km rajatähis, ise otsusta siis kus sa just minnes või tulles oled. Ühesõnaga segadusttekitav. Seejärel jätkus jooks ümber botaanikaaia ja sealt jäi meelde ca. 1 km pikk laskumine. Seejärel möödusime taas Ooperimajast ja siis juba päris kesklinna tänavatele. Jooks piki Karl Johani tänavat oli väga lahe. Keskel olid jooksjad ja mõlemal pool aiast väljas oli ruumi poodlejatele. Mõnus rahvarohke piirkond. Ja otsevaates uhke kuningaloss. Natuke veel tiirutamist ja siis viiski rada juba stardi-finišialale ja uuele ringile. Kogu rajal oli päris palju 90 kraadiseid järske kurve. Aga see ei häirinud, tegigi huvitavamaks jooksu. Raja ääres oli nii bände, tantsutruppe (baleriinidest salsatantsijateni) kui ka erinevadi trummareid. Üks meeldejäävamaid oli kindlasti Drum Ladies, punastes vormimundrites naised, kes marssisid ja trummi tagusid. Mõnus ergutus oli kindalsti ka konteinerite vaheline trummipunkt.

Toitlustuspunktid olid vee ja spordijoogiga hästi varustatud. Samuti leidus mõnes banaani. Mis silma hakkas, siis nii mitmeski punktis pakuti ka Coca-Colat. Ühes sai energiabatooni tükikesi ka ja raja eelviimases punktis pakuti ka Red Bulli. Vat seda polnud veel maratonirajal näinud.
Oslo 2

Enda jooks oli nii ja naa. No polnud seda head jooksutunnet pea kogu jooksu vältel, selline keskmine jooksutunne. Vahepeal tegin taas venituspause reiepealsete venitamiseks aga väga hulle krampe polnud. Ehk siis selline keskmine tiksumine ja siis 40. kilomeetril tuli mingi imehea jooksutunne. Jalad muutusid kergeks ja selline üli super tunne. Seega viimased 2 km ma põhimõtteliselt lendasin rajal. Nii kerget finišit pole vist varem olnudki. Selline naljakas kogemus siis. Finišinali oli muidugi see, et kui mehele helistasin, et olen finišis ja nii mõnusa tundega, siis ta ütles, et mine lippa siis poolik ka otsa (poolmaratoni start hakkas ca. 8 minuti pärast). Vat seda väljakutset ma veel vastu ei võtnud.

Oslo 3

Finišis sai medali ja koti igasugu sööginänniga (salaamivorstist kaneelisaiadeni). Aga mida finišis ei olnud oli soojenduskile. Minuarust nii oluline detail maratonijooksu juures aga no jah. Õnneks oli mul hotell ca. 300 meetri kaugusel sain veel tempoka kõnniga kiirelt hotelli ja külm ei hakanud.

Lõpuaeg 3:49:45, 2 157 kcal ja keskmine pulss 164 bpm.

Oslo 5

Oslo 4

Reykjavik maraton (22.08.2015) – minu 21. maraton

Reykjaviki maraton on mul mõttes olnud juba pikka aega. Ja et mõte vaid mõtteks ei jääks, nii leidsingi end eile hommikul Keflaviki lennujaamast. Veidi kesklinnaga tutvumist ja tõdemist, et Reykjavik ise on ikka üks päris tõsine turistikas. Aga ilus ja omapärane, mis siin ikka.

Pärastlõunal käisime ära ka expol. Expo toimus Laugardals spordihallis (stardi-finišialast kaugel eemal). Kuna maraton ise on väikene (etteruttavalt võin mainida, et maratoni lõpetas ca. 1 000 jooksjat, poolmaratoni ca. 2 000 jooksjata ja 10K suurem hulk inimesi), siis ei osanud expost nagu midagi oodatagi. Aga expo üllatas igati postiivselt. Numbrite kättesaamise ala oli suur, särgiala ka, isegi ca. 20 erinevat kauplejat ning mõned maratonitutvustajad. Expo liikumissuund oli igati sujuv. Stardinumbrit enne expole tulekut ei olnud, kui kohale tulid, kontrolliti nime nimekirjast ja siis põhimõtteliselt saidki karbist järgmise numbri, mis siis nimega ära seoti, selline huvitav numbri saamise viis siis. Ajavõtu kiip oli vanaaegne valge  nagu meil Eestis kunagi kasutati, mille pidi ilusti finišis tagasi andme. Väike nostalgiahetk. Expolt lahkudes viimase asjana taheti veel suur makaronipakk kotti suruda, aga loobusin, mis ma ikka nendega peale hakkan ja koju ei ole ka mõtet lennukiga vedada.

R0

Ilma osas kartsin kõige rohkem tuult, kuna Reykjaviki maraton on kuulus oma tuulte poolest. Ilmaennustus lubas vihma ja õnneks vaid natuke tuult. Eks ma siis selleks vihmaks valmistusin, aga suur oli üllatus, kui tegelikult hommikul tuli vaid ülikerget uduvihma ja enne starti jäi seegi järgi. Maraton ise oli siis peaaegu kuivad (vahepeal viskas veel paar korda uduvihma), temperatuur ca. 12 kraadi, asfalt märg, tuult veidi. Aga tuul ei olnud üldse nii hull, kuna mu põhiline trennikoht on Pirita tee, siis sellist tuulekarastust on trennides saanud küll 🙂

R1

Start oli 8:40 (kas ei ole kiiksuga stardiaeg?) Laekjargatal koos poolmaratoni alustajatega. Veidi aega võttis, et autole parkimiskoht leida, sest hommikul oli juba pea terve vanalinn liiklusele kinni pandud. Lõpus pidime vist ca. 1 km kõndima, et stardialasse jõuda. Ma olin juba unustanud, kui mõnus on ikka nii väikese maratoni start, kuidagi sujuvalt loogiline. Ca 15 minutit enne starti jõudsin stardialasse, ei mingit WC järjekorda ja stardikoridori võis valida vastavalt ajasoovile. Natuke ootamist ja siis juba pidas lühikese kõne Kathrine Switzer ning tema poolt tuli siis ka maratoni stardipauk.

R2

Alguses oli rada natuke linna vahel, siis oli üks hästi lahe tänav, kus eramajade trepil olid inimesed ja elasid pühapäeva varahommikul kaasa. Üks pereisi mängis saksofoni, teine mõnd teist pilli jne. Väga lahe atmosfäär ja kaasaelamine. Seejärel imeilusad ookeanivaated, natuke tööstuspiirkonda ja taas ookeanivaated. Seejärel oli pikk-pikk sirge laugelt mäest üles ja mäest alla, tagasipööre ja seesama pikk-pikk sirge tagasi ja mäeke teistpidi üles ja alla. Siiani jooksime koos poolmaratoni jooksjatega ja oli täitsa „suurmaratoni” tunne. Aga siis suunati maratoni jooksjad ära, algas kõnnitee ja kitsa kergliiklustee lõigud. Kuna jooksjaid oli ka tunduvalt vähem, siis tekkiski selline „külamaraton” tunne. Selline vahva kontrast, omamoodi isegi mõnus kontrast. Kõnniteed, pargike, loomaaed (lehmade, hobuste ja lammastega), veel tänavaid, sõiduteed ületav sild, tunnel, käänak ja imeilus kosk ja veel üks väike tunnel. Seejärel oli pikalt-pikalt jooksu roheluses, mingist hetkest tekkis vasakule poole ka veelaht ja mäevaated. See oli imeilus lõik, tõesti ilus. Mingi hetk oli taas hommikust tuttavat teed ja siis tegime poolsaare tipus täiendava lõigu. See lõik oli mu teine lemmiklõik looduse mõttes. Rohelus, kõrkjad, ookean, kerge tuul, vaikus. Mõtled, kus kohas ma olen, see ei saa ju olla linnamaraton. Lõppu 5 km oli juba taas hommikust tuttav. Käänak ja pikk lõpusirge.

Reykjavik maratonirada

Pärast finišit suunati maratonijooksjad oma alale, kus sai medali, fooliumkile ja pakuti vett, spordijooki, banaani, soolasaia. Kiibi eemaldamine oli ka siis paariminutiline protseduur, mulle sattus üks nobe neiu, kes kärmelt harutas mu jooksujalanõu topeltsõlme lahti, mässas nööridega ja sidus paelad veel ilusasti kinni, teenindus missugune 🙂 Ja oligi kõik, maratonialast välja ja autosse ning hotelli pesema.

