Rubriigiarhiiv: Jooksumaraton

Amsterdami maraton (20.10.2013) – minu 13. maraton

Amsterdami maraton oli täiesti plaaniväline. Tegelikult pidi pärast Berliini jooksupuhkus algama, aga kui augusti keskel tekkis võimalus Amsterdamis joosta, siis haarasin sellest ikka kinni.

Expo ja jooksu start/finiš oli kõik samas – Olümpiastaadionil ja selle lähistel. Põhimõtteliselt sai stardimaterjale kätte ka veel maratonihommikul, aga mina käisin expol ära juba reedel paar tundi pärast avamist. Ehk ka seetõttu oli seal suhteliselt vähe inimesi. Expo ise oli väike aga väga hästi sujuv. Näiteks Adidase või Nike müügiala seal polnudki, veidi väiksemad tegijad Mizuno, NB ja Saucony olid esindatud. Jooksusärk oli korralik ja täitsa jooksmiseks sobilik. Nii nagu Saksamaa maratonidega, oli ka Amsterdamis nii, et osalustasu ei sisaldanud jooksusärki. Selle pidi registreerudes juurde maksma.

AM enne starti

Olen viimaste USA ja Berliini maratoni sujuva korraldusega vist veidi ära hellitatud. Kolm nädalat tagasi Berliinis oli 40 000 osalejat ja 30 minutit oli piisav, et stardikoridori jõuda, mis see Amsterdami ca. 7 000 osalejaga siis ära ei ole (ma ei teagi, kust ma selle 7 000 osalejate arvu võtin, nagu lõpuprotokollist näeb, siis sel aastal lõpetas maratonidistantis  lausa 11 291 jooksjat)? Aga … seekord siis hoopis nii. Riided olid hoidu antud ja ca. 25 minutit enne starti tahtsin staadionile siseneda ja seal see siis oli – mitteliikuv ummik. Seisin ja seisin ja liikusin vaid tibusammul sissepääsu poole. Olin staadionist väljas kui start (09:30) anti ja staadionile pääsesin sisse alles ca. 7 minutit pärast starti. Kiire spurt üle väljaku ja sain vähemalt veidi eespool (mul oli sobivat värvi triibuke rinnanumbril) stardijoonele lähenevasse massi sulanduda. Aga no jah ca. 9 minutit oli selleks ajaks juba möödunud, kui lõpuks üle stardijoone sain. Kella sain käima ca. 200 m hiljem (otsis liiga kaua gps-ssi). Ma võtin seda starti jõudmist liiga kergelt aga eks selline „maapeale tulev start“ oligi vajalik. Minu viga ja teen sellest omad järelduse.

Kui jooksma sain oli rajal kitsas. Ikka väga. Isegi kitsam kui Berliinis. Vondelpargist läbijooks, Rijksmuseumi alt läbijooks, kenad tänavad, ilusad majad, alleed kollaste puude ning lendlevate sügislehtedega – väga ilus sügisjooks. Amsterdam on täitsa kena linn. Ca. 13 km kandis hakks jooks piki Amsteli jõge linnast välja, kokku ca. 6 km, siis üle silla ja teiselt poolt kallast tagasi linna. Väga-väga ilus lõik rajal. Ilm oli super (isegi liigagi palav +16 kraadi) ja seal jõeääres joostes näitas end veidi ka päike. Üldiselt oli ülejäänud jooks ikka pilves ja vihma ei tulnud. Rada ise oli märg (eelmine õhtu oli tugevalt sadanud). Aga see lõik linnast väljas oli väga ilus ja lahe. Jõepeal sõitsid laevad, kust lasti kõlaritest muusikat (peamiselt hollandikeelsed schlaagrid – muusikavalik oleks võinud ikka parem olla), aerutajad tegid trenni, aedikud ponidega, lehmad ja heinamaad.

AM rajakaart

Kuni poolmaratonini oli super enesetunne, hea jooksurütm ja mõnus-mõnus jooks. Pärast poolmaratoni oli ka veel ok, aga kusagil seal 25 km kandis hakkas meeletu janu ja muudkui tagus peas – juua, juua, juua. Viimane veepunkt oli olnud 20. km juures, keha nõudis vett, aga vett polnud. Silme ees hakkas veidi udutama, nõrkus tuli peale ja peas muudkui tagus – vett, vett, vett. Ja siis lõpuks 26. ja 27. km vahel see siis oli – veepunkt. Jäin lihtsalt täiesti seisma, jõin kaks suurt topsi vett aga sellest polnud enam kasu, see 1-1,5 km lõik veepuuduses oli jätnud jälje. Ei tekkinud see hea jooksutunne enam tagasi. Kõik – minu jooks oli selleks korraks joostud.

201310 AM2

Ca. 29 km peal võtsin teadlikult tempo maha ja otsustasin lõpuni sörkida. Amsterdam oli niigi täiesti plaaniväline maraton, selle aasta viimane ja kui seda head jooksutunnet enam pole, siis lihtsalt pole mõtet hambad ristis lõpuni pingutada. See pole mu viimane maraton – neid tuleb veel. Seega seekord siis nii – nautisin sörkides täiega seda maratoni lõpumelu. Lõpu 12-10 km oli rajaääres väga palju kaasaelajaid, väga lahe melu. Ilusad sügisesed linnavaated, millised „huvitavad“ jooksusammud, rajaääres venitavad krampides jooksjad, üks pikali maas pilditu jooksja (kes oli juba foolimkilesse pakitud ja ootas arsti), taas Rijksmuseum, ilus sügisene Vondelpark ja veidi tänavaid ning Olümpistaadion. Staadionil tegin ikka väikse spurdi ka 🙂

Pärast finišit sai kaela veel medali ja ümber kile. Staadionilt väljas sai vett, spordijooki, apelsini ja banaani.

201310 AM3

Kui õhtul ametlikke tulemusi vaatama hakkasin läks alles huvitavaks. Minu nime polnudki. No tore-tore. Kirjutasin neile, et ma ikka kindlasti ületasin stardi- ja finišijoone ning läbisin kõik 42,195 km ning nii palju kui jõudsin naeratsin ikka fotograafidele ka ning fotod võivad mu rajal olekut tõestada. Sinna pidi panema ka arvatava lõpuaja, kuna kella sain käima ca. 200 m hiljem, siis ümardasin Garmini salvestatud aja (3:43:17) veidi suuremaks ja saatsin neile 3:44:00. Täna sain vastuse, et minu lõpuaega ega mõningaid vaheaegu pole kirjas. Usuvad mind ja panid mu ametlikuks lõpuajaks 3:44:00, ülejäänud vaheajad, mis kodulehel kirjas on mingid aiateibad. Kuna polnud mingi eriline aeg, siis mulle sobis, las olla. Kui oleks isikliku rekordi jooks olnud siis oleks küll pahane olnud. Kuigi ma kiipi expol kontrollisin, siis nüüd meenutades näitas see mu nime ekraanil vist alles mingi kolmanda-neljanda viibutuse peale. Seega võis see juba siis olle veidi vigane.

Vat sellised lood siis Amsterdamist. Nüüd luban endale ühe mõnusa jooksupuhkuse ning siis juba uus ettevalmistus ja uued jooksud.

Mõned numbrid veel: kalorikulu 2 179 kcal ja 167 bpm.

Amsterdam medal

 

Berliini maraton (29.09.2013) – minu 12. maraton

Berliini jõudsime reede pärastlõunal. Sel korral ei ööbinud me mitte hotellis, vaid rentisime külaliskorteri. Asukoht väga super – vaid ca. 10 minutit stardi/finišialast. Expole Tempelhofi lennujaama läksime ka reede õhtul. Expo oli suur, aga veidi kaootiline. Liikumisuunad olid väga segased. Numbrite kättesaamine oli kõige lõpus. Seal oli tõeline ummik. Kõik trügisid. Niimoodi 20-30 minutit seal umbses massis seista – mul võttis juba pildi veidi virvendama. Aia avast lasti numbrite printimise alasse. Koguaeg võrdlesesin mõttes Pariisi maratoni korraldusega. Sel oli kilomeetri(te) pikkune järjekord ja inimesed seisidki ilma trügimata sellises järjekorras (järjekord oli väljas, oli õhku, oli ruumi). Kus oli kuulus Saksa kord? Numbrid trükiti ja kiip anti jalatsi peale kinnitatav (mille pidi pärast kindlasti tagastama). Finišeerija särk oli puuvillane ehk spordiks mitte kõlblik. Adidase alast sai osta ka maratonilogoga korraliku spordisärgi. Iga jooksja sai ka käepaela, mida ei tohtinud kogu nädalavahetuse jooksul eemaldada.

20130929 BM3

Maratonipäeva äratus oli kell 7:00. Müsli jogurtiga ja väike võileib. 7:45 väljusime korterist ja mees tuli mind maratoniala väravani saatma. Külm oli – hommikul 4 kraadi. Päeva peale lubas 13-16 kraadi ja päiksest. Ehk lühikeste käiste ilma. Eestist olin kohvrisse kaasa pannud ühe paari vanu spordipükse ja kampsuni (mis pidin niikuinii ära viskama). Seega sain neid peal hoida kuni stardini. Täitsa soe oli. Maratoniala peaväravast sai vabalt sisse. Edasi liikusin oma F koridori poole. Ja mingi hetk oli taaskord aed, kust lasti läbi vaid ühekaupa ja selle ees peaaegu mitteliikuv ummik. Olin seal seisnud ca. 10 minutit kui ca. 15 minutiti enne starti käis läbi selle massi rõõmuhüüatus ja väravad avati ning kogu mass lasti sisse. Enam põhjalikku numbri ja käepaela kontrolli ei toimunud. Stardikoridori sisenesin ca. 8 min enne starti (08:45). Esimesed lasti minema ja siis liikusime vaikselt stardijoone poole. Stardijoone ületasin 08:58 ehk korralik 13 minutit ootust. Stardi tasutaks lasti piraadimuusikat, mis tekitas väga laheda emotiooni.

BM rajakaart

Start ja mõnus Siegessäule poole jooks. Võtsin vaikselt, isegi vägagai. Kolm esimest kilomeetrit oli pulss alla aeroobse läve – naerisn omaette, et teen soojendusjooksu. Aga jooksutunne oli mõnus. Vaikselt keris ka tempo veidi kiiremaks. Viienda kilomeetriposti järel sain rajaäärest ainult mulle suunatud ergutst kuulda. See tekitas sellise laheda emotsiooni. Rajal oli kitsas, ikka väga kitsas. Pidevalt jäin mingite jooksjate taha kinni, võtsin paariks sammuks tempo maha. Siis väike ava, lipsasin välja kiirendasin kuni jälle sellisesse troppi sattusin, kus kiirus tuli jälle alla võtta. Selline pidev aeglustamine, kiirendamine ja slaalomijooks minu esimene 30 km oligi. Oli see nüüd hea (pidevad aeglustamised hoidsid keskmise puldis madala) või halb (lihas sai paraja lisakoormuse niimoodi kiirendades-aeglustades)? Proovisin jooksu paremas, vasakus rajaservas, keskel. No kogu aeg kitsas.

Aga seda pean ütlema – sakslased on parimad maratoniraja äärsed kaasaelajad. Siiani oli parim emotsioon Frankfurdist, aga Berliini võib täpselt sinna samasse klassi panna.