Korraldusliku poole pealt igati vaid kiidusõnad. Toitlustuspunkte oli piisavalt tihedalt, kõike mis soovisid oli seal olemas. Raja suunamine oli ok. Mis hakkas silma oli see, et kuigi näiteks kesklinna piirkonnas oli palju inimesi rajaääres, siis nad elasid kaasa omadele, võõrastele eriti ergutushüüdeid ei hõigatud. Muidu igati ok väikemaraton imeilusa, huvitava ja suhteliselt lauge rajaga.

Enda jooks oli taas võitlus krampidega. Raskeimad lõigud olid 4.-10. km (vasak reiepealne) ja 35.-42. km (mõlemad reiepealsed). Vahepeal oli samas täiesti super jooksutunne. Lisaks veepunktides venitamisele tegin vist jooksupeal ka ca. 20 seisu ja venituspausi. Lõpuaeg 3:44:12. Kekmine pulss 163 bpm, kalorikulu 2 190 kcal, kokku 42 221 sammu. Kuna täna oli mõnus jooksuekskursioon Reykjaviki eri linnaosades ja nägi peamised vaatamisväärsused ilusti ära siis homsest linnast välja, matkasaapad jalga ja tutvuma Islandi loodusega.

IMG_0465

Kopenhaageni maraton (24.05.2015) – minu 20. maraton

Kopenhaageni maraton on mul maratonide soovilistis olnud juba mitu aastat. Varasemad aastad ei sobitunud väga kalendrisse ja nii saigi see lõpuks sel aastal plaani võetud.

Expo oli väikene. Numbrite ja särkide kättesaamine oli välitelgis, kauplemisala Sparta Hallis. Paar uut ja huvitavat brändi oli aga üldiselt ikka vanad tegijad. Põhipartner oli Nike ja see ala oli kõige suurem. Maratonisärk oli väga hea, küll ei olnud neil XS suurust aga S oli ka ok. Materjal on minu lemmik ja niipea, kui särki katsuda sain oli selge, et teen siis seda, mida ma varasemad 19 maratoni teinud ei ole, panen võistlusteks just saadud selle uue maratonisärgi selga.

Laupäeval rikkusin täiega maratonieelse päeva põhireeglit. Turistitasime ja kõndiseme vist ca. 15 km maha. Õhtuks tundsin, et vasaku reie tagakülg on valus. Siis oli küll tunne, et no pole võimalik, saan kõndimisest vigastuse (jooksmisest pole veel olnud). Eks väike ärevus tekkis, kas hommikul on ka veel valus aga nüüd võin öelda, et kui jooksujalanõu jalga sai, polnud kogu maratoni vältel seda tunda. Aga eks see totrus oli. Laupäevase päevaga nägime põhimõtteliselt Kopenhaageni ära ka. Ok linn aga mitte midagi erilist. Isegi mitte nende nn vaatamisväärsused, jätavad suhteliselt külmaks ja mitte mingisugust vau momenti pole. Kui Kopenhaagenisse on mingi põhjus minna siis on ok aga kui põhjust pole, siis küll ei näe miks peaks lihtsalt niisama sinna linna minema.

Hotelli valisin stardipaigale lähedale. Seega kui start oli 9:30, siis sain ilusti kaheksani magada (ööund tuli isegi 9 tundi ehk korralik väljamagamine). Hommikusöögiks taaskord 750 ml rohelist smuutit ja kõik. Jooksuriided selga ja kell 9 väljusime hotellist. Ikka mõnusalt lähedal oli hotell. Väike kõndimine, WC-järjekord ja sulandusingi juba stardimassi. Stardikoha võis valida ise vastavalt ajasoovile. Stardikoridoridel aeda ei olnud. Mul läks ca. 7 minutit seismist ja ootamist enne kui stardijoone sai ületada ja jooksma hakata.

K1

Ilm oli imeilus. Alguses veidi jahe aga paari kilomeetri järel tuli päike ja super jooksuilm. Tuult oli mõnes kohas aga see oli pigem mõnusaks jahutuseks.

Olen siis endiselt oma toitumise eriprogrammil ehk siis väldin igasuguseid suhkruid. Geelid, spordijoogid, banaan ja minu kunagised ülimad lemmikud apelsinilõigud olid siis taas mulle täielikult keelatud. Jooksen keharasvadelt ja et energia tootmist neist kiirendada aktiveerin seda rohelise smootiga. Mees oli sel korral rohelise smootiga kilomeetripunktis 18, 24 ja 38. Kõik toimis ideaalselt. Eriline kiitus läheb Kopenhaageni appile, mis oli võrreldes nii mõnegi eelmise maratoni omale palju parem, informatiivsem ja täpsem. Kui ikka mobiililt oli näha, et kohe käänaku tagant tulen siis täpselt nii oli ka olnud 🙂 Igas veepunktis jooksin tagumiste veetopside juurde, kiirelt vett ja reiepealsete venitust (krambiennetuseks) ja edasi. Pikemad pausid rajaääres seismisega olid siis rohelist smuutit juues. Paar korda jäin veel rajaäärde, et reiepealseid venitada aga üldiselt oli krambivaba jooks sel korral.

Energia poolest oli minu parim maraton senistest. Ülimalt ühtlane ja püsiv energia. Väga hea enesetunne. Kui tagasi vaatan kilomeetriaegu siis on ka sealt näha ühtlane tempo. Alguse- ja lõpukilomeetrite aeg kõikus 0.05 min/km. Ikka üli mõnus on joosta niimoodi maratoni. Lõpus oli veel selline tunne, et jookseks edasi kui võimalik oleks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu kahe viimase maratoni toitumiseksperiment on andnud päris hea kogemuse. Tegelikult on meie sees see sisemine energia olemas, mille pealt maraton maha joosta, pole vaja mingieid kunstlikke geele, spordijooke jm tehiskraami. Kel samasugust huvi siis on olemas üks hea raamat (minu viimaste nädalate lemmiklektüür, eriti toitumise osa) Stu Mittleman Slow Burn: Burn Fat Faster By Exercising Slower. Mul on küll veidi ekstreemsem dieet kui seal raamatus kirjeldatud aga toitumisideid saab seal kindlasti, eriti seda, kuidas keha õpetada keharasvadest energiat tootma.

Kopenhaageni maratoni rada

Maratoni juurde tagasi. Rada on lauge ja kuigi peaaegu kõik Kopenhaageni vaatamisväärsused olid ilusti rajaääres siis ütleksin, et tegelikult oli igav rada. Seda enam, et osaliselt kattus teises pooles rada esimese poole rajaga. Samas rohelust oli (Faellendparke oli üks mu lemmiklõikudest), jooks üle sildade ja jooks munakividel (millegipärast ka minu lemmiklõigud). Rajal ruumi oli (kokku lõpetas 9 752 jooksjat), vahepeal oli väga lai aga samas oli ka lõike, kus rajapiiret polnud ja pealtvaatajad olid raja suhteliselt kitsaks surunud ja seal oli siis seega väga kitsas. Mis Kopenhaageni maratonist kindlasti väga hästi meelde jääb on pealtvaatajad. Kesklinna osas oli neid ikka väga palju ja väga häälekalt. Natuke meenutas Saksamaa maratone, kus peredega oldi tulnud raja äärde kaasa elama, nii tundus ka siin. Seega kaasaelajad jäid häälekalt meelde. Lõpusirge oli ka väga pikalt-pikalt ääristatud.

K4

Finišis sai esimesena punase roosi (väga lahe kompliment kõigile naisjooksjatele) ja medali. Kile peale ja taastustoitudest sain vaid juua vett. Muidu pakuti jogurtit, puuvilju ja alkoholivaba õlut vist ka. Kotihoid ja riidevahetustelgid (nii meestele kui naistele) olid ka ilusti olemas, kuid vaja mul neid seekord ei läinud. Tõttasin kiirelt hotelli.

Numbrid: 3:51:33, 2 410 kcal, keskmine pulss 165 bpm.

K3

Sain 20 maratoni kokku, plaanilisi maratone sel aastal enam ei ole, paar plaanivälist mõtet on, kui realiseeruvad siis tulevad väikesed kokkuvõtted, kui ei, siis ongi kõik – blogi lõpp. Kõike head ja ilusaid maratonijookse!

Rock’n`Roll Madrid maraton (26.04.2015) – minu 19. maraton

Maraton oli hea ettekääne minna ja vaadata, mida see hispaanlaste pealinn endast kujutab. Muidu ju polekski nagu põhjast sinna minna. Kui nüüd ausalt ütlen, siis suurlinna melu mõttes meeldib see linn mulle isegi rohkem kui Pariis näiteks. Vaatamisväärsusi oli aga mitte midagi eriliselt suurt (põhimõtteliselt 1,5 päevaga sai olulisemad sümbolid nähtud). Mis mulle Madriidi puhul meeldib on see, et hästi vähe on lauget maad ikka tõusud ja laskumised ja hästi palju on rohelust.

Laupäeval jõudsime expole vist ainult tunnike pärast avamist. Selleks ajaks oli maja ees juba meeletu järjekord. Mis siis ikka võtsime järjekorra lõppu ja sai seismist ca. 40 minutit. Numbrite alal oli ruumi väga palju, ainult kauplejate alal oli kitsas ja seetõttu vist seda massi ka järjekorraga piirati. Vanu ja tuntud kaubamärke aga ka uusi ja huvitavaid minu jaoks. Pigem väike expo ja inglise keelt ikkagi väga paljud seal ei oska. Aga naeratus, paber ja pliiats ja müük saab toimuda.

MM1

Varasemad nädalad hoidsin ikka Madriidi ilmateatel pilku peal ja lubas kena kuiva ilma. Reedel lennukis avastasin aga ajalehest, et lubatakse äikesetormi! Kuigi laupäev oli kuiv ja päikeseline siis jah lubas öösest vastu pühapäeva sadu. Ja maratonipäev pidi tulema sajus. Nonii, sellist kogemust mul veel ei olnudki.

Kaks teemat veel. Esiteks kuigi kogu talve olin terve siis nädal enne maratoni hakkasin kurguvalu tundma. Käiku läksid kõik tervisenipid, et sellega võidelda. Nüüd võib öelda, et toimis – maratonipäeva hommikul oli kurk ok.

Teiseks, kaks kuud tagasi läks mees toitumise eriprogrammile ja et see tal õnnestuks pean seda ise ka kaasa tegema. Nüüdseks oleme juba tervelt kuu ilma igasuguste suhkruteta (nii kunstlike,- looduslike- kui ka puuviljasuhkruteta). Süsivesikurikkad toidud (pastad, riis, tatar, kartul jm) on ka kõik keelatud. Ehk siis kõik tüüpilised maratonieelsed ja maratoni käigus tarbitavad energiaallikad (spordijook, geelid, banaan jm) on minu jaoks keelatud. Tegelikult oligi minu jaoks enne maratoni kõige ärevam hetk see, kuidas ma maratoni energia mõttes vastu pean. Energia saab sellise toitumisprogrammi käigus kätte rohelistest komponentidest tehtavast smuutist ja keharasvadest. Ülemineku hetk oli keha jaoks väga raske, ca. 1,5 nädalat olin nagu mustas augus jooksutrennide mõttes, energia oli täiesti maas, oli trenne, kus iga kilomeetri järel tegin sieisupausi, sest lihtsatl ei jaksanud. Aga see läks üle ja hea enesetundega jooksud tulid taas kaks nädalat enne maratoni tagasi. Smuutimasin oli kohvris ilusti kaasas, laupäeval leidsime vahva rohelise turu ja nii ma laupäeva õhtul hotellis oma smuutid valmis blenderdasin. Mingit eelnevat energiatankimist ma veel õppinud ei ole, seega oli laupäev toitumise mõttes tavapärane. Maratonipäeva hommikusöögiks oli siis 750 ml rohelist smuutit ja kõik.

Hommikul tibutas veidi vihma. Õnneks üli vaikselt ja vahepeal isegi mitte aga ikkagi püsivalt. Mees sai hotellist vihmavarju, mul oli kilejakk. Hotellist starti läksime bussiga, lõpu 2 km pidime jalutama. Sujuv ja arusaadav stardiala. Veidi sebimist oli, sest stardialal olid ka 10 kilomeetri jooksjad (kes küll said stardi pool tundi hiljem) ja ka poolmaratoni jooksjad (kes said stardi koos meiega), aga ei mingit trügimist ega tormamist. Stardikoridoris ootasin aia ääres, mees teisel pool ja sain viimasel hetkel kindad, mütsi ja jaki talle anda. Riietuseks läks käiku pikad püksid ja pikkade varrukatega pluus. Stardis küll vaatasin, et olen valesti riietunud, kõik olid lühikeselt riides. Aga nüüd võin öelda, et minu jaks oli see just õige riietus.

Start ja mineks. Lai tee, kitsas ei olnud. Rajast veel niipalju, et kuigi oli tõusulõike (enamasti lauged) siis kuidagi tunnetuslikult oli pigem rohkem laskumisi. Rada mulle väga meeldis. Algus oli veidi tüütult kilomeetritepikkune sirge aga hiljem läks mõnusalt käänuliseks. Põhilised Madriidi vaatamisväärsused olid ilusti kõik rajaäärest näha. Mõnusad rohealad ka vahelduseks. Rahvast rajaääres alguses väga ei olnud. Kaks lõiku (Plaza del Sol ja Calle Mayor) on meelde jäänud, kus oli paksult pealtvaatajaid rajaääres aga muidu ikka vähevõitu. Lõpusirge Retiro pargis muidugi oli paksult rahvast täis. Aga eks ilm tegi oma. Mis Rock’n Roll maratoni korraldusse puutub, siis muusikalisi punkte oli aga oleks oodanud rohkem (paari aasta taguse Seattle Rock’n Roll korralduse põhjal) aga kuna Madrid on vaid paar aastat selles seerias olnud siis ju alles õpivad. Kokku lõpetas maratoni 12 043 jooksjat, seega selline keskmine maraton.

Madriidi maratoni rajakaart

Ja nüüd siis peamine maratonitegur ehk vihm või õigemini paduvihm. Sain ekstreemselt mõnusa kogemuse – maraton paduvihmas. Nagu ütlesin, siis alguses tibutas kergelt, esimesed kilomeetrid (ca. 10 kilomeetrini) olid peaaegu kuivad aga siis hakkas vaheldumisi seenevihm, paduvihm, seenevihm, vahepeal natuke kuiva jne. Temperatuur ise oli tegelikult soe 12-16 kraadi, lõpus külmem. Lõpu tunnikese sain ikka mõnusalt külmas paduvihmas joosta. Kusagil sinna 30 kilomeetri kanti oli veel võimalik joosta nii, et porilompe sai vältida aga pärast seda enam eriti mitte. Kui ise sai porilompide ja inimeste vahel slaalomit tehtud, siis mõni kõrvaljooksja pani ikka julmalt porilombist läbi ja pritsis mõnuga tossud täis. Ehk siis seal 30.ndate algusest hakkasin ise ka täiega porilompidest läbi jooksma. Kõik-kõik oli läbimärg ja lisaks siis hakkas külm ka nahavahele pugema. Hullumeelne kogemus, iga normaalne inimene oleks toas aga mass „ebanormaalseid” jookseb paduvihmas maratoni. Lõpusirge paduvihmas, rajaäär ääristatud vihmavarjude all seisvate ergutavate kaasaelajatega – see jääb meelde.

Pärast finišit pidi kõndima, medal kaela ja toidukraamist võtsin ainult veepudeli (kõigest teisest pakutavast loobusin, sest minu jaks on need hetkel keelatud). Lootsin korralikku vihmakeepi aga vihmaga ei olnud nad tõenäoliselt arvestanud, sai vaid väikse kiletüki õlgadele. Pildistamine paduvihmas. Mees andis mulle kilekoti vahetusriietega ja kitsukeses WC-s sain siis riided vahetutud. Kahju, et korraldajad ei olnud vihmaoludega kohandunud. Mõni riietustelk oleks võinud ikka olla. Ikka üli mõnus tunne oli olla, kui kuivad riided selga sai. Nii kiiresti kui võimalik tagasi hotelli ja otse sooja vanni (tean-tean jalad peab külma vanni panema) aga nii-nii-nii külm oli sees …

Enda jooksust ka. Alustasin aeglaselt, et keha käima saada – energia tootmine rasvadest. Algus oli tegelikult väga mõnusalt lihtne ja üli hea enesetundega. Üks raskemaid lõike oli mul 5-10 km, mil jalgades hakkasid krambid. 8. kilomeetril tarbisin magneesiumi, aitas. Jalad said korda ja edsi läks taas hea enesetundega. Kõndisin igas veepunktis, läks igas vist ca. 200 ml vett sisse. Mõnes veepunktis läks veidi kauem, sest venitasin jalgu (ennetuseks). Magneesiumi võtsin veel kolmel korral. Energia ja enesetunde poolest väga hea jooks. Esimest korda oli mees nõus tulema ka rajaäärde (varem on olnud vaid alguses ja lõpus), leppisime varem kokku, et kilomeetril 19 ja 34 on ta smuutiga vastas. Need olid siis minu toitlustuspunktid. Lõigutasingi enda jaoks maratoni oma kahe toitlustuspunkti järgi – 19. ja 34. kilomeeter. Mõlemas seisin ja jõin. Esimeses tarbisin ca. 400 ml vist ära ja pidas ilusti järgmise puhktini vastu. 34. kilomeetril vist sai veidi vähe tarbitud (oleks pidanud endale rohkem sisse sundima). Lihtsalt läbiligunendud külm tunne oli sees. Alguses oli peale seda veel ok aga ca. 5 kilomeetrit enne lõppu hakkas selline kummaline sisevõitlus – energiat nagu oleks aga jalad keeldusid koostööst, järgmisel hetkel nagu oleks jalad jälle korras aga energiat poleks. Mageneesiumi polnud ka enam võtta. Ei saanudki aru, mis see siis oli. Küllap ikka jäi energiat väheks (kuigi jah, nüüd rajaprogiili tagantjärele vaadates hakkas just 27. kilomeetrist lõpuni lauge tõusulõik). Pildike mudamülkas ka – jäägu siis Madriidi meenutama.