Ca. 30 km pealt hakkas võitlus reiekrampidega. No lishtsalt kiskus krampi – reie pealsed, välisküljes ja siseküljes olevad lihased. Vaikselt kogunes ja mingi hetk oli ikka väga valus. Siis avastain, et kui teen igas veepunktis (neid oli ca. 2,5-3 km tagant) väikse seisaku, tõmbus pinge taas tagasi ja vedas täitsa normaalselt järgmisse veepunkti välja. Kusagil seal 37. km kandis jäi üks punkt vahele (ei märganud) ja seetõttu olid järgnevad 38. ja 39. kilomeeter ikka päris valusad. Õnneks sellist krampi ei lõõnud, et täitsa seisma oleks pidanud jääma. Pärast 40. km veepunkti oli taas talutav, vaikselt hakkas pinge taas kogunema. Aga lõpp oli lähedal. Viimased käänakud ja siis juba paistis – Brandenburgi väravad. Lahe, igal maratonil on mingi üks pilt, mis seda maratoni meenutama jääb ja Berliini maratoni puhul on see vaieldamatult see. Lõpusirge oli päris-päris pikk. Niipalju kui võimalik nautisisn seda imelist Brandenburgi väravate vaadet. Tahaks nagu kiirendada, võhma oleks, energiat oleks aga jalad keeldusid koostööst. Aga tublilt pidasid lõpuni vastu. Hullud on need reiekrambid. Pärast finišit tõttas mu juurde meditsiinitöötaja ja küsis kas kõik on korras. Jah on küll, aga kas tõesti need reiekrambid paistsid nii mu jooksusammus välja?

Kaela sai medali ja ümber kile. Mitu topsi vett ja teed. Värava taga ootas juba mees koos sooja jakiga. Kiibi olin täitsa unustanud, mees tuletas meelde. Pidin veel finisialasse tagasi minema. Väike jalutuskäik, soe dušš ja tegin midagi sellist, mida varem pärast maratoni teinud pole – läksin otse magama ja uni oli magus. Varem olen tavaliselt olnud täielik energiapomm, aga seekord siis nii 🙂

20130329 Berliini maraton

Kokkuvõtvalt, tegelikult on Berliini maraton ikka väga hea korraldusega. Rada on kiire – tõesti mitte ühtegi tõusu ega laskumist. Kaasaelamine väga hea, rajaäärseid bände ja trummipõristajaid palju. Toitlustuspunktides väga hea korraldus. Ja eks maailmarekord annab ka oma sära kogu üritusele.

Aeg 3:35:33, keskmine pulss 162 bpm, kalorikulu 2117 kcal, keskmine kilomeetriaeg 5:07 min/km.

Aeg üllatas mind ennastki. Arvasin, et minu praegune vorm võimaldab ehk joosta aega 3:45:00 (selle võtsin seekord ka oma ajaliseks eesmärgiks). See aasta on olnud raske. Eriti periood pärast eelmisi maratone, millest taastumiseks läks ca. 2 kuud. Seega sai ka esialgne Berliini maratoni kava ära visatud ja uus, veidi kergem kokku pandud. Ja korralik ettevalmistusperiood taandus vaid 1,5 kuule. Maksimumkiirus kontrolljooksudel Tallinnas (10 km) ja Pirita Sügisjooksul (6 km) jäidki tagasihoidlikuks, sinna 4:45 min/km kanti. Aga iga maratoniaja peab panema omasse konteksti ja omas kontekstis olen Berliini maratoni ajaga väga rahul. Sain hea positiivse emotsiooni.

20130929 BM medal1

20130929 BM medal2

 

Expol olid müügil ka tänumedalid. Sain reede õhtul veel tolle päeva viimase, kusagilt leti alt otisti ikka välja. Minu arvates üli lahe meene. Kingitud sai see loomulikult minu kõige suuremale toetajale ja minu veidi hullu hobi aktsepteerijale 🙂

20130929 BM6

Seattle Rock`n Roll maraton (22.06.2013) – minu 11. maraton

Minu üheteistkümnes maraton oli siis vaid kuus päeva hiljem kui kümnes – veidi hull mõte, aga sai teoks tehtud. Pärast San Franciscot oli plaan põhjapoole sõita ja mingi hetke talvel plaane tehes avastasin, et just sel nädalavahetusel toimub Seattle Rock`n Roll maraton. Mõtlesin pikalt, maratonide vahe oleks ju vaid kuus päeva. Variant oli osaleda ka poolmaratonil aga pärast pikka kõhklemist jäi peale ikkagi maraton – mis siis ikka teen ära.

Päev pärast SF olid jalad päris kanged, külmageelid ja venitamised ning teisipäeval hotellis lindil joostes oli taas normaalne jooksusamm ja hea tunne. Kolmapäev läks kurk valusaks, neljapäev ja reede tarbisin külmetusrohte ja pea paki kurgutablette, vaikselt lootsin, et nohu ei tuleks, see oleks kõige hullem olnud. Kurk oli valus, kuid hullemaks ei läinud. Neljapäevl jõudsime Seattlei lähedale ja terve päeva kallas vihma, siis oli küll emotsioon, et kas selline see Seattle ongi (olin ju kuulnud küll, et Seattleis on 365 päeva aastas Vihmafestival) ja sellise vihmaga peaks siis maratoni jooksma või? Õnneks reedel oli juba ilusam ja soojem ja laupäev täitsa super (liigagi soe, päeikseline, +23 kraadine) suveilm, järgnevad päevad lubas taas vihma. Niiet ilmaga sel korral vedas väga.

Expole jõudsime reedel. Umbes sama suur kui San Franciscos. Sama kiibisüsteem, number ja korralik jooksusärk (mis oli nii maratoni kui poolmaratoni jooksjatel sama). Kõiksugu paberreklaame ja pahna kogunes ka kotti. Suur melu ja lärm.

Sel korral võtsime hotelli stardi-finisipaiga lähedale, mis oli siis Seattlei ühe tuntuma sümboli Space Needle juures. Super valik, hommikul starti ca. 500 m, pärast finišist hotelli pesema ca. 200 m. Lisaks ei pidanud siis meest hommikul üles äratama ja ta sai rahulikult magama jääda. Hotelli boonuseks oli suht soodne parkimine (sest muidu oli parkimine ikka päris kallis) ja ilus katuseterrass, kust oli imeilus vaade Seattlei siluetile. Enne magamaminekut veel pilk tuledes Seattlei siluetile ja võiski magama minna.

Äratuskell oli sel korral siis 5:40. Hommikusöögiks taas müslibatoon, banaan, rosinda ja vesi. 6:15 väljusin hotellist, liftis tuli peale veel jooksjaid (seega see hotell oli jooksjate seas ikka väga pop). Hotellist väljudes oli juba päikseline ja mõnusalt soe. Soojenduseks oli sel korral ostetud ca. 10 dollariline dressipluus, mille starti maha jätsin. Stardialas käis mõnus melu, oli ju ühine start nii maratoni kui poolmaratoni distantsile. Stardikoridore oli 35 tk. Mul oli number viiendas koridoris, aga tegelikult ega keegi ei kontrollinud ja meie kordoris oli ka numbreid, mis algasid kolmekümmne viie tuhandega.

Stardi eel siis taas USA hümn. Väike ootus ja start kell 7:00. Järgnevad grupid said lähte minutiliste intrevallidega.

Seattle

Seattle on samuti künklik (mitte nii palju kui SF), aga maratonirada oli tunduvalt kergem. Järske tõuse-laskumisi osati vältida, kasutati ka tunneleid ja raja teine pool oli väga palju ka hoopis kiirteel (mis tollel päeval oli siis mingis osas suletud). Vaid üksikud märgatavad tõusud-laskumised. Suhteliselt tasase profiiliga jooks. Alguse paar kilomeetrit olid tasaselt piki viiendat avenüüd, kui paremale vaatasid oli näha langust, kui vasakule siis tõusu – aga maratonirada oli ilusti ühes tasapinnas. Ja kusagil seal esimese kilomeetri lõpus oli siis selge – jalad polnud ikka taastunud, suht pakud, kuigi kerged nädalasisesed jooksud olid juba jooksu moodi. Kurb tõdemus, aga mis siis ikka 41 kilomeetrit oli ju veel ees. Distsipliin ongi ju see kui sa teed seda mis sa pead tegema täpselt siis kui sa pead tegema ja sa teed selle ära hoolimata sellest kas see sulle seekord meeldib või ei meeldi. Ja nii ma jooksin ikka edasi ja edasi. Ehk see maraton tuli täielikult distsipliini pealt.

Kusagil seitsmenda kilomeetri kandis läks meie tee poolmaratoni jooksjatega lahku. Meie rada kulges ilusast eramajade rajoonist mööda Sewardi parki ja tagasi (paari miiline haagike). See oli väga ilus rajaosa, eriti roheline park ning palju varjulisi kohti, sest päike kippus juba liiga tegema. Eramajade piirkonnas oli rajaääres väga palju tüdrukute kisakoore – kostümeeritud, hõiskasid lauseid ja vehkisid värviliste käelintidega (ma ei oska paremat sõna nende kohta öelda, no sellised, mida ikka USA koolifilmides näeb). Nagu hiljem selgus, siis oli tegu keskkooli kisakooride võistlusega. 12,5 miili peal saime kokku taas poolmaratoni jooksjatega. Mis oli lahe, oli see, et kuni lõpuni oli meie rada eraldatud. Enamus ajast lindiga, aga lõpus kiirteel joostes betoontõkkega. See oli super, sest kuna maratonijooksjad tegid lispõikeid, siis näiteks lõpus olid minu kõrval hoopis käivad poolmaratoni läbijad ja nende seas manöövedada oleks olnud küll piin. Aga maratonirajal oli vabalt ruumi.

20130622 Seattle

12-13 miil oli rajaääres väga tihedalt täis hulk inimeste mälestuspilte ja USA suuri lippe. See oli liikumise Wear Blue: Run to Remember miil, ehk liikumine, mis siis kord aastas Seattli maratonil mälestab hukkunud USA sõdureid. Selle liikumise poolt oli maratonirajal ka paar jooksjat, kes jooksid suure USA lipuga.

Kusagil seal poolmaratoni kandis oli mul krambiprobleeme, jalad ei kuulanud üldse sõna. Kuidagi sain sellest raskest lõigust üle ja hakkas taas normaalne samm tulema. Seejärel jälle väike kõrvalhaak ja tõusime (ainus meeldejääv tõus rajal) sillale. Terve üks lai-lai kiirtee sild oli meie päralt. Sild oli väga kummaline, sest kui tavaliselt on sillad ikka kaarjad, siis seal oli sild lohkjas. Alguses langus, siis tasapinnas ja siis tõus. Kokku silla pikkus oli ca. 2 km. Ja see oli julm, ei ühki päikesevarju, ainult veepind ja päike ning puhas betoonpind (mis oli jalgadele päris valus). Silla lõpuosa läks just päikese, kuumuse ja tõusu tõttu päris raskeks. Aga seejärel oli ca. 700 m pikkune tunnel. Super mõnus – päikesevari. Seejärel veel paar lühemat sillaalust, tunnelit ja ca. 18 miili kandis oli tagasipööre. Ja nii kõik see tee tagasi. Tunnelist väljudes, sillale minnes avanes päris lahe siluett, otsisin silmadega Space Needelit (seal on ju finiš) aga ei ühtki pilvelõhkujat, paistsid vaid üksikud tipud mäe tagant. Siis käis peast läbi mõte, kas tõesti tuleb üle selle mäe joosta? Sillal oli taas jubedalt kuum. Silla lõpus ühinesime poolmaratoni jooksjatega. Ja milline kergendus, ei mingit üle mäe jooksu, vaid taas päris pikk tunnel. Edasine jooks oli enamus jaost kiirteel. Ainuke ebameeldivus oli kiirtee kalded kurvides. Joostes olid need vägagi tunda. Päris kenad vaated linnale – pilvelõhkujatele, suurtele staadionidele, rannapiirkonnale jne. Aga Space Needlet mu silmad ei tabanud. 40. kilomeetri järel sisenesime taas tunnelisse ja see oli ikka päris pikk. Väljudes otsisin taas Space Needelet, lõpp oli ju nii lähedal vähemalt kella järgi, see peaks ju paistma, aga ei – ei paistnud kusagilt. Väike hämming, aga pärast üht pööret oli külgvaates olemas (ehk kui midagi otsid, vaata ikka tagasi ka), veel üks kurv ja siis päris pikk-pikk lõpusirge (veidi ülesmäge). Kuigi aeg oli kehv, siis tõstsin lõpetades ikka käed üles – väike eneseületus minu enda jaoks, teine maraton kuue päeva sees ja jalad pidasid vastu.