MM3

Aga kokkuvõtteks minu eksperiment, et joosta maraton ilma süsivesikuteta õnnestus. Täiesti uskumatu minu jaoks aga võrreldes nii mõnegi varasema maratoniga oli sel korral ikka väga hea enesetunne (kuni 37. kilomeetrini). Tempo oli lõpuni välja suhteliselt ühtlane, järsku äralangemist ei tekkinud. Mul on veel palju-palju õppida (eelkõige maratoni eelse nädala toitumise osas aga ka maratoni vältel energia laadimise osas) aga uurin ja loen veel selle kohta. Siiani olin vaid kuulnud, et selle dieedi pealt on maratone joostud aga konkreetseid näpunäiteid ei osatud anda. Kuu aja pärast lähen siis katsele nr. 2.

Numbrid: 4:02:26. Keskmine pulss 164 bpm, kalorikulu 2 276 kcal.

MM 4

New Yorgi maraton (02.11.2014) – minu 18. maraton

New Yorgi maraton on siis maailma suurim osalejate arvuga maraton. Sel aastal suudeti eelmise aasta osalejate arv ikka napilt ületada (lõpetas 50 564 jooksjat). Kohta sellel maratonil ei ole kõige lihtsam saada aga mõned võimalused ikka on. Minu stardikoha valem oli 3 x EI = JAH ehk siis kolm aastat loosirattas kohta ei saanud ja siis oli neljas aasta koht kindel. Aga see valem enam järgmisel aastal ei kehti (sel aastal oli viimast korda).

NY1

Expole jõudsime reede õhtul ja siis oli rahvast väga palju. Toimus see suures Javits Centeris. Numbrite kättesaamine ja suur-suur ametliku suursponsori Asics müügiala. Teisi müüjaid ka. Taaskord lahe ja huvitav ekspotamine. Aga peab ütlema, et olen suuremaid ja paremaid exposid näinud.

NY2

Esmaks võtaks üles teema ilm. Päev enne maratoni oli tõeliselt kohutav. Päev otsa sadas, oli pilves, külm ja tugev tuul. Pühapäevaks lubas enam-vähem sama, ainult vihma ei pidanud tulema. Hommikul 4, päeva peale 11 kraadi. Aga no tuulega oli tegelik temperatuur ikka madalam. Kõige külmem ja tuulisem maratoniilm minu senistest. Laupäeva õhtul riideid valmis pannes läksid käiku siis ikka pikad püksid, pikkade käistega pluus ning numbri kinnitasin hoopis kilejakile. Aaa ja laupäeva õhtul kell 10 veel korra Facebooki jooksjate vestlust piiludes avastasime, et ka kella keeratakse. Sai ühe tunni lisa uneaega.

New Yorgi maraton läbib kõiki viit linnaosa. Algab see Staten Islandilt. Ja see on paras logistiline ülesanne, et kõik see ca. 50 000 inimest hommikul sinna maratonikülla saaks. Suve keskel pidi kodulehe kaudu teada andma, kas on soov kasutada praami, et maratoni hommikul Manhattanilt Staten Islandile jõuda või mõnd muud transporti. Kuna meil oli rendiauto ja hotelligi valisime stardikoha lähedale, siis mina praamist loobusin. Taaskord viis mees mind ametilikku mahapaneku alasse. Võtsin suure varuga, seda maratonikülla jõudmist, aga asjata. Waze on lahe äpp, suutis meid ummikust mööda juhtida ja väiketeid kasutades väljusin autost just mahapanekuala lõpus. Ise ka üllatusin, kui lihtne ja kiire see mailma suurima maratoni starti jõudmine on. Aga autost väljudes olin siis omapäi. Külm-külm-külm ja läbilõikav tuul. Kindad, müts ja paks ning soe fliisjakk hoidsid mõnusalt soojas aga jooksupükstele olin unustanud pikad püksid peale soojenduseks osta. Jalgadel oli veidi jahe aga üldiselt oli ok. Ca 700 m jalutamist, turvaväravatest läbiminek ja olingi maratonikülas. Aega stardini oli ca. 3 tundi.

NY3

Mingi osa ajast ootasin oranžis alas. Kolmel värvil oli spetsiaalne oma ooteala. Seal sai saiakest, kohvi, vett, spordijooki. Telke oli sel korral vähe. Tugeva tuule tõttu tuli eelmisel päeval teade, et ohutuse mõttes neid püsti ei panda. Paar tükki ikka oli. Naljakas oli vaadata, et paljudel oli peas roosad-oranžid mütsid. Dunkin’ Donuts jagas kohvi ja kusagil siis ka oma mütsikesi. Sellise külmaga oli tasuta reklaammütsikese kandjaid küllaga. Mõnd mütsi kohtas veel finišiski. Mingist kellast alates sai oma lainele vastava numbri koridori. Seal oli vähem rahvast ja taaskord pikk külmas ootamine. Kogu sellest külast läbikõndides oli selline tunne, et oleks kodutute kokkutulekul. Naljakalt riides maas lamavad (magavad) ja istuvad inimesed. Tuulevarjus puud ja seinad olid kõige väärtuslikumad kohad. Fliisid, fooliumkiled. On seal all üldse inimene või on lihtsalt riidekuhil? Selles teises koridoris sai ikka väga pikalt oodatud. Õnneks oli WC-sid piisavalt. Edasi suunati ca. 10 min enne starti sillale. Ja seal oli ikka meeletult-meeletult läbilõikav ja külm tuul. Aga riidehunnikud sillaservas ikka kasvasid. USA hümn ja start.

Start on siis Verrazano silla Staten Islandi poolsest otsast. Alguses on ca. 1 miil sillatõusu ja siis samapaju laskumist. Mega ilus vaade Manhattanile. Aga samas ka ainuke linnasilueti vaatlemise võimalus rajal. Ja tuul. Meeletu. Mingi hetk olid jooksusammul jalad õhus ja tõesti tundis, kuidas tuul jalad alt puhus. Pidi kõvasti jõudu rakendama, et ikka neid õiges suunas hoida. Päriselt ka oli tunne, et tuul puhub minema. Ja siis loomulikult inimeste seljast loobitud riided ja kiled, mis tuules lendlesid ja tuule tõttu jalgadesse takerdusid. Aga sillalt laskudes oli juba parem. Isegi päike oli välja tulnud. Oli see nüüd majade või maismaa tõttu aga tundus, et tuul oli ka vaiksem seal.

NY rada

Kusagile sinna 5 km kanti jäid mu kindad ja müts. 7 kilomeetri paiku tegin pika seisaku ja haakisin haaknõelu lahti ja kinni ning panin kilejope puusadele. Puhvi võtsin peast ära ja panin peapaelaks. Soojemaks läks aga samas olid mõnes kohas täielikud tuulekoridorid ja vastik-vastik külm tuul.

Pärast silda liikusime siis Brooklini ja Queensi. Rajast jäid meelde pikad sirged. Järsud käänakud ja taaskord sirged. Aga sirged olid ikka tõusvas ja laskuvas profiilis. ca. 24-26. km kandis oli üks pikk-pikk tõusev ja laskuv sild taas. Pikad ja laiad sirged. Loed aga tänavanumbreid. Bronxi läksime üle väikese silla, natuke keerutamist ja väljusime juba üle teise silla Manhattanile. Taaskord pikk ja lai sirge ja viimased kilomeetrid juba Central Pargis. Vee ja elektrolüüdi punktid olid ca iga miili tagant. Mõni punkt oli täielikus tuulekoridoris. Vaprad olid ikka need vabatahtlikud, kes seal päev otsa seisid.

Rahvast oli rajaääres mõnusalt palju. Täitsa võrreldav kaasaelamine Bostonis kogetuga (aga mitte ikka päris see). Kui mingis varasemas postituses kirjutasin, et sakslased on maailma parimad kaasaelajad, siis selleaastase kogemuse põhjal võib öelda, et need on ikka idaranniku ameeriklased (lääneranniku kohta seda öelda ei saa). Mingid lõigud olid ikka väga-väga häälekad kaasaelajad. Mõnes kohas mitu rivi. Muusikalisi punkte oli ka päris palju ja mõnes ka väga hea muusika.

Enda jooksust ka. Vorm on mul hetkel kehv (muud fookused ja pärast Bostonit pole seda õiget motivaatorit jooksus ja maratonis enam leidnudki) ja seetõttu polnud lootuski mingit aega jooksma minna, seda enam, et 7 päeva tagasi sai ka maraton läbi joostud. Läksin siis maailma suurimat maratoni kogema. Leppisin iseendaga kokku, et kellalt vaatan vaid kilomeetreid, sest see miilisüsteem on ikka hullumeelne, ei mingit aja piilumist. Jooksen täpselt sellise tempoga, mis keha tahab. Sellise suurmaratoni melu nautimine rajal on ikka üks meeletult lahe kogemus. Ja nii ma siis jooksin ja nautisin seda New Yorgi maratoni melu. Aga finišis sain paraja šoki, aeg oli minu läbi aegade kehvim 4:20:33. Minu sörgimaraton siis, jooksmiseks seda nimetada ei saa.

Pärast finišijoont sai veidi kõndida ja kaela väga kena medali. Ja siis sai pihku õuna. Täpsel nii, punane õun “suure õuna maratoni” lõpus on ikka imehea. Päev varem võis maratoniajakirjast lugeda, et see oli üks finišijärgne soovitus – söö õuna. Ja tõesti pärast maratoni oli see õun ikka imehea. Kotiga muud kraami ka ja seejärel pidi fooliumkilega päris pikalt kõndima (paras lõdisemisteekond tuules), enne kui päris sooja bonžo sai. Ja siis finišialalt välja ja pärast natukest kõndimist ootaski mind minu oma autoke Manhattanil. Oh, mul on ikka üks maailma parim maratonitoetaja!

NY4

Kokkuvõtvalt, kui vähegi võimalus tekib, siis tasub sellest maailma suurimast maratonist osa võtta. Üks igati võimas maratonielamus just melu mõttes rajalt ja raja äärest.

NY5

Marine Corps maraton (26.10.2014) Washington DC – minu 17. maraton

Tegu maratoniga, mida korraldab USA merevägi. Sel aastal lõpetas selle maratoni ca. 27 000 jooksjat. Kuna varasemad aastad on see maraton ühe populaarsemaks muutunud, siis toimus sel aastal esimest korda loterii.

MCM1

Expo toimus DC Armoris ehk sõjaväe hoones, kuhu sissesaamiseks pidi läbima turvakontrolli. Suures saalis oli expo. Numbrite kättesaamine toimus keldris. Expo ise oli keskpärane aga reede õhtul piisavalt rahvarohke. Maratonisärk oli pikkade käiste, kõrge kaeluse ja seest fliiskihiga ehk siis vägagi korralik särk.

MCM3

Maraton ise toimus pühapäeval stardiajaga 7:55. Maratoniküla oli Pentagoni kõrval. Minu plaan sinna saamiseks oli siis see, et mees pidi mind ca. 2 tundi enne starti maha panema Cristal Citys ametlikus busside peatuspunktis, kust viidi bussidega maratonikülla. Cristal City on siis põhimõtteliselt midagi meie Ülemiste linnaku taolist, büroopindade ala ja seetõttu oli seal nädalavahetusel väga-väga palju vabu parkimismaju. Kes tuli autoga, soovitati autod sinna jätta ja ametlike bussiga edasi liikuda. Kui sinna jõudsin oli bussidel juba meeletu järjekord aga kuidagi loomulikult sõbralikult lookles mööda parkimismaja ussikujuline järjekord. Ootasin seal vist ca. pool tundi ennem kui bussi sain. Bussis sõites läks juba ka valgeks. Tegelikult oli vahemaa suhteliselt väike (mõned, kes parkimismajas sellist järjekorda nägid, lõid käega ja võtsid jala suuna Pentagoni poole), aga buss tegi mitmeid-mitmeid seisakuid ja ootepause ning taaskord meeletu aeg bussis. Lõpp liikus buss täiesti teosammul ja mingi hetk, kui buss edasi liikuda ei saanud, sest metroost väljuv rahvamass oli tee blokeerinud, tuli meie bussi saatnud sõjaväelane tagasi ja teatas, et asi on veidi ebaorganiseeritud ja kõik võivad bussist välja minna. Liitusime siis rahvamassi. Kuna stardini oli aega vaid pool tundi siis võtsin ikka sörgi sisse ja liikusin muru peal tempokamalt, aga olin ainuke kiiksuga inimene vist, sest jooksvaid inimesi ei olnud (kui siis vaid paar). Turvaväravate taga oli meeletu ummik. Tunnistan ausalt üles, et kuna murupeal sörkisin siis veidi viilisin ja sulandusin vehtult enne turvaväravaid massi ja sain sealt kiiresti läbi. Kui maratonikülla jõudsin siis seal oli rahvast vähe. Suured telgialused pinkidega, mis olid jooksjatele ootamiseks mõeldud, olid tühjad. Ehk siis enamus ootas siis turvaväravate taga või oli juba stardikoridori suundunud. Suht kiire WC jäjekorras seismine (sest järjekorrad olid lühikesed) ja 15 enne starti suundusin stardi poole. Taaskord pikk kõndimine. Stardikoridor oli pikk-pikk (üle kilomeetri kindlasti), sest ruumi neil seal jätkub. Kõik see 27 000 inimest startis siis samaaegselt ja igaüks võis omale ise vastavalt ajale koridori valida. Sain päris pikalt liikuda, enne kui 3:45 koridori leidsin. Stardi eel maandus USA lipuga langevarjur ja sõjalennukid lendasid üle rahvamassi.

Start ja minek. Päris pikalt sain kõndida ja veidi ka sörkida enne kui stardijoone ületasin. Ja siis läks kadalipuks. Kõndivad inimesed. Tõelised tünnid (vabandust, aga no nii oli). Ühesõnaga väga-väga paljud inimesed olid oma võimeid ikka väga üle hinnanud ja vale stardikoridori valinud. Esimesed 4 km oli tegelikult tõsist tõusu, seda enam imestasin no mida, kas inimesed tõesti ei mõtle??? Aga kusagil seal 5 km juures sain asjast lõpuks aru. Nii nagu särgil oli kirjas ja nii nagu nad ise oma reklaamlauseks on seadnud: The People’s Marathon. See ongi tõeline rahvamaraton. Kui selle paradigmaga kogu stardieelset kaost ja esimesi kilomeetreid vaadata oli see ikka tõesti üks väga-väga lahe maraton. Enamus ei läinud sinna mitte aega taga ajama vaid maratoni läbima. Seetõttu olidki inimesed enne starti nii rahulikud, isegi kui õigeks ajaks starti ei jõua, aeg läheb ju käima stardijoont ületades. Ja kui korraldus üli hästi ei suju, siis mis sest, oluline on fun ja maratoni enese võlu.

MCM rada

5.-6. km oli mõnusat laskumist. Ainult päike tegi juba liiga. Päike oli madalal ja nii nii ere. Üle silla ja 5,5-9,5 miili vahepeal oli super ilus lõik looduse mõttes. Jõeorg ja kõrged sillad, mille alt läbi jooksime. Päikesevari, tuulevari ja see oli üks mu lemmiklõike sellel rajal. Seejärel jooksime mööda Potamac jõge ühele poolsaarele. Seal oli park ja päris tuuline. Poolsaare otsast võtsime suuna taas linn poole. Ja siis olimegi juba National Mall’il. See on siis suur-suur roheala. Seal sai siis ära näha enamus Washington DC peamised sümbolid. Suur-suur on see roheala. Miilid muudkui lendasid (või venisid) seal. Kapitooliumihoonest mööda joosta oli muidugi lahe. Kahjuks oli see kupliosa renoveerimises aga no mis sest (täies hiilguses sai see 2010 juba ära nähtud). Seejärel pargist välja ja üle pika-pika tuulise silla Cristal City’sse. Veidi tiirutamist seal ja siis juba finiši poole.