20130622 Seattle

Kaela sai päris raske medali. Vett läks terve pudel. Toidunänni jagati finišis suht vähe, vaid banaan ja taastav batoon olid kaasavõtmist väärt. Niimoodi kiirsammul tõttasin hotelli, ca. 20 minutit pärast finišit olin juba pestud ja tassisin kohvreid lifti poole.

Panen siia ka rajaprofiili. Kuigi seda lõpus olevat järsku tõusu ma ei mäleta (kas Garmin ajab jama või on endal väiksed mäluaugud, ikkagi maratoni lõpuosa – väsimus, kuumus jne ja ju ei pannud seda “väikest küngast” enam tähelegi)

Seattle profiil

Kokkuvõtvalt väga lahe maraton. Super hea korraldusega taaskord. Kuna tegu oli Rock` n Roll seeriasse kuuluva maratoniga siis võib öelda küll, et bände/muusikalisi esinejaid oli pea iga miili taga. Lisaks siis kisakoorid jne. Ergutust oli päris palju. Enamik bände olid head, aga koht, kus hästi veidi norida võiks oli see, et nii mitmeski punktis lauldi mingiedi aeglaseid ballaade, see nüüd küll väga ergutav ei olnud. Vee ja elektrolüüdi punktid oli väga tihedalt, lisaks kaks geelipunkti. Mingit muud toitu punktides ei pakutud. Rahvast jätkus rajaäärde ka, eriti lõpus ja finišisirge oli ikka väga mõnusa ergutuslärmiga. Finišialale oli püstitatud ka suur lava, pärast toimus kontsert. Mis veel Rock`n Roll maratoni korraldusest silma hakkas, siis pakuti nn. VIP pileteid. Üks puudutas enne ja pärast paremat teenindust, teine pilet parkimist jne. Lisaks on neil populaarsed lisamedalid, ehk kui jooksed need selle piirkonna kaks või kolm maratoni, saad selle ilusa lisamedali jne.

Lõpuaeg 4:05:24. Kalorikulu 1918 kcal, keskmine pulss 162 bpm, kiirus 5:48 min/km. Tõusumeetreid 549 m ja laskumismeetreid 508 m.

Maratoni lõpetas 2 361 ( minu koht 671) jooksjat, naisi lõpetas 1 032 (koht 193). Kui neid numbreid võrrelda, siis on näha, et naisi oli võrreldes meestega rajal ikka väga palju, napilt alla poole. Et saada aimu rahvamassist rajal, siis poolmaratoni lõpetas 12 439 jooksjat.

20130622 Seattle

 

San Francisco maraton (16.06.2013) – minu 10. maraton

Miks San Francisco? Kuna USA lääneranniku kesk- ja põhjaosa oli meil veel läbi seiklemata, siis planeerisimegi väikse kahe-poolenädalase autoretke, kuhu sai siis algatuseks lisatud ka maraton. No, et puhkus ikka sportlik oleks 🙂 Mulle meeldivad väljakutsega rasked maratonid ja San Fransisco maraton on raske. Seda põnevam ja huvitavam see tundus. Reaalsus oli hullem kui oskasin interneti rajaprofiili vaadates oodata.

Expo oli keskpärane. Silma hakkasid väga huvitavad brändid, mida Euroopa maratonidel ei kohta. Sai vaid väikse koti (mida järgmisel päeval sai kasutada hoiukotina), t-särgi (mis oli korralik poolpikkade käistega jooksusärk) ja numbri (mille küljes oli ka jalanõukiip). Ei mingieid üleliigseid paberreklaame ja muud paberjama, mis tavaliselt ikka ekspodel koguneb.

20130616 SF4

Maratonipäeva äratus oli kell 3:00 (jah täpselt 3:00!). Täis päiksekreemitus ja jooksuriided selga. Hommikusööki sõin autos (müslibatoonid, banaan ja rosinad). Vett ja natuke kohvi kah. Kartsin veidi ummikuid, sest varasemad päevad olime neid päris palju kogeda saanud. Aga hirm oli asjata, pühapäeva hommikul kell 3:40-4:10 oli küll peaaegu tühjus. Seega jõudsin stardialasse veidi vara ja ootasin mõnusalt veel pool tundi soojas autos. Kell 4:40, lasin mehe minema ja ta sai tagasi hotelli magama minna. Eelmisel päeval ostsin H&M-st ühe 10 dollarilise ülisuure-ülisooja-üliinetut värvi kampsuni. See oli super ost, sest hommikul oli ikka päris jahe ja sain seda seljas hoida kuni stardini, mil selle ära viskasin. Stardialasse pääses sisse läbi päris põhjaliku turvakontrolli. Kott hoidu ja natuke soojategemist ja sisenesin juba oma stardikoridori. Seal oodates võis pead paremale pöörates imetleda tuledes Bay Bridge. Üks teema veel – tuul. Kaks varasemat päeva olime SF kesklinna sattunud õhtupoolikul ja siis oli meeletult külm ja läbilõikav tuul. Mõlgutasin juba mõtteid, et peaks maratoni bufiga jooksma, aga varahommikul oli pea et tuulevaikus. Etteruttavalt pean lisama, et lõuna paiku oli juba taas tuult tunda ja õhtuks keris taas külma tuule üles.

Start oli siis 5:30 (minul 5:32). Ehk siis pimedas – täitsa omamoodi maratonistardi kogemus. Enne starti laulis SF poistekoor USA hümni (no väga ei nori, aga kusagilt sealt poole pealt oli juba täitsa kuulatav, alguses oli ikka liiga palju mööda noote) ja veel mingit SF teemalist laulu. Tegelikult oli see ikka päris armas. Leinaseisak Bostoni mälestuseks, väike patriootlik kõne ka (tänud sõduritele, tuletõrjujatele jne…). Ja siis oligi start.

SFrada

Starti oodates lasti startide taustaks ning näidati suurel ekraanil üht räpilugu. Ma pole eriline räpifänn, aga täitsa lõpp, see lugu jäi kummitama … päris pikaka ajaks.

Esimesed paar kilomeetrit olid suhteliselt tasased (tegelikult nagu lõpuks selgus, olid need ka ainsad tasase maa kilomeetrid). Nende jooksul läks juba ka valgeks. Paar olulist vaatamisväärsust (Pier 39 ja Fishermans Wharf) olid väga hästi näha. Järgnevalt avanes juba super vaade San Francisco ühele tuntumale sümbolile Golden Gate Bridgele. Lihtsalt super ja päike tuli ka juba selleks ajaks välja. Täies hiilguses, ei mingit udu. Meeletult ilus ja meeldejääv vaade. Inimesi rajaääres oli suhteliselt vähe (no kell oli ju ka liiga varajane), natuke turiste erinevate lippudega ikka oli. Ning kodutud ka 🙂 Just täpselt kodutud ergutasid sind rajaääres.

SF profiil

Ja siis näitas SF rada oma tõelist palet. Terve kaheksas kilomeeter oli julmalt üles, ikka meeletut tõusu ja sellele otsa veel tõus Golden Gate Bridgele (mööda silda oli siis ca 2,5 km ühes suunas ja tagasipööre ja 2,5 km tagasi ka). Kusagil seal 10 km kandis oli täitsa lõpp tunne. Aga vaated korvasid selle tunde täiega.

20130616 SF6

Pärast sillajooksu oli natuke seiklemist pargiservas (mis olid ikka üles-alla) ja natuke tänavatel ka (ikka üles-alla) ning siis sisenesimegi Golden Gate Parki. See on mõnusalt suur-suur roheala, kus tiirutasime kokku vist ca. 13-15 km. Tegelikult oli ikka päris lahe seal pargis, sest seal oli juba ka ergutusbände (ju tänavatel ei saanud neid panna, sest oli ju ikkagi pühapäeva varajane hommik ja inimesed magasid) ja vahvaid vaateid. Mingi noorte seitskond, kes maalis inspireerivadi ergutussilte. Ergutavad teise poolmaratoni stardi ootajad ning esimese poolmaratoni lõpetajad (no nemad eriti ei ergutanud). Väga ilus loodus ja linnulaul. Kusagil seal pargist väljumise eel ühe tõusu peal hüüdis üks rajaäärne naine, et tegu on viimase tõusuga. See oli nii inspireeriv, ainult, et ta jättis mainimata, et see oli selle pargi viimane tõus, edasi tänavatel tõusud ja laskumised jätkusid. Ikka üles-alla. Pargis joostes oli õnneks päike pilvetaga, aga kui pargist väljusin oli juba ka päike taas tagasi ja see oli hullult kuum.

20130616 SF5a

Viimased 10-12 km oli tänvatel ja ümbruse mõttes suht igavad. Enne lõppu lausa tööstuspiirkond. Silma hakkasid mitmed isetehtud toitlustuspunktid, kus pakuti puuvilju ja vett kõigile jooksjatele. Veepunkte oli täitsa piisavalt ja rajal oli kokku ka kaks geelipunkti. Lõpupoole oli rajaääres ühe rohkem egutavaid inimesi ja muusikalisi punkte. Mis lõpukilomeetritel häiris oli fotograafide rohkus. No ei jaksa ikka väsinult naeratada, kui seitsme nurga taga on fotograaf ja nurkade vahelisel sirgel veel mõni.

Finisis sai kaela imeilusa medali. Ja finisialas edasi liikudes topiti igast suunast igasugu toitu, kuid ei mingit kilekotti. Kuna plastikkilekotide müük on California osariigi mitmetes linnades keelatud, siis tundub, et see plastikkilekotifoobia on neil külge hakanud ka mujal. Vahetasin riided ja einestasin ning siis oligi juba aeg ning mees tuli mulle järele.

20130616 SF3

SF on künklik, väga künklik, ikka väga-väga künklik, võiks lisada, et väga-väga-väga künklik. Aga igati lahe väljakutse ja mõnus maraton ning millised super vaated (eriti esimeses pooles).  Vat need vaated jäävad küll meelde ning alguse inimtühi ja vaikne linn – ainult jooksjad ja jooksujalanõude sahin asfaldil.

Aeg 3:58:42. Kalorikulu 1891 kcal, keskmine pulss 165 bpm, keskmine kiirus 5:35 min/km. Tõusumeetreid 556 m ja laskumismeetreid 547 m.

Maratoni lõpetas 5 822 (minu koht 1579) jooksjat, naisi lõpetas 1 918 (koht 283). Et saadi aimu rahvamassist rajal, siis esimese poolmaratoni lõpetas 5 999 jooksjat ja teise poolmaratoni 3 122 jooksjat. Sel korral oli jooksuürituse raames kavas ka Worth The Hurt, kus start anti kell 00:00 öösel ja joosti kaks maratoni järjest. Selle lõpetas vaid 17 jooksjat.