MCM pilt21

Kõigis toitlustuspunktides olid sõjaväelased. Pluss natuke oli ka vist tavarahvast, kellele oli maratoni särk selga pandud. Aga üldiselt siis ikka sõjaväelased. Lisaks olid nad siis ka rajaääres liiklust kordineerimas. Kõik vabatahtlike tööd olid nende kanda. Enamik olid spordijoogi ja veepunktid. Kõike jätkus piisavalt. Oli ka geelipunkt (sellest loobusin, kuna mul olid oma geelid kaasas) ja punkt, kus jagati energiakummikomme (neid võtsin, aitas sillalõigul ikka väga) ja lõpu eel punkt, kus sõdurpoisid jagasid Doonatse (oi kuidas oleks tahtnud neid võtta aga loobusin, muidu pärast veel finišifotodel nägu šokolaadine). Rahvast oli rajaääres palju. Ergutust, kaasaelamist ja innustavadi silte ka. Kogu see poolsaare lõik oli nii minnes kui tulles täis lahedate sõnumitega plakateid. Mingi osa oli täis suurte USA lippidega seisvaid ja lehvitavaid inimesi. Tegu oli Wear Blue miiliga (hukkunud sõjaväelaste mälestusmiiliga). Muusikalisi live punkte oli ka palju (mitmed koolide puhkpilliorkestrid). Väga laheda meluga maraton.

Enda jooks oli kehv. Taaskord maadlesin reiepealsete pingetega. Aga seekord tegin igas toidupunktis paus + ca. 15-20 niisama rajaääres seismajäämist ja reiepealsete venitust. Üks meeldejäävamaid on Kapitooliumi ees, seisin, venitasin ja vaatasin. Aga vaikselt tiksusin ikka finišisse. Lõpust ka, finišipoole liikudes oli pikk-pikk sirge (sama kust start anti, stardikoridorid olid juba ära koristatud), kellal sai 42 km täis aga finiš ei paistnud. Veel oleks võimalus ka alla 4h aeg saada. Hämming, sest kus on finiš ja siis see oli, käänak ja näed, et finiš on mäe otsas. Mida??? Täielik seinatõus. Tunnistan ausalt, et tõusu alguses lõin käega 4h aja püüdmiseks. No mida, miks nad panevad enne finišit sellise tõusu? Tõus oli aga ääristatud taas sõjaväelastega, kes hoogsalt ergutasid ja siis kusagil seal poole peal, mõtlesin, et kas tõesti annan nii lihtsalt alla, kui 42 km juba on seljataga. Panin poolel tõusul tempo peale ja nii see finiš tuli. Aeg 4:00:03. No see 4 sekundit jäi vist küll sinna finišitõusu algusesse või siis mõnda neist seisupausidest (no väiteks sinna Kapitoolimi vaatlemise hetke) või veepunktis seismisesse. See tõus oli ikka paras vimpka veel enne finišit. Olin lõpuks mingi 4 000 alla lõpetaja nii kehva ajaga ehk siis ca. 23 000 jooksjat tuli veel peale mind. Seda enam on näha, et tegu on tõelise rahvamaratoniga. Paljud läksid seda lihtsalt läbi sörkima ja läbi kõndima.

MCM pilt11

Finiši järel sai kaela medali. Andis selle loomulikult sõjaväelane koos mehise käepigistusega. Seejärel pidistamine US Marin Corps kuju taustal. Edasi sai kilekoti, kuhu anti sisse väga lahe papist karbike, kus sees oli igasugu soolast ja magusat nänni. Lahe oli just see, et see oli üks pappkarp (ei pidanud pudenevate väikeste nännidega jamama). Vett ja proteiinijooki. Seejärel soojenduskeep ja võiski finišilast väljuda. Seal oli taas väike expo. Ehk müügialad ja reklaamialad. Massaažitelk oli ka ja õlletelk. Ma ei saa aru, mis värk ameeriklastel selle õlle ja maratoniga on. Kõigil (nüüd siis juba neljal) Ameerika maratonil on õlu erilisel kohal. Rinnanumbri küljes on isegi kupong (samasugune nagu expol näiteks särgi kättesaamiseks), mida saab siis finišis õlletelgis kasutada. Kusagil mujal maratonidel pole näinud, et õlletelk nii oluline oleks.

Kui minna MCM maratoni jooksma tavapärase suurmaratoni ootusega, kus nii stardi- ja finišialal on kõik sujuvalt korraldatud, stardikoridorid on rangelt paigas jne, siis võib pettumuse osaliseks saada. Kui aga minnagi jooksma seda kui tõelist RAHVAMARATONI, kus võib-olla kõik ei ole päris täpselt paigas aga see eest on rajal ja rajaääres fantastiline rahvamass, siis ootab ees tõsiselt super kogemus. Kokkuvõtvalt oli üks kummaliselt erinev maratonikogemus.

Mission Accomplished!

MCM6

 

Vilniuse maraton (14.09.2014) – minu 16. maraton

Kuna Tallinnas olen juba kaks korda maratoni jooksnud, siis otsisingi mõnd uut maratoni, mida septembris proovida. Mingi hetk tekkiski mõte, et koguks Batikumi medalikolmiku kokku ehk siis Vilniuse maraton tuleks ka läbi joosta. Olin kuulnud Vilniuse kohta veidi negatiivseid muljeid aga mis siis ikka, lähen ja vaatan ise üle.

Hotelli võtsime sel korral stardi-finišipaigast ca. 350 m kaugusele. No et oleks lihtne hommikul starti minna ja pärast ka pesema jõuaks. Expo toimus ca. 3 km eemal Panorama kaubanduskeskuses. Põhimõtteliselt sai stardinumbreid kätte ka stardihommikul stardipaigast aga me käisime expol ära laupäeva hommikul. Expole minekuks avastasime vahva rattalaenutuse süsteemi – seda sai laupäeval päris mitmel korral veel kasutatud (ehk siis jalgadele leebe turistitamispäev). Expo mahtus ära ühele pildile.

VM5

Maratoninumbrid olid kokku vaid kolmes karbis. Numbri väljastamine ja paar müügiletti. Pettumus oli see, et naiste XS särke neil polnud ja anti kõige väiksem ehk siis M suurus, mis oli mulle suur. Tegelikult oli hiljem stardialal müügiks ka XS särgid aga ju neid ei raatsitud siis jooksjatele tasuta jagada. Ehk siis särk lendab mul sinna mõttetute särkide sahtlisse ja olen veidi pettunud selles korralduslikus pooles. Igasugu paberreklaami (leedu keeles) ja ninni-nänni oli kilekotis küllaga. Minust jäi enamus maha hotelli prügikasti.

VM4

Start anti pühapäeval Katedraali väljakul. Juba laupäeva hommikul hakati telke üles panema ja õhtul oli ka pastasöömine ühes telgis aga see ei tundunud eriti ahvatlev. Seega eelistasin ikka korralikku pastarestorani. Siin kohal pean mainima, et ilm oli sel nädalavahetusel ikka üli super – tõeline suve pikendus. Sume suveõhtu välikohvikus maratonieelset pastat süües – ikka üli mõnus.

VM3

Sel korral siis sai laupäeval jalgadele turistidades rohkem puhkust antud ja õhtul ka korralikul ajal magama mindud. Äratus oli kell 6 ja seejärel läksime hommikusöögile. Seejärel tagasi tuppa ja tegin veel ca. tund magamist. Kell 8:30 riidesse ja 8:45 juba hotellist välja. Kell 9:00 anti start 10 km jooksjatele ja meie start oli kell 9:15 koos poolmaratoni jooksjatega. Kokku oli neli stardikoridori ja igaüks sai vastavalt oma soovajale koridori valida. Läksin kolmandasse koridori. Start oli suhteliselt vaikne ja rahulik. Jooksma pidi kaks 21,1 kilomeetrist ringi.

VM2

Ohtlik on see poolmaratoni jooksjatega koos alustamine. Seega korrutasin endale pidevalt seda kella jälgimist ja üritasin ühtlaselt kilomeetriaegasid hoida. Ilm oli veidi palavgi, 22 kraadi ja lauspäike (esimesed 5 km oli pilves), õnneks oli natuke tuult jahutuseks.

20140914 Vilnius maraton rada

Rada mulle väga meeldis. Alguses lauge, seejärel veidi laugeid laskumisi ja tõuse. Veidi käänakuid ja pöördeid. Seejärel jooks pargis (see osa meeldis mulle väga). Tempo oli ühtlane ja enesetunne oli hea. 9 km paigus jooksime läbi nende Laulukaare eest (neil ei ole sellist hullu tõusu seal kui meil Tallinnas, vaid lauge väljak) ja siis mingi nurga alt oli veel taustaks Teletorn (ka sarnane meie Tallinna omale). Seega natuke naljakas pilt – nagu meie omad ja veel ühes vaates ka :). Seejärel oli üks märgatav tõus ja veepunkt ja pikk-pikk laskumine. Mõnus aga tegelikult mitte nii, sest kui alla jõudsin siis hakkasid jalgades krambisurinat taas tundma. No ei või olla kas jälle juba 11 km-st piin? Tempo vajus maha ja kuidagi vedasin end järgmisse veepunkti välja. Seal seisatasin ja venitasin veidi ja mõjus. Nüüd võib õelda, et need olid mu selle jooksu viimased krambid. Ca. 12-15 km oli edasi-tagasi lõik kerge tõusu-laskumisega jõe ääres. Mõnus lõik – nägi kiiremaid, nägi aeglasemaid.

Ca. 15 km peal oli toitlustuspunkt ja üks väga hea lauluhäälega laulja et ma jäin sinna päris pikaks ajaks kuulama – just täpselt seisin, venitasin jalgu (krambiennetuseks) ja kuulasin. Eelnevalt olin kaardi pealt vaadanud, et 15-18,5 on tõusva profiiliga. Nii oligi, lauged mõnusad tõusud veidi ka järsemaid nukke. Jooksu asfaldil ja munakivil. Aga see oli minu lõik – ma kohe tundsin, et mõnus on, sain mingi uue hingamise kogu jooksurütmi. 18,5-20 oli järsku laskumist, mega mõnus ja nii uuele ringile.

Ma natuke pelgasin seda 2 ringi maratoni (sest teisele ringile minek on üli-üli raske) aga sel korral oli nii hea jooksurütm sees, et läksin nägu naerul. Kahju olekski olnud juba nii vara lõpetada. Ainult et teisele ringile läksid jooksjatemassist vaid üksikud ja seltskond rajal läks hõredaks. Ja nii siis teine ring ka. Lõpp läks veidi raskemaks aga jalad pidasid vastu. Tegin veepunktides ikka peatusi ja seal 15km /nüüd siis 36 km punktis kuulasin taas pikemalt seda nii mõnusat lauluhäält. Teist korda ei olnud see tõusulõik ja laskumislõik enam see, mis esimesel ringil, aga nii see finiš tuli.

VM1

Mulle tegelikult väga meeldis see rada – oli tõuse, oli laskumisi, oli korralikke tõuse ja oli korralikke laskumisi. Huvitav profiili mõttes ja samas ka huvitav maastiku ja vaadete mõttes. Ikka üli lahe oli joosta piki Gediminase tänavat (nende peatänav), mis oli vaid jooksjate päralt. Korraldus rajal oli ka väga hea, joogipunktides jätkus vett, toidupunktides pakuti lisaks tavapärasele banaanile ka minu lemmikuid apelsinitükke. Kaasaelamist oli rajaääres ka, enamsti vanalinna piirkonnas, päris mitmes kohas olid just väiksed lapsed, kes plaksu tahtsid.  Aga ka rajanäitajad/valvajad elasid päris häälekat kaasa, eriti jäi meelde üks neiu Lauluväljaku juures (võimsa hääelga kisas leedukeelset ergutust ja isegi teisel ringil oli sama energia ja hääl alles).

Medal oli korralik. Finišis oleks oodanud, et keegi oleks vett pakkunud aga mingi hetk olin juba finišialalt väljas ja ei mingit vett. Läksin tagasi ja võtsin siis aianurgas vedelenud plokist pudeli vett. Võis vast ikka võtta? Finišisse pikalt ei jäänud, tõttasime hotelli pesema. Raske oli veidi läbi pääseda, sest just toimus mingi lastejooks. Ühesõnaga palju jooksvaid ja kaasaaelavaid inimesi – tõeline jooksupäev nagu meilgi Tallinnas.

Kokku lõpetas maratoni 742 jooksjat (naisi oli vaid 79). Seega väike maraton aga maratonituriste oli rajal päris palju. Mulle jäi tegelikult Vilniusest ja Vilniuse maratonist positiivne emotsioon. Täitsa ok väike maraton.

Lõpuaeg oli 3:46:51, energiakulu 2 279 kcal ja keskimine pulss oli 168 bpm.

VM6

Bostoni maraton (21.04.2014) – minu 14. maraton

Bostoni maraton on maailma vainim järjepidev maraton. Sel aastal siis toimus see 118ndat korda. Maratoni start on Hopkintoni linnas ja finiš Bostoni linnas Boylston Streedil. Mingi müstiline hõng on Bostoni maratoni ümber. Ei mingit loteriid, vaid selleks, et saada koht stardis peab jooksma ajalimiidist kiirema aja. Boston Qualifying Time (BQ) paneb väga-väga paljusid inimesi üle maailma väga sihikindlalt treenima, et see ajalimiit ületada ja saada see koht. Esimest maratoni joostes tundus ka mulle Bostoni maraton ulme. Idee, et ka mina võiks kord Bostoni maratoni läbi joosta, tekkis mul 2012 kevadel, mil sattusin taas BQ aegu üle vaatama ja avastasin, et olin nädal varem vaid alla minuti (Pariisis) ajalimiidist alla jäänud. 7 kuud võttis aega, et lõpuks BQ kätte saada. 10 kuud veel, et Bostonist saada jah sõna ja stardikoha. Ning 7 kuud trenni, et lõpuks Boston läbi joosta. 24 kuud oli trennidel eesmärk olemas. Põhjus, miks iga ilmaga – tuult, lund, jääd, paduvihma, päikest ja kuumust trotsides välja minna ning nautida jooksmist ja jooksutrenne. See vist ongi Bostoni maagiline võlu.

Umbes kuu enne maratoni tuli postiga maratoni pass. Vaid seda ette näidates sai expol stardinumbri. Eelmise aasta pommirünnakute tõttu oli sel aastal eriline tähelepanu turvalisusel. Näiteks maratonikotiks oli läbipaistev kott. Need, kes hommikul Bostonist soovisid starti tulla, pidid oma koti koos vahetusriietega ära andma juba stardialal enne bussi istumist. Hopkintoni stardialale võis siseneda vaid väikese läbipaistva kotiga. Vedelikke võis kaasas olla vaid max 1 liiter. Ja loomulikult põhjalikud turvakontrollid. Stardialal ei olnud võimalik enam midagi ära anda, et finišis need kätte saada. Kõik, mis soojenduseks seljas tuli starti maha jätta (läks heategevuseks). Finišialal ei tohtinud seljakottidega üldse ringi liikuda.

Meie jõudsime Bostonisse teisipäeva õhtul, mil võttis meid vastu soe paduvihm. Kolmapäeva hommikul oli lumi maas, just täpselt lumi 🙂 Õnneks oli ajutine nähtus ja õhtuks oli juba läinud. Aga omaette Bostoni kogemus ikka. Kogu Boston elab maratonile ikka täiega kaasa. Hommikuti hotellil lindil joostes ja uudiseid vaadates, tundus, et põhiteema oligi kogu aeg maraton. Ja loomulikult erinevad maratoniteemalised tänavasildid. Tänavamüüjad ja suveniiripoed Boston Strong jm maratoniteemaliste särkidega. Tükk aega nuputasime, kes küll ostab taolisi puuvillaseid maratonisärke aga maratonipäeval sain teada. See oli mitteametlik pealtvaataja riietus – ehk siis suur hulk pealtvaatajaid olid just nende särkidega.

BM exponumbrid

Expo toimus Hynes Convention Centeris. Sinna läksime reede hommikul ca. 40 min pärast avamist. Kogu parkla oli juba üli täis ja väga raske oli üldse parkimiskohta leida. Sama jätkus ka expol. Meeletu inimmass. Jooksjad suunati kolmandale korrusele numbrit kätte saama. Numbri sai kätte vaid isiklikult, maratoni passi näidates ja pildiga dokumendi alusel. Reaalselt ka väga põhjalikult uuriti. Numbri kättesaamiseks pidi veidi sabas seisma. Spordisärk oli korralik pikkade käistega. Edasi suunati kõik ühisele korrus allpool asuvale messialale. Meeletu-meeletu trügimine. Rahvast oli lihtsalt nii palju. Tegime seekord väga põhjaliku expotamise ja kogukulu oli ca. 4 tundi.