20130616 SF1

20130616 SF2

 

 

Ateena Klassikaline maraton (11.11.2012) – minu 9. maraton

Tegu maratoniga, mis algab Marathoni külast ja lõpeb Ateenas Panathinaikon staadionil. Viienda kilomeetri kandis teeb rada ringi ümber Maratoni lahinguplatsi, kust siis müüdi järgi oli aastal 490 e. Kr Philipides oma maratonijooksu Ateenasse alustanud, et teatada võidust pärslaste üle. Lõpp ei olnud tal loomulikult Panathinaikon staadionil, aga umbes-täpselt sellel rajal, mida tema jooksis, joostakse nüüd siis Ateena Klassikalist Maratoni.

Meie jõudsime Ateenasse reede õhtul, sel korral võtsime taas rendiauto ja peatusime linnast väljas ühes rannahotellis. Kuna hooaeg on läbi oli seal mõnusalt rahulik. Laupäeva hommikul kell 7 läksin päikest ja sooja ilma tervitama ühe 6 km taastava jooksuga hotelli lähedal tänavatel. Viimane trenn Eestis oli paduvihmas, nüüd seal lühikestes käistes ja päiksepaistes. Kontrast oli ikka mõnus. Pärast hommikusööki autosse ja Ateena poole. Linna sisse sõites oli autoteel mingi kahtlane sinine joon, tükk aega nuputasime, mis see küll on ja siis märkasime raja ääres ka maratoni kilomeetriposte. Täpselt nii – mööda seda sinist joont joostaksegi maratoni. Pärast seda hakkasin hoopis teise pilguga rajaprofiili hindama – natuke kõhedaks võttis.

Expo oli Zappio näitustemajas. Kõigepealt sai kätte numbriümbriku koos sinise õlakotiga. Numbri alusel sai tasuta ühistranspordikaardi. Kiip oli jalatsi külge kinnitatav valge (meile väga teada-tuntud), mille pidi kindlasti tagastama, muidu aega kirja ei saanud. Edasi oli expol müügiala – selline keskpärane, pigem väikse võitu. Aga uued Asics Nimbused sain ikka hea hinnaga kätte. Viimane kord oli Tallinnast ostes päris hull kaubakeskuste ralli, et sobiv mudel ja number leida, nii et kasutasin võimalust ja ostsin siis seal ühe paari riiulisse seisma, ca. 600 km pärast võtan siis kasutusse. Särgi sai ka, aga XS suurust neil polnud ja tegelikult polnud neil naistemudelit üldse. See S suurus, mis mulle siis anti, sellesse ma upun – ehk väike pettumus. Expost ise jäi meelde üldmuljena kitsas ja umbne, aga samas lärmakas melu positiivses võtmes. Nagu ikka pärast expot läksime linna peale turistitama. Märulipolitsei täies varustuses (ning relvastuses) ja meeleavaldajad nägi ka ära. Aga tegelikult on Ateena väga rahulik. Väga lahe oli just see, et päris palju oli maratonikottidega turist. Õhtusöögiks korralik pasta ja hotelli jõudsime tagasi vist ca. 20 paiku, siis asjade valmissättimine ja juba kell 22 magama.

6:15 äratuskell, kell 7:00 läksime alla hommikusöögile. Putru kreeklaste hommikumenüüs ei ole. Nii kombineerisin olemasolevast võimalikult süsivesikurikka hommikusöögi ikka kokku. Vaikselt tekkis alla ka teisi meie hotellis peatunud jooksjaid. Kokku kolm seltskonda – kuus jooksjat. 7:25 startisime autoga Marathoni poole. Kohanimedega on Kreekas küll nii, et üks ja sama nimi on nii paljudes kohtades üle riigi, et GPS-ga Marathon otside on küll lootusetu. Aga kui suund on teada, vahemaa ka enam vähem, kui mitmed ja mitmed kollased taksod ja turismibussid ainult ühes suunas liiguvad siis pole probleemi. Täpselt kell 8:00, mil päike oli täies hiilguses taevas, jõudsime starti, parkisime auto ja mees tuli mind siis saatma. Stardialast jäi meelde hullumeelne kogus WC-sid, paljudel välismaratonidel on just nende puudus ja järjekorras ootamine probleem, aga seal mitte. Pool üheksa sisenensin kolmandasse stardikoridori ja sain suhteliselt esiritta selles grupis. Ootasin paremal aia ääres, mees oli teisel pool. Sain taas kõik vahetusriided ja veel viimase hetkeni peal olnud kampsuni tema kätte anda. Mõnus sai rääkida, muljetada, mõtteid eesolevast jooksust eemal hoida. Enne starti lasti kõlaritest ka kreeklaste rahvatantsu zorbase muusikat ja see oli ikka päris võimas kuidas kreeklased selle peale käima läksid. Eespool teises grupis oli piisavalt ruumi ja seal mingi meeste seltskond lausa tantsis selle saatel. Kellel ruumi tantsuks polnud need plaksutasid rütmis kaasa.

Mõtted ja eesmärgid enne jooksu olid kahetised. Teadsin, et olin teinud oma maratonikava peaaegu 95% täpsusega. Tundsin, et olin paremas seisus kui enne Pariisi, aga see on ju ikkagi Ateena, rada mis on kuulduste järgi väga raske. Palju-palju raskem rada kui lauge Pariis. Ja autoge seda rada sõites tundus see ikka … Aga vaatamata sellele kõhklusele, kinnitasin hommikul paremale käele käepaela 3h30 vaheaegadega. Vasakule läks Garmin. Eesmärgiks 3h30 maagiline piir alistada, isegi kui tegu on nii raske rajaga kui Ateena.

Ilm oli pühapäeval jooksmiseks suhteliselt ebasoodne 21 kraadi sooja (nii näitasid rajaäärsed termomeetrid) ja lauspäike. Tuult oli ka ja see oli peamiselt tagant, natuke keeras ka küljele, seega mingit abi sellest jahutamisele ei olnud (vähemalt ei tundnud, et oleks olnud).

Täpselt kell 9:00 anti eliidile start. Stardipauk ja ilutulestik. Ilutulestik päikselisse sinisesse taevasse??? Mingi aeg ootamist ja esimene grupp kadus kaugusse. Meie saime vaikselt stardijooneni liikuda ja siis ka meie lähe. Lai ja avar tee allamäge. Ja nii läkski lahti, imehea tunne, kergus – aga see kergus ei olnud mitte millestki muust kui laugest allmäge kilomeetritest. Jälgisin kella ja muudkui korrutasin – hoia tagasi, hoia tagasi, hoia tagasi – jälgisin, et kiirus ei läheks üle 12,2 km/h. 5 km tuli kergelt, Maratoni lahinguplatsist ei mäleta midagi, järgmisest 5 km samamoodi. Mõlemas vaheajapunktis olin käepaelast ca. 45 sekundit ees. Kõik on veel hästi. 10-15 km lõik oli tunda esimesi laugeid tõuse, mingil kilomeetril vajus kiirus ka alla 12,0 km/h, ok pole hullu, järgmine tuli juba üle.

Veepunktid olid iga 2,5 km taga. Vett anti 0,5 l pudelites. Natuke raiskamisena tundus aga no jah. Paar lonksu vett ja pudel maha. Lõpupoole kui päike juba mõnusalt liiga tegi, siis sai ka lisaks joomisele natuke vett värskenduseks pähe valatud. Võib-olla ka seepärast olid neil nii suured pudelid, et need olidki mõeldud nii joomiseks kui pähevalamiseks. Igatahes oli jooksupealt pudelist juua ülimugav ja kui tagasi mõelda, siis ei peatunud ma sel korral vist kordagi üheski toitlustus/veepunktis. Esimene maraton täielikult joostes. Banaani haarasin kahest punktist. Spordijooki pakuti ka, kuid seda sel korral ei tarbinud.

15-20 km mäletan ka tõusu ja mingit ülimõnusat pikka laskumist, kus kiirus tõusis isegi 13,5 km/h kanti, aga siis oli taas tõusud. See lõik kulges kõik poolmaratoni ootuses ja ega midagi rohkemat ei mäletagi. Hea ja mõnus jooksutunne. Kusagil seal 18 km kandis oli jooksjate seas ka koer. See tekitas pealtvaatajates ja ka jooksjates ikka mõnusalt elevust. Ilusti jooksiski vaikselt Ateena poole. Tegelikult on koerade ja kassidega nii, et vabalt liikuvaid koduloomi hakkab kogu Kreekas tänavapildis liiga palju silma. See valge kutsa (koduta või mitte) igatahes jooksis lõigukest maratonist.

Poolmaratoni vahepunkt oli mõnusal laugel tõusul. Enne seda pakuti geeli, võtsin ka ühe. Aeg oli poolteist minutit kehvem kui käepael näitas, ehk siis olin oma eesmärgile viimase kümne kilomeetri tõusudel kaotanud.

21-32 km oli puhas lauge tõus. Kui mõni laugem lõik või laskumine oligi siis tegelikult ma seda ei mäleta. Ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool ja kui lõpuks sinna lõppu jõuad siis avanes samasugune vaade. Taaskord ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool. Hull tegur oli ka päike. Kui päike hetkeks pilvetaha läks oli selline kergenuds, mõnus, nii võiks jäädagi, aga ei, juba oli päike taas tagasi. Vaatasin kellalt kuidas pulss tõusis ja kiirus kadus, pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus ning pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus. Kilomeetriajad kõik 10-25 sekundit üle eesmärgiks seatud kilomeetriaega (4:58 min/km). Hull masendav tunne, aga selleks masenduseks polnud aega. Ja alates 25. kilomeetrist ma korrutasin lõputult „ma jõuan, ma jõuan, ma jõuan … ma ei anna alla, kohe, kohe tuleb laskumine“. Jalad olid tegelikult super heas seisus, kogu selle ca 10 km tõusulõigu jooksul ei tundnud kordagi krambisurinat, valu ega muud. 30 km vaheaeg oli käepaelal olevast vaheajast ca 3 minutit kehvem. Päris suur vahe. Sisse läks teine geel. Kaks järgnevat kilomeetrit läksid laskumise ootuses ja mõttes korrigeerisin juba eesmärki, kui ka Pariisi ajast jagu saan olen rahul.

Rada kulges läbi väikeste linnade. Linna keskuses oli päris palju rahvast teeääres ergutamas, aga nii kui linna keskus läbi sai oli pea et tühjus pealtvaatajate osas, vaid üksikud. Mida Ateenale lähemale seda rohkem oli ka vahepealsetel lõikudel ja Ateenas ise oli täitsa mõnusalt juba ergutajaid. Peamine hüüe oli bravo femme, bravo femme, sest naisi lihtsalt oli rajal nii vähe. Tegelikult need rahvarohkemad lõigud sättisin ennast jooksma vasakule raja serva ja joostes vaatasin ergutajatele sima ja naeratasin ja nad naeratsid vastu ja hüüdsid veel valjemini bravo femme ja see andis nii-nii palju juurde. Need olid minu salajased energialaadimise lõigud 🙂 Elavat muusikat rajaääres ei olnud, või vähemalt mina ei märganud. Paaris (kahes või kolmes) kohas oli kõlaritest muusika, kus ühest tuli ikka zorbast, mis muud 🙂 Kusagil seal 32. kilomeetri kandis oli pikem sillaalune lõik, seal oli ca. 15 suurt plekktünni, mida trummipulkadega taoti, see tegi hullu moodi müra. Kui siis seal sillaalt selles mööda jooksin, võttis veidi külmavärina sisse küll – nii lahe.

Kusagil seal 32. kilomeetri keskel hakkasin tajuma laskumist – jõudiski kätte see nii oodatud laskumislõik kuni finišini. Aga siis tundsin reiepealsetes väikest surinat, ülikummaline tunne. Peast käis läbi kummalinne mõttevälgatus – ei, ei ma ei taha laskumisi, tahan tõuse sest ma tean, et mu jalad peavad need vastu. Seda kuidas jalad pärast selliseid tõusukilomeetrid laskudes käituvad ma ei tea. Tahan tõuse. Aga vaikselt jalad harjusid ja kui kellale pilku heites nägin kiirust 13,7 km/h siis käis mingi plõks. Pea läks selgeks, meeletu arvutamine, kalkuleerimine – kõik need mäkke kaotatud sekundid on sellise kiirusega tagasivõetavad, isegi veidi aeglasmagagi. See hetk oli uus start, ma ei jooksnud enam maratoni vaid 8 km võistlust. Ja nii ma spurtisin. 35 kilomeetril võtsin sisse kolmanda ja viimase geeli. Päike ja kuumus oli ikka meeletu, seal joogipunktis kallasin terve 0,5 l veepudeli pähe tühjaks, švammiga vett ka veel pähe. Kõike seda joostes ja vaid ühe sihiga. Kella ja käepaela võrdlus näitas kaotust 2 minutit. Mul oli jäänud vaid 7 km, et see tagasi teha. See ei ole allahandmise hetk, see on võimalus. Ja nii ma spurtisin. Jalad olid super konditsioonis, enesetunne veel parem. Kalgistunud pilguga ainult ühe fookusega finiši poole. Ma ei mäleta lõpukilomeetritest midagi, sest lihtsalt polnud mahti enam kõrvale vaadata. Minu silme ees oli vaid üks Panathenaikon staadion – paar kilomeetrit kujutluspildis ja kui siis Irodu Attiku peale keeras ja juba külgtribüün paistis siis täies hiilguses seesama võimas-võimas staadion. Tegelikult on viimasest 2 km meeles ka meeletu ergutushüüete kisa, sest see lõik oli paksult rajaäärseid ergutajaid täis. Panathinaikon staadion on võimas ja lõpetada sellel staadionil maraton – see on midagi mis jääb alatiseks meelde. Finišijoonel pilk kellale ja ma hõiskasin sisemiselt meeletult-meeletult-meeletult. See meeletu lõpupingutus ja need emotsioonid, lihtsalt pisarad tulid silmanurka.

Edasi pidi päris pikalt liikuma enne kui medali kaela sai. Staadionilt välja liikudes sai fooliumkile soojenduseks peale ning toitlustusalas pisteti kõigepealt pihku kotike spordijoogi, veepudeli ja apelsinimahlaga. Lisaks sai banaani, õuna, apelsini. Banaani maiustasin kohe ära ja vett läks ka pea terve pudel. Peagi kohtusin mehega ja koos liikusime siis puhkealasse. Seal oli suhteliselt tühjus. Massöörid ootasid ja võtsid naeratades vastu – just seda mu jalad vajasid. Naiste riietusruumis oli tühjus. Jalad olid päris heas seisus nii jalutasimegi vaikselt autoni ja nautisime mõnusat päikest (jah nüüd oli päike mõnus, paar tundi tagasi oleks kõik teinud, et päikse vaid pilvevarju saaks). Hotelli jõudsin alles päris hilja. Mees oli vahepeal Marathonist Ateena kesklinna sõites GPS-ga põnevaid mägiteid avastanud ning otsustasime tagasitee hotelli ka läbi nende mägede sõita. Maratonijärgne einestamine Marathoni järve kaldal imeilusa vaatega paisjärvele – lihsalt super. Õhtul kasutasime hotelli all oleva spa mõnusid.

Panen siia ka oma Garmini poolt salvestatud rajaprofiili pildi (tõusumeetreid näitab Garmin kokku 454 m ja laskumismeetreid 386 m):

Numbreid ka: aeg lõpuprotokollis 3:29:50 (bruto 3:29:54). Esimene pool 1:46.06 ja teine 1:43:44 ehk negatiivne spli. Naiste arvestuse 33 koht, kokku lõpetas 888 naist (lõpus olid paljud ka kepikõndijad, jooksjate arvu täpselt ei teagi). Kokku 597 koht 6452-st (poolmaratoni vaheajapunktis olin 1 055, seega lõpp oli ikkagi vist päris hea). Keskmine pulss 173 bpm (liiga kõrge, tõenäoliselt ilmastikuoludest ning eks ca. 20 km tõusujooksu mõjutab ka) ja kalorikulu 2 101 kcal. Keskmine kilomeetriaeg 4:58 min/km.

Kokkuvõtteks Ateena Klassikalisest maratonist niipalju, et tegu on väga hea korraldusega. Kõik on ingliskeelselt kergesti arusaadav. Stardi- ja finišiala väga hästi märgistatud. Rada on lai ja jooksmiseks piisavalt ruumi. Muide metroo on Ateenas ülipuhas. Ja toit võrratult-võrratult hea ja värske. Ja kuigi eelpool olevast tekstist võib kumada, et rada on raske siis tegelikult pole midagi hullu. Kui ettevalmistus on hea ja piisav, siis pole need tõusud tegelikult midagi nii hullud. Hea rada isikliku rekordi jooksmiseks nagu mul välja kukkus 🙂 Tegelikult joostakse seda rada ikka ajaloo pärast ja see tunne mis koged Marathoni külas maratoni starti oodates või Panathinaikon staadionil finišeerides, seda saab kogeda vaid seal – Ateenas – originaalrajal.

 

 

Stockholmi Juubelimaraton (14.07.2012) – minu 8. maraton

Esmalt paari sõnaga, mis maraton see Stockholmi Juubelimaraton oli? Tegu siis Stockholmi Olümpiamängude sajandaks aastapäevaks peetud mälestusmaratoniga. Aeg (start 14. juuli kell 13:48) ja koht (Stockholmi Olümpistaadion) täpselt sama, mis 100 aastat tagasi. Rada 99% sama, mis 100 aastat tagasi. Kui aastal 1912 osales maratonil 46 jooksjat, siis sel korral oli registreerinuid üle 10 000 ja üle finišijoone jõudis 7 674 jooksjat. Start siis Olümpiastaadionilt gruppidena (2 500 jooksjat ühes grupis ja 10 min intervallidega) Sollentuna (Stockholmi eeslinn) kiriku ees oleva pöördepunktini ja tagasi staadionile. Taas staadionile sisenedes sai valida, kas otse finišisse (nagu 100 aastat tagasi) ja läbitud distantsiks saab 40, 075 km, või uuesti staadionilt välja, väike edasi-tagasi lõiguke ja taas staadionile ning saab kirja tegeliku maratonidistantsi (42,195 km). 3 547 lõpetas lühema ja 4 127 täispika maratoni.

Raja profiil oli päris „huvitav“. Ikka mõnulsalt üles-alla-üles-alla. Temperatuur 22-25 kraadi, enamus ajast lauspäike, natuke pilves ja 3 korda tuli ka imepeenet uduvihma. Aga palavus ja need tõusud-laskumised tegid selle jooksu ikka parajaks väljakutseks.

Stardialasse jõudsin ligi tund enne oma starti, stardikoridori sisenesin ca 20 minutit enne oma (teine grupp) starti ja 10 min enne esimese grupi starti. Meie ootasime siis lauspäikese käes staadioniukse taga kui esimesele grupile lähe anti. Kui nad staadionilt väljunud oli, lasti ka meid staadionialasse. Jälle ootamine, ärevus ja palavus. Tahaks juba juua. Seal seistes otustasin, et ok, unusta kõik ajalised eesmärgid, ehk siis jälgin vaid pulssi ja ei lase sel üle anaeroobse läve minna, olgu kiirus missugune. Start ja minek. Alguse võtsin väga aeglaselt ja rahulikult. Kui nägin esimest veepunkti (2,5 kilomeetril) siis oli hull tahtmine see vahele jätta, kuid mingi sisemine käsklus ütlus peatu ja joo. Ja ma peatusin ja jõin paar lonksu. Edaspidi seisatasin kõigis 21 veepunktis ja igas jõin kaks-kolm lonksu. Kokku kulus neis vist ikka natuke aega, aga ma ei kahetse. See oli sellel päeva õige otsus. Sest vaatamata kuumale ilmale ja „huvitavale“ profiilile oli see mu kõige parema enesetundega maraton. Mitte ühtegi hetke, mil oleks tundnud, et läks raskeks. Ei ühtki krampi, kõik tõusud jooksin ja rajal ei tenud mitte ühtegi kõnnipausi.  Ma ei saanud haamrit! Lihtsalt super enesetunne, mida suuremaid kilomeetrinumbreid nägin seda paremaks läks jooksutunne. Kui varem arvasin, et staadionile tagasi tulles võib olla raske valida maratonidistants, siis staadionile esimest korda sisenedes valisin kindlalt maratonidistantsi ja olin rõõmus et see mõnus jooks veel läbi ei saa ning saan veel selle ca. 2 kilomeetrise lisahaagi teha.

Tagasi jooksu juurde. Jooks oli siis järsult üles, järsult alla, laugelt üles, laugelt alla jne …. Kõige raskema profiilige maraton minu senistest maratonidest. Igal tõusul kordasin, et igale tõsusule järgneb kord laskumine ja pärast tagasipööret on just see tõus laskumine, kuid ega tegelikult siis seal laskudes see laskumine ka mingi mõnu polnud. Jalad said laskudes parajalt vatti või õigemini asfaldipõrutust. Ma pean seda veel õppima, kuidas asfaldil järsult laskudes jalgu hoida, et see põrutus võimalikult väike oleks. Mõnel järsemal laskumisel (eriti distantsi lõpu poole) oli isegi väike hirm sees. Kiirus oli sees, jalg veidi pehme ja siis veel selle kiiruse pealt parem-vasakpöörded. Kui seal kukkunud oleks siis … Kuidagi eriti on meelde jäänud, et ühed järsemad tõusud olid täpselt tõeline maraton alguses, ehk siis 32-34 km kandis. Kõlab mõnusa väljakutsena? Seda see oli 🙂

Toidupunktides pakuti seda, mida 100 aastat tagasi, ehk siis kohvi, teed, apelsini- ja sidrunitükikesi. Sellest valikut võtsin vaid apelsinitükke – neid olin varem maratonil proovinud. Spordijooki sai ka – see oli väga hea. Kaks kaasavõetud geeli läks ka teises pooles kütuseks sisse.

Niimoodi läbi eeslinnade joostes olid kohalikud inimesed tänavaääres ergutamas. Mõned neist olid kostümeeritud. Kõik rajaäärsed vabatahtlikud ning fotograafid olid ka kostümeeritud. Lisaks oli siis rajal ka suhteliselt palju kostümeeritud jooksjaid (toimus kostüümivõistlus). Selline hästi omamoodi fiilinguga maraton.

Nagu mainitud, siis 20 km ühes suunas ja siis 360 kraadine tagasipööre ja sama teed tagasi. Kiiremad tulid valstu, kui olin 15. kilomeetril, seejärel oli kuni tagasipöördeni vahva vaadata neid kiiremaid ja nende nägusid ning pärast tagasipööret siis aeglasemaid ja nende nägusid. Rajamärgistajad olid veidi hiljaks vist jäänud, igatahes alles siis kui ma läksin ja ka juba tagasi tulin seadsid nad minejate ja tulijate vahele linti üles. Aga lõikudel kus seda ei olnud (ja mõni neist oli väga kitsas) mahtusid kõik kuidagi loomulikult oma suunas jooksmas ja ei näinud ühtegi kokkupõrget või konflikti. Selline ülisõbralik jooksjaseltskond 🙂

Korraldus oli super. Mis näitas nende erilist hoolivust oli minu arvates see, et oli näha, et asfalsi augud olid värskelt üle asfaldeeritud. Need kohad olid väikselt kuhjas, aga ikkagi tunduvalt parem kui ootamatud augud. Lisaks siis olid järsud tee üleminekud (kõnnitee ja autotee eri tasapinnad) ajutiselt sujuvaks üleminekuks asfalteeritud. Ehk siis kile all ja asfaldeeritud kalle õige nurga all peal. Lisaks nii naeratavad vabatahtlikud ja ülisujuv korraldus Olümpisataadioni stardi-finišialal.

Üks lahe asi oli veel (pärines taas 100 aasta tagusest ajast), pärast medali kaelasaamist pakuti ka vahuveini. Valisin alkoholivaba aga mega hea oli!

Numbreid ka. Aeg (täispikk maraton) 3:39:25. Täispika maratoni lõpetanud 905 naise seast 54 koht.  Keskmine kiirus 5:12 min/km. Keskimne pulss 169 ja kokku kulus 2 097 kcal. Aeg kehvem kui Pariisis, kuid arvestades temperatuuri ja rajaprofiili erinevust siis olen täitsa rahul. Garmin näitas kokku tõusumeetreid 435 m ja laskumismeetreid 410 m.

Nüüd ootab ees viienädalane taastumis- ja puhkuskava ja siis juba uus ettevalmistus ning uued maratonid.

Pariisi maraton (15.04.2012) – minu 7. maraton

Pariisi tulime reede õhtul. Laupäeval toimus meie jaoks nn „Eiffeli maraton“. Kolm ja pool tundi järjekorras seismist ja ajakulu et see alt ja ülalt ära näha. Kõige hullem oligi see seismine. Seejärel metrooga expole. Kui messihallile lähenesime lookles seal üks kahtlane järjekord. Onu, kes expo sissepääsu juures seisis küsis, kas jooksjad või külalises. Vastasime ausalt jooksjad ja selle peale näitas ta meeletu järjekorra poole. Mida? Kas tõesti jälle mitu tundi järjekorras? Mina läksin siis järjekorda ja mees messihalli uurima mis värk see järjekorda tekitab. Sain mingi 10 min järjekorras seistud kui ta juba helistas. Mingist teisest sissepääsust sai täitsa vabalt sisse ja mis selgus. Pudelikaelaks oli esimene laud, kus toimus tervisetõendi vastuvõtt. Tädid võtsid seal selle vastu ja andsid sulle siis paberi sinu numbri ja templiga, et tervisetõendiga on kõik ok. Lihtsalt need lauad olid piki liikumissuunda ja enamik sisenejaid jäi kohe esimese laua esimeste tädide juurde templit ootama. Tegelikult oli neid laudu tagapool veel küllaga. Lipsasin siis kõige tagumise laua kõige tagumise tädi juurde ja see protseduur võttis aega ei rohkem ega vähem kui 10 sekundit. Aga seal polnud mitte kedagi, kes kordineeriks, juhataks järjekorras olijaid tahapoole. Tagumised tempitädid seisid ka täiesti apaatselt ega teinud häältki. Ja jooksjad väljas muudkui seisid ja seisid ja ootasid. Igatahes oli mul nüüd paber templiga, mille sai oma numbri vastu vahetatud (ajakulu ca. 30 sekundit) ja juba olingi messialal sees. Üks huvitav asi oli suur seinaplakat, kuhu oli trükitud erineva suurusega kõigi osalejate nimed. Plakati esine oli taas inimestest umbes, kes kõik oma nime ostsisid. Seejärel tuli suur Asics ala, kus sai kõiksuguseid Pariisi maratoni logoga riideid/nänni osta. Edasi Uncle Bensi riisialasse (et siis ei olnudki pastaala), kus sai 5 EUR eest head riisirooga, banaani ja vett. Mõnus kõhutäis. Veel veidi expotamist ja juba liikusimega stardipaika üle vaatama. Kui päeva lõpuks hotelli jõudsime lõid jalad ikka tuld (et siis taas hull turistitamine, aga kui juba Pariisis olla siis võtta sellest ikka maksimum).

Võistluspäeva hommik. Hommikuks müslibatoon, jogurt ja imehea Prantsuse croissant. Joogiks tavaline Evian vesi. Jooksuriided selga, number pluusile (kiip oli numbri taha ribana kinnitatud ehk ei pidanud selle pärast eraldi muretsema, pärast ei tahetud tagasi ka). Kõhklesin pikalt, aga selga läks ikkagi pikkade käistega jooksusärk. Kõige peale tõmbasin teksad ja jaki (mis pidin siis stardis mehe kätte andma). Ja juba tõttasimegi metroo poole. Mida stardipaigale lähemale seda rohkem täis olid metrood jooksjaid, selline lahe jooksumelu. Kui stardipaiga metroopeatuses väljusime, oli stardini jäänud aega ca. 1 tund. Temperatuur oli ca 6 kraadi (nii teatas hommikune ilmateade), päevapeale pidi tulema 12 kraadi. Terve päeva lubas tugevat tuult, päikest minimaalselt, pigem pilves ilma. Igatahes hommikul metroost väljudes oli siis pilves, külm ja tuuline. Liikusime WC järjekorda. Järjekord vaid 20 meetrit (nii lühike, võrreldes eelmise päeva järjekorrakogemustega), aga lõpuks veetsime seal oodates ligi 40 minutit. Inimesed käisid WC-des riideid vahetamas ja järjekord liikus üli aeglaselt. Mõned olid juba võistlusvormis, peal vaid kile, ja need lõdisesid ikka täiega. Minu ees ootaval naisel olid huuled sinised, ja kui ta helistas siis telefoniga käsi lihtsalt värises kontrollimatult külmakrampides. Olin õnneks kotti pannud ka tuulekindla torusalli/buffi. Tõmbasin pähe, pidas hästi tuult ja kuigi oli külm, ei puhunud see tuul enam läbi pea. Kui lõpuks seal järjekorras seismisega ühele poole sai, näitas kell täpselt 20 min stardini. Olin stardikoridori lõpus. Hakkasime siis mehega liikuma paremalt poolt rada etepoole minu stardigrupini (lilla 3h45 grupp). Tükk maad tunglemist ja vasakul stardikoridoris paistis alles 5h00 tempomeister. Ikka edasi, edasi. Kus oli koridori sisenemise koht, seal oli rahvamass suurem ja läbitrügimine raskem aga läbi seal saime. Ikka edasi, edasi. Vasakul paistis juba 4h00 tempomeister. Edas, edasi. Oh juba nägin 3h45, aga sissetungiv mass koridori juures nii suur. Mees näitas, et eespool on veel üks 3h45 sisenemise koht, edasi. Aga seal ka suhteliselt suur mass sisenemas. Edasi ja lõpuks koridori sisenemise värav, kus suhteliselt vähe inimesi. Teksad ja jope seljast, kiire kalli mehele ja juba lipsasingi stardiväravast sisse. 7 minutit stardini. Uhh, jõudsin 🙂 Rahva seas oli veidi tuulevaiksem ja seega tundus juba soojem, aga ikkagi oli meeletu külmus sees.

Stardipauk, aplodeerimine ja tükk aega ootamist. Siis hakkas mass liikuma. Liikusin kõndides massiga kaasa. See oli nagu üle sõjatallermaa kõnnak. Maa oli täis kilesid, vanu riideid, täis ja tühjasid veepudeleid, spordijoogipudeleid. Tükk tegemist et mitte komistada. Siis taas seisak. Sel korral oli neil mingi uuendus, et stardikoridorid olid pikuti pooleks jagatud ja siis lasti kordamööda paremalt ja vasakult gruppe rajale. Igatahes kui seal veel viimast korda seisatasime ja ootasime, hakkas vasakult grupp jooksma ja nende seas oli ka tempomeiste 3h30. Ja siis hakkas ka meie grupp liikuma ja sai juba jooksusammu sisse võtta. Ehk siis olin vist esimeses 3h45 grupis, mis rajale sai.

Stardijoont ületades oli kulunud ca. 17 minutit. Garmin käima ja läkski lahti minu Pariisi maraton.

Rada oli piisavalt lai ja sai kohe vabalt jooksma hakata. Üldiselt võin öelda, et mina küll ei tundnud, et nüüd raja peal kitsas oleks olnud. Mööduda sai väga lihtsalt raja servast (mina kasutasin vasakut äärt), lihtsalt tähelepanelik pidi olema. Kohe alguses võtsin 3h45 tempomeistri temposse ja jooksin temaga nii 7 km. Kuna mul polnud aimugi, mis vormis ma olen, otustasin et liigun siis tema tempos ja vaatasin, mis enesetunne teeb. Esimesed kilomeetrid oli külm, aga kolmandal kilomeetril sai lõpuks ka veidi sooja sisse. Viskasin ära ka Eestist kaas ostetud „töökindad“ ja tõmbasin torusalli peast ära. Tegelikult oli otsus torusalliga jooksma minna päris õige. Enamik rajast jooksin siis selleta, aga kui tuli mõni lõik rajal (või majadevaheline tuulekoridor), kus oli meeletult tugev tuul, siis oli väga lihtne see kuklast taas pähe tõmmata. Pärast taas vupsti kaela tagasi. Jooksin tempomeistriga 7 km, enesetunne oli super, otsustasin, et jooksen edasi oma enesetunde järgi. Kellalt vaatan vaid pulssi ja kilomeetriaegu. Üritan joosta ühtlaseid kilomeetriaegu nii kaua kui suudan. Vaikselt hakkas tempomeister oma grupiga maha jääma, enam ei kuulnudki tema „giidijutte“. Jooksin ühtlaselt oma kilomeetreid ja siis 11-12 kilomeetri vahel tabas mind mingi kummaline tunne. Keha ei kuulanud enam sõna, sujuv jooks kadus, tekkis selline kandilise jooksu tunne. Hull jooksusammu kangutamine. Lihas oli kange. Mõtlesin, et ei või olla, kas tõesti algab piin. Aga siis saabus mingi lõik rajal, kus oli pea et tuulevaikus ja veidi aega tagasi hetkeks välja tulnud päike paistis otse peale. Soojus! Lihtsalt jooksin ja üritasin kõiki lihaseid lõdvestada, raputasin käsi, üritasin jalgu jooksu pealt lõdvestada. Mõttes sisestain, kui lõdvestunud ma olen, kui lõdvestunud ma olen, kui lõdvestunud ma olen. Ja see aitas. Läks lihtsamaks, jooksusamm muutus sujuvamaks, enesetunne paranes. Kusagil seal 15 km kandis oli toidu/joogipunkt. Kui kahes varasemas punktis (5  ja 10 km) olin võtnud vaid veepudeli ja sealt 2-3 lonksu vett, siis selles punktis võtsin natuke rosinaid ja ühe banaanitüki. Kõik suhu ja kiiresti mäludes alla, peale kolm lonksu vett. Pudeli valasin jooksu pealt maha tühjaks ja kollasesse taaskasutuskonteinerisse. Täpselt nii toitusin kõigis järgnevates punktides. Spordijooki hakati üldse pakkuma alles jooksu lõpupoole, seal kusagil 33 km kandis võtsin ühe topsi, aga see nägi välja nioonsinine vedelik ja juba värvuse pärast ei suutnud seda juua, maitse oli ka jube. Et siis kogu maratoni jooksin banaani, rosinate ja veega. Kusagil 35 km kandis tahtsin võtta pükste tagatskust geeli ja see lihtsalt libises mu banaanist libedate sõrmede vahelt. Kuna pidurdamine, tagasi minek ja seal maast selle üles võtmine oleks tekitanud pidevas jooksjatevoolus päris ohtliku olukorra siis loobusin sellest ja kokkuvõttes seekord siis maraton ilma ühegi geelita. Etteütlevalt võin öelda, et soolast midagi toidupunktides ei pakutud. Aga mul oli ennetav magneesiumikuur vist hästi õnnestunud, sest krambiprobleeme mul sel korral ei olnud. Tagasi jooksu juurde. Pärast 15 km tuli sisse kergus, enesetunne oli super, jooksin ja jooksin ühtlaseid kilomeetriaegu (natuke alla ja natuke (rohkem) üle 5 min/km). Poolmaraton, enesetunne super. Jooksen edasi ikka nii 5:00 – 5:15 min/km. Pärast 25 km tuli lõik, kui sisenesime tunnelisse, lõppu ei paistnudki. Tunnelis käis laul ja ergutushüüete hõiskamine. Kõik kajas, mega lahe tunne. Lõpuks paistab tunneli lõpp, väike tõus tunnelist välja. Ja see tõus andis veel rohkem energiat. Tõusul tundisn, et kõik need talvel külmaga väljas tehtud pikad jooksud ja spordiklubis lindil tehtud intervall-, tõusu- ja tempotrennid olid läinud kümnesse. Jätkasin ühtlaselt kilomeetreid. Kusagil 27. kilomeetri kandis märkasin rajal maas surnud konna – jooksjavool oli ikka nii pidev, et rajaületus ei õnnestunud kellelgi. Paar kilomeetrit varem oli päris ohtlik olukord, sest üks vanem härra (ülikonnas ja jalutuskepiga) oli üritanud ka risti üle raja minna, nüüd lebas ta keset rada maas, prillid nii kaitsetult asfaldil. Paar jooksjat juba abistasid teda püsti tõusmisel, kuid kõik teised, kes tagant tulid tegid selliseid ohtlikke kõrvalhaake. Kusagil seal 30. kilomeetri kandis olevas toidupunktis sain aru, et toidupunktides peab üli ettevaatlik olema, banaanikoored ja märjad kivid olid muutnud selle ala tõeliseks liuväljaks. Komistasin hetkeks, kuid jäin püsti. OK 32. kilomeeter – maraton alles algab, aga kilomeetriajad püsisid. Oli maratoni 38. kilomeeter ja ma jooksin seda enda kohta ulmelise 4:56 min/km ajaga. Päris lõpuni ma vastu ei pidanud, täpselt maratoni 41. km tuli väike haamer. Aga imeväike ja kestis ka vaid nii 750 m. Siis sain mingi uue hingamise, kiirendasin ja niimoodi spurtides ületasin finiši. Vaateväljas veidi külgvaates imeilus Triumfikaar. Lõpus oli täpselt selline tunne, et puhkaks nii 5 min ja siis jookseks veel 🙂 Tundub, et midagi jäi veel sisse.

Ametlik aeg siis 3.35:51. Esimene pool 1.49:09 ja teine 1.46:42. Tegin negatiivse spliti, ehk maratoni teine pool oli kiirem kui esimene. Vat selle üle olen ma kõige õnnelikum. Ühtlasi püstitasin oma poolmaratoni rekordi, maratoni teises pooles siis 🙂 Numbritest veel keskmine kiirus 5:07 min/km, keskmine pulss 168 ja kokku kulus 2024 kcal.

Edasi liikudes sai finišeerija särgi ja sinise vihma/tuulekeebi. Tõmbasin keebi kiiresti peale. Edasi liikudes medal kaela ja siis sisenesin juba snäkialasse. Võtsin paar tükki banaani, mandariini, joogiks kulus ligi liiter vett korraga. Ja siis hakkas juba külm taas. Kiiresndasin veidi sammu, et sellest lõpetajate alast välja saada. Masaažijärjekorda ei võtnud, liiga pikk. Ikka edasi ja siis oli maratoonorite ala lõpp ja hakkas ala, kus siis kaasaelajad olid jooksjatele vastu tulnud. Ja seal oli tõeline ummik. Lihtsalt inimesed ootasid, ega lasknud maratoonoreid edasi välja. Kui mu naabruses üks maratoonor neis kitsastes oludes oma mao sisu väljutama hakkas, siis otsustasin hoopis suuna võtta külje suunas. Sinna oli lihtsam pääseda. Aiapostide vahel oli taas ava ja pugesin sealt välja. Ja nii tõttasin hoopis aiaga paraleelselt (väljaspool) muruplatil finišiala lõpu poole, kus mees mind juba ootas. Jube külm oli taas sees, lõdisesin täiega. Teksad jooksupükstele peale ja tuulejakk sinise keebi peale. Metroosse ja hotelli puhkama. Metroo oli täis sinistes keepides maratoonoreid. Kõigi nägudest peegeldus väsimus, aga samas ka õnnelik naeratus.

Pariisi raja kohta ka paar sõna. Asfalt oli suhteliselt korras ja hea joosta. Vaatasmisväärsusi oleks võinud veidi paremini eksponeerida aga põhimõtteliselt nägi olulised objektid rajalt ära küll. Väga meeldisid kaks rajaosa, mis olid viidud suurtesse parkidesse, neis joostes polnudki nagu tunnet, et jookseksid suurlinnas. Paar tõusu ja laskumist on ka meelde jäänud, aga üldiselt oli suhteliselt tasase profiiliga jooks. Kui pargi osad välja arvata, siis oli raja ääres päris palju rahvast, kes kõik mõnusalt kaasa elasid. Kuna ma jooksin enamik ajast vasakus rajaääres siis sain väga palju nimelist (mis rinnanumbril kirjas ja mis prantsuse aktsendiga ikka väga huvitavalt kõlas) ergutust ja see oli ikka väga, väga innustav. Kuigi sel korral meil ilmaga ei vedanud, siis tasus kevadel Pariisi jooksma minna küll.

Frankfurt maraton (30.10.2011) – minu 6. maraton

Pärast Tallinna maratoni mõtlesin ja analüüsisin pikalt, mis siis ikkagi valesti läks, aga mingeid kindlaid järeldusi ei suutnudki teha. Võtsin pärast Tallinna hoo maha (peamine põhjus oli ka külmetus) ja septembri lõpus sõitsin hoopis ratast. Aga kuna Frankfurt oli juba ammu plaani võetud ja tahtmine siia tulla ikka olemas, siis  päris jooksupuhkust ei saanud veel võtta. Jooksukilomeetrid taandusid nädalas 40 km-ni ja kaks nädalat ennem maratoni isegi sinna 25 km kanti. Võtsin väga ettevaatlikult, kuulasin rohkem enesetunnet kui maratoniplaani. Et kas Tallinn oli vaid ühekordne müsteerium, või see jätkub? Frankfurtis pidi selguma tõde.

Kuna ööl vastu maratoni keerati kella siis oli sellega ikka paras segadus. Õhtul läksin magama 11 paiku, hommikul kell 6:45 ja hommikuprotseduurid. Miks mehe mobiil ei helise? Pilk tema mobiili ja ohoo kell hoopis 5:50. Ehk siis minu mobiil ei muutnudki automaatselt aega. Juhuu, lisa unetund, magama. Ühine ärkamine siis õigel 6:45-l. Ja nii igaks juhuks heidan pilgu arvutikellale 8:00, Mida? Start on ju 10:00. Pilt Frankfurti maratoni kodukale  (seal luges tunde stardini) ja info, et 2 h stardini aega. Mida?  Närveldav tuhnimine internetisügavustes ja kergendav tõdemus, et kell on siiski 7:00. Uhh, niipalju siis enda väljamõeldud segadust. Mõnus rahulik hommikusöök hotellis  ja 8:10 start hotellist, 8:30 väljusin autost ja paari sammuga olin juba Messehalles. Kott hoidu ja ca. 1 h stardini. Seiklesin siis niisama selles massiivses hoones/hoonetekompleksis ringi, ikka eskalaatoriga üles ja alla. Selline maratonieelne ärevus. Korraks välja soojendust jooksma ja taas Messehallesse sooja. Ca. 20 min enne 10:00 sisenesin stardikoridori. Mõnus soojendushüplemine ja siis midagi nagu toimus. Kuna kõlarid olid neil ikka väga kehvad, siis eriti seda saksakeelset teadustust ei kuulnudki. Mingi sinised õhupallid lendlesid õhku, suur aplodeerimine (kas olis start?), veidi tammumist  ja peagi hakkas rahvamass ka minu lähedal liikuma. Veidi kõndi ja siis juba jooks. Piiks, piiks ja üle stardijoone. Läks lahti. Ilma kohta niipalju, et super jooksuilm – tuuletu, pilves ca. 14 kraadine ilm.

Alguses oli mega mõnus jooksutunne. Tiirutamine pilvelõhkujate vahel ja vanalinnas. Rada oli väga hästi tähistatud ja vanalinnas oli ääristatud kaasaelavate inimestega. Rahvast rajal oli just piisavalt, ma ei tundnud kordagi, et rada oleks kitsas olnud. Ergutuspunktid iga natukese aja tagant. Esimeses joogipinktis vist ei peatunudki. Üheksandal km andis keha märku, et olin alustanud kiiresti, peagi tuli toidupunkt ja pärast seda võtsin veidi aeglasemalt oma rütmi üles ja nii 32. km-ni. Toidupunktidest niipalju, et neis pakuti vett, spordijooki (mis oli ikka väga jube, selline ülikange õunakontsentraat) ja veidi hiljem ka banaanitükke. Joogipunktides tegin siis sellise menüü: pool topsi vett, üks lonks spordijooki (sest rohkem ei suutnud võtta, aga sundisin enneast ikka lonksama, õnneks kannatas kõht ka selle rõveduse ära), üks või kaks ampsukest banaani ja ülejäänud pool veekogust. Täpselt selline oli minu menüü igas toitlustuspinktis. Viimastes punktides paluti ka Coca-Colat aga loobusin sellest. Soola ega Mg ega muud krambivastast sel korral ei kasutanud  (sest uskumatu, aga olin selle täiesti unustanud rajale kaasa võtta), aga õnneks ei hakanud keha seda sel korral nõudma ka. Geele kasutasin täpselt ühe, 32. km.

10. km hakkas selline mõnus omas rütmis jooks ja väikeste enesetunde tõusude, mõõnadega jätkus seda 32. km. Ja seal tekkis “sein”, mis enesetunde järgi kestis ca 5 km, viimased viis km enesetunne paranes (aegade järgi vist jooksusamm mitte), nendest viimased kaks kilomeetrit suutsin isegi kiirendada ja lõpus punasel vaibal ka spurtida. Ja spurt oli seda väärt, sest aeg tuli napilt alla 4 h (neto 3:59:37).

Sakslased on hästi kaasaelavad. Ainus koht kus neid ei olnud oli pilvelõhkujate vahel. Nii vanalinnas kui ka üle jõe pikkadel sirgetel (elumajade vahel) oli neid suurte seltskondadega. Selline pidu, muusika, mürin, trummipõrin, melu ja lärm – hoidis hästi energia üleval ja vähemalt mina tundsin, et mul ei lasknud see sellist eriti tugevat väsimust kallale tulla (isegi kõige raskemal 32.-37. km lõigul). Frankfurti rada ise on väga tasane. Kas mõni tõus üldse oli? Mulle küll ei meenu. Asfalt on üldiselt hea ja sile. Ümbrus muutuv (pilvelõhkujad, vanalinn, erinevad elurajoonid ja siis tagasi pilvelõhkujate vahele ja vanalinna). Ei mingeid hüper super lahedaid vaateid, aga väga hea linnatänavajooks. Mis mulle Frankfurti puhul väga meeldis on see, et kogu maratoni keksus oli ües kohas koos – Messehalles ja see oli siseruum. Ülimugav ja kõik see mass mahtus sinna ära.

Finiš oli punasel vaibal Messehalles diskomuusika ja valgusvihkudega. See tundus natuke naljaks, aga ok. Pärast lõppu anti sulle soojendav fooliumkile peale ja alles siis suunati taas välja. Ehk siis väga hoolitsev, keha kohe sooja ja külmetusrisk miinimumini. Medal ja punane roos ja siis juba maratonialale keha kinnitama. Tunnistan ausalt, kõht oli ikka väga tühi, seisin ikka paar minutit viinamarjakuhila ees ja maiustasin. Õun ja viinamari – super, saia ei tahtnudki ja gaseeritud Coca-Cola purk rändas ka pea tühjendamatult prügikasti. Kähku teisele korrusele (eskalaatoriga) riietuma ja siis kolmandale (eskalaatoriga) kiipi ära andma ja siis eskalaatoriga alla parklasse. Autos pugisin kahe suupoolega soolapähkleid (mis mees, lugedes vist mu mõtteid, oli tanklast kaasa haaranud) – keha nõudis soola.

Maraton oli super, enesetunne tõeliselt hea ja kuigi jah oli ka raskemaid lõike, siis see ongi maratoni võlu. Aja üle olen tegelikult väga õnnelik, ma suudan ikkagi alla 4 h joosta!

Kõht on pastat täis ja praegu on kehas selline imemõnus maratonijärgne rammestus. Super tunne, kes kunagi on maratoni jooksnud see teab, mis tundest ma räägin. Jalad on parajad pakud, aga mis sest 🙂 Käe alla on pluus haavandid hõõrunud (mis avastasin alles taas hotellis, jooksu aeg ei andnud tundagi), ehk siis alles kuuenda maratoni järel saan aru, miks tulevikus peaks vaseliini kasutamise peale mõtlema. Homme lahkume Frankfurtist Luksenburgi poole ja võib-olla põikame ka Belgiasse sisse. Ehk siis selline mõnus puhkus. Homsest algab kuine jooksupuhkus (kui ikka suudan end jooksulindist eemal hoida, arvatavasti ei suuda, ehk siis paar lühikest jooksu jääb ikka kavva) ja siis juba uus aasta ja uued maratonid.

Tallinna maraton (11.09.2011) – minu 5. maraton

Minu viies maraton oli piin. Ca 30 min aeglasem kui mu isiklik rekord, enesetunne täielik null. Aeg 4:14.23.

Ettevalmistus oli üks parimaid ja teadlikumaid mis kunagi maratoniks teinud olen. Pigem rohkem pikki otsi, aga puudu ei olnud ka kiirustreeningutest, jälgisin mitu kuud treeningkava. Kolm nädalat ennem alustasin massaažidega, kuu ennem alustasin Mg kuuriga, nädal ennem jõin iga päev mineraalvett, kaks nädalat tegin täpselt soovituslikku trennikava (reede vaba, laupäeval maratonipäeva imiteerimine ca 30 min jooksuga, päevase uinakuga jne). Kõik pidi tulema välja ideaalne, aga …  ??? Mis eile toimus?

Pühapäeval ärkasin kell 7:oo. Hommikuks puder, võileib ja klaas vett. 8:20 väljusin kodust, 8:30 stardialas. Riiete vahetus, 8:40 pakijärjekord. Sörk starti ja 8:53 stardiväravast sisenemine. 9:00 start, kõik oli super ja siis esimene kilomeetripost ja “haamer”. Ma sain “haamri” maratoni esimesel kilomeetril! Nuta või naera. Lihtsalt jõud kadus, täielik tuimus ja nõrkus kehas. Jalgadest kadus kergus ja jooksulisus. Asemele tekkisid paarikümnekilosed liivakotit. Nii ma siis sörkisin edasi, lootes ehk läheb see nõrkusehetk üle, aga looda sa. OK, paar korda tekkis selline tunne et nüüd on juba täitsa ok, aga see tunne kestis ka vaid 2-3 km ja taas nõrkus. Mis kõige veidram, kui pilgu kaugusse suunasin hakkas silme eest udutama ja tekkis täpselt selline tunne et nüüd kukun kokku. Seega hoidsin pilgu pigem maas asfaldil jalge ees. Kui 10 km oli joostud, mõtlesin, et jooksen tagasi linna ja teisele ringile ei tule. Nii jõuetus oli sees. Esimese ringi lõpus, tagasi linnas, oli seal nii palju innustavaid kaasaelajaid, et otustasin et nende silme all ma nüüd küll rajalt maha ei tule, jooksen Lauluväljaku/Russalka juures oleva teeninduspunkini ja tulen seal rajalt maha. Mäest üles ja olengi kodus, kus ootaks mind mu lohutav kallistus, soe dušš ja voodi.

Pirita teeninduspunki jõudes võtsin spordijoogi, vee ja banaanitüki. Seisatasin, pidasin maha veel ühe sisemise lahingu ja läksin edasi – Pirita poole. Jooksin toidupunktist toidupunktini. Kuus veel. Pirita silla punkt: spordijook, vesi, leivatükk soolaga, ja edasi. Viis veel, juhuu jne. Täpselt nii ma sisemiselt võidutsesin igas teenindusupunktis. Piritalt tagasi tulles hakkasid juba ka 21 km kiiremad mööduma ja siis oli ikka paraja “posti” tunne küll. Aga finiši ma ületasin.

See oli kõige raskem maraton. Kui varem on olnud 2,5-3 h mõnusat jooksutunnet ja siis 1,5-1 h piina, siis eile oli täpselt 4 h piina. Meeletut, meeletut siseheitlust. Ainuke lohutus on see, et vaatamata jõuetule jooksusammule suutsin end kogu raja vältel distsiplineerida ja seisatasin ning kõndisin vaid toidupunktides, rajal ei teinud mitte ühtegi kõnnipausi. Tegelikult pidas keha väga hästi vastu, ei ühtki krampi, ei ühtki järsku valu, kõik oleks nagu ideaalne – aga lihtsalt ei ole jõudu, et jalgu veidi kiiremini liigutada.

Kui praegu veidi analüüsida millest selline jooks, siis küllap ma mõtlesin üle. Läksin liiale oma detailse maratoniettevalmistusega. Panin omale liiga kõrged ootused (ikka tahad ju joosta paremini kui isiklik rekord), kuigi vorm ei pruugu olla nii hea kui siis. Kui mõelda, siis öö enne maratoni magasin väga kehvasti, pidevad ülesärkamised, nägin isegi õudukat (et olen stardialas ja siis avastan, et kiip ja number jäid maha. Tahan mehele helistada, et tulgu toogu kiiresti kodust ära, aga telefonist tuleb vaid teade, et võrk on üle koormatud ja siis see ahastus). Küllap see raske öö ja ülemõtlemine oligi see põhjus miks eile jõud kadus. Ja mis kõige kummalisem, kuigi tankisin igas joogipunktis spordijoogi, banaani ja jooksu käigus ka kaasavõetud geelidega siis ei olnud neil mitte mingisugust mõju. Ühtlane monotoonne jõuetus.

Maratonil on mõnu ja maratonil on valu, eile kogesin ma seda valu poolt. Ja valu mitte krampide näol (sest neid mul eile ei olnud), vaid sisemist valu. Ja see jooks oli valus, ai kui valus.

Riia maraton (22.05.2011) – minu 4. maraton

Tehtud ja selle aasta eesmärk (joosta aeg alla 3h50) on ka tehtud. Aeg siis täna 3:45:25 (bruto 3:45:57). Keskmine 5:20 min/km, kogu talve olen lindil timminud maratonitempot 5: 30 min/km, aga vat mis välja tuli. 14 minutit isikliku rekordi parandust 🙂

Riiga tulin eile, võtsin numbri välja ja siis sai hotelli mindud. Hotell oli super asukohaga, ma arvan et ca 300 m stardi-finišialast, lihtne hommikul minna ja väga kiire pärast finisit pesema tulla.

Eile õhtul sai siis Riia vanalinnas veidi ringi jalutatud ja suur oli üllatus, et see vanalinn polegi nii suur, seega jalad ei saanudki eriti vatti.

Hommikul ärkasin ca 7 paiku, hästi kerge hommikusöök ja siis ca. 45 min enne starti hotellist stardialasse. Olen avastanud, et mulle sobivad hästi lahjad maratonieelsed hommikusöögid, sel korral siis  ca 100 ml jogurtit, müslibatoon ja 1 banaan. Peale veidi spordijooki ja vett. Kohv jäi täitsa menüüst välja. Selline väike ootusäraevus oli ikka sees. Selga siis väga õhukesed riided ja pükste tagataskusse surusin mobiili, väikse pakikese soolapähkleid ja ühe geeli ka. Ehk siis ei mingeid vöösid spordijookide ja veega või hunnikutes geele. Võib-olla jõuan kunagi ka sinna tasemele.

Mees saatis mu siis starti, lähe anti 8:30 (ikka väga vara!). Natuke külm ja tuuline tundus, kui dressipluusi sai ära võetud, aga külm oli vaid stardis oodates, päeva peale keris temperatuuri ikka parajalt üles ja see kerge tuul oli meeldivaks jahutuseks. Hiljem avastasin ka kerge päikesepõletuse (teades oma nahka, siis nädala lõpuks peaks see muutuma kergeks pruunikaks jumeks), ma üldse ei mõelnud enne starti päikes ohule, no midagi läheb alati meelest.

See, mis ma sel korral teisiti tegin oli, et alustasin aeglasemalt. Ja see oli väga teadlik, sest eelmised korrad olen alati lõpus kustunud. Kuigi see oli ikka päris raske end tagasi hoida, aga sain vist päris hästi hakkama, sest täna ei tundnud kordagi, et oleks meeletult väsinud või mingi haamri saanud. Lihtsalt ideaalne omas tempos jooks. Ca. 18. km külastasin tualetti ja sellega läks oma rütm paigast ära. Seal 19.-20. km oli päris raske oma rütmi ja head minekut leida, ja teisi, kes kõrval jooksid, ei saanud ka rütmi leidmiseks kasutada, sest enamus tegi neist ju lõpuspurti ja keeras poolmaratoni finišisse. Kõige raskem psühholoogiline hetk oligi siis, kui rohkem kui pooled konkurendid kõrvalt kadudid ja sina pidid edasi jooksma. See oli nii raske, vahepeal juba mõtlesin, miks ma seda teen, miks ma end poolmaratonile kirja ei pannud, oleks juba puhkus ja kõik läbi. Aga Riia tänavatel olid inimesed ikka väga toetavad, lisaks lätlastele ka mitmed välismaalased (eriti hakkasid silma soomlased). Lihtsalt nende ergutus, plaksutused jm oli nii hea. Selle peale pidi kohe taas naeratama ja nii sai naeratusega väsimust eemal hoitud.

Mingil hetkel kookisin tagataskust välja ka soolapähklid ja hakkasin krampide ennetuseks neid aeg ajalt näksima. Kuidagi kergemaks läks taas ca. 24. km, leidsin taas oma rütmi. Mulle kohtutavalt meeldisid need lõigud rajal, kus pidi jooksma nii, et teised jooksid otse vastu. Neid lõike ikka rajal jätkus. Ma lihtsalt vaatasin alguses siis endast kiiremate ja hiljem pärast tagasipööret endast aeglasemate jooksjate nägusid. Ja näod olid ilmekad. Mul oli rajal kaks veidi raskemat lõiku. Esimene tuli ca. 30. km, lihtsalt vasakusse alakõhtu lõid sellised pisted, et lihtsalt ei kannatanud enam joosta, kõndisin ca 300-400 meetrit. Taas jooksma hakates need kadusid.  Peagi läks see veidi raskem hetk üle ja 32. km võtsin sisse oma ainukese geeli. 