MB expo

Maraton ise toimus esmaspäeval. Patrhiot`s Day on püha kohalikus osariigis ja kõigil vaba. Pühapäeva õhtul läksime Milfordi linna (stardist ca 10 miili kaugusel) ühte hotelli. Minu starti jõudmise plaan oli siis see, et mees pidi mind stardihommikul viima Hopkintoni lähedale ametlikule drop-off alale, kust sai istuda ümber koolibussi, mis siis Hopkintoni keskkooli territooriumil asuvasse maratonikülla viis. Pühapäeva õhtul sõitsime tee läbi ja käisime ka stardipaika üle vaatamas. Vaatajaid oli veelgi. Šerif oli seal pandud stardijoont valvama ja mitte jooksjaid ära ajamas, vaid hoopis liiklust aeg-ajalt kinni pidamas, et jooksjad saaks keset teed minna ja stardijoonel pilti teha. Ülim sõbralikkus jooksjate suhtes – see on see, mis tegelikult kogu Bostoni maratonist läbi kumas.

BM stardi eel

Hotellist väljusin hommikul kell 8:30. Peale olin võtnud ühe vana-vana ülisuure kampsuni (mis oli mõnusalt soe) ja mütsi. Need olid siis asjad, mille mina stardis heategevuseks loovutasin. Täitsa piisavalt soe oli. Maratonikülla jõudsin pool tundi enne oma stardikoridori sisenemist. Maratoniküla oli ikka võimas. Suured telgid ja muruplats, kus inimesed maas puhkasid. Meeletud WC järjekorrad. Sai kohvi, vett, spordijooki jm. Sibliti ringi, lebati maas. Soojakiled olid paljudel ümber aga ma ise küll ei näinud, kust neid saanud oleks. Seega tundud, et olid juba otsas. Esimesed bussitäied olid ju Bostonist väljunud juba pärast 6 hommikul. Mõnel oli juba mitmetunnine laagerdamine seljataga. Esimese laine jooksjad sisenesid stardialasse viivast väravast läbi. Suured kotid riietega. Mõned toppisid sinna riideid, mõned tagumiste lainete jooksjad otsisid neist midagi soojenduseks veel peale. Mina sisustasin oma poolt tundi WC järjekorras seistes. Päike paistis peale, kampsunis oli mõnusalt soe ning kogu selle elu ja melu jälgimine. Väga mõnus stardiootus.

201404 BM1

Ratastooli ja naiste eliidi starti ma ei kuulnud. Meeste eliidi ja esimese laine start oli veidi kosta. Seejärel lasti ka meil ehk siis teisel lainel, stardi poole liikuma hakata. Kuna ma olin eelviimases ehk 8. koridoris, siis mul kiiret ei olnud. Võtsin väga vaikselt seda jalutamist. Stardijooneni oli ikka väga pikk maa. Põhimõtteliselt jalutasin 15 min vaikselt ja jalutuse pealt sai otse jooksuks üle mindud ja stardijoon ületatud. Mis on lahe on see, et enne stardijoont jalutad mäest üles ja siis pärast stardijoon on järsk langus. Selline stardijoon siis Bostonis.

Meeletu rahvas, lärm ja kisa. Mõtlesin, et see on alguse värk aga ei, selline lärm ja kisa oli lõpuni välja. Meeletu, meeletu kaasaelamine. Selline kaasaelamine, mida lihtsalt ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Ja loomulikult kogu rajal vältel oli iga natukese maa tagant politseinikud ja sõjaväelased. Iga paari kilomeetri tagasnt elektrolüüdi ja veepunktid. Üks ametlik geelipunkt. Ning suur-suur hulk omatehtud vee ja puuvilja (peamiselt apelsini) punkte.

MB rada

Jooks ise oli läbi väikeste linnakeste. Paar kohta oli raja ääres, kus inimesi ei olnud aga need tundusid olevat ka vaid seetõttu, et olid eelnevalt politsei poolt kinni pandud. Aga muidu inimesed, inimesed, inimesed. Ja enamikul olid siis seljas maratoniteemalised t-särgid. Hästi palju ergutussilte. 10ndal km kandis oli silt free beer. Kes küll jooks sellise läitsakuga õlut ja jookseks veel 32 km peale? Aga suu võttis muigele küll see silt. Enne poolmaratoni (Wellesley College juures) oli kiss me lõik. Ehk hulk kenasid noori neide, kellel kõigil oli käes silt kiss me. Paar meest said põsesuudlustega ergutust küll. Jne, jne erinevad sildid. Mida Bostonile lähemale seda rohkem oli rajaääres inimesi. Viimasel paaril kilomeetril oli rajaääres ca. 8-10 rida inimesi, kes kõik üritasid üksteisest üle vaadata ja pilte teha. Ja loomulikult lõputus koguses plaksukäsi, mis tahtsid energiat juurde anda. 16nda km kandis möödusin ka Team Hoyt`ist, neile käis nii raja ääres kui ka raja peal tugev aplaus, tegu oli nende viimase Bostoni maratoniga.

Nagu juba mainisin oli päike ja oli kuumus. 18-19 kraadi, natuke külgtuult ka. Ma ise kallasin igas veepunktis topsi vett pähe (pole vist kunagi niimoodi ennast kastnud kogu maratoni jooksul). Kuum oli ja päiksepõletuse sain ka (nagu ikka kevadistel jooksudel).

201404 BM2

Rajast ka. Rajal oli piisavalt ruumi. Ei mingeid troppe ja ummikuid või tunnet, et ei saa oma jooksu teha. Kuidagi ülisujuvalt suudeti nelja lainega see 36 000 inimest rajale ära mahutada. Esimesed viis kilomeetrit on laskumine. Pulss on taastavas tsoonis aga kiirus oli ulme. Lihtsalt, mitte midagi ei saa teha. Seetõttu on 5 ja 10 km ajad täiesti moonutatud. Rajaprofiili vaadates peaks edasi tasane olema ja siis lõpupoole tõusud ja viimased 8 km laskumist. Aga reaalsus oli see, et minu arust oli kogu aeg laskumised ja tõusud vaheldumisi. Ja need tõusud olid minu jaoks ikka korralikud tõusud (aga kohalikud nimetavad neid vist ikka küngasteks). Heartbreak Hill (mis pidi olema raja kõige raskem tõus) ei olud midagi hirmsat, üks tavaline tõus teiste seas. Poleks arugi saanud, kui rajakohal silt poleks rippunud.

Enda jooksust niipalju, et seekord ei läinud ma aega jooksma. Kuna see oli minu esimene ja viimane Bostoni maraton (sest eks see ikka suur ettevõtmine on, et kogu see protsess läbi taas teha), siis läksin seda maratoni nautima. Kogu seda melu kogema, mis maailma vanima maratoniga kaasas käib. 14ndal kilomeetril tekkisid jalgedesse krambiprobleemid. Järgnevalt peatusin ca iga 5 km tagant elektrolüüdi punktides, et vähegi krampe leevendada. Aitasid küll, aga lõpuks jäid mu jalad ikka Bostoni “küngastele” alla.

Mis jääb Bostoni maratonist kõige elavamalt meelde? Meeletu-meeletu kaasaelamine ning lõpusirge. Käänak ja näed kauguses lõpujoont. Jooksed ja jooksed aga mitte kuidagi ei lähene (mingi 800 m oli vist lõpusirge). Veel viimased asfaldilained ja ikka jooksed. Ja kõik see meeletus kuumuses ja meeletu lärmi saatel. Võimas – võimas on Bostoni maraton. Seejärel oli tükk maad kõndimist ja siis sai kaela iluduse – Bostoni maratoni medali. Ideest teostuseni – kaks aastat ja see oligi käes 🙂

201404 BM3

Kogu Boston elas ikka täiega maratonile kaasa. Kui maratonieelsel päeval oli mul seljas maratoni logoga jakk, siis tuldi soovima edu homsel maratonil. Maratonijärgselt medaliga linnavahel jalutades tulid kaasjooksjad ja täiesti suvalised inimesed tänaval õnnitlema. Enne hotelli tagasi minekut käisin poes maasikaid ostmas ja väikse poeskäigu jooksul tuli mingi 7 inimest õnnitlema. Nii tavatu meie jaoks. Aga tuli lihtsalt naeratada ja tänada, sest ka need inimesed tahtsid saada osa maratonist.

Minu vaieldamatult elamusterohkeim maratonikogemus.

Numbreid ka: lõpuaeg 3:39:34, kalorikulu 2 214 kcal ja keskmine pulss 166 bpm.

BM 2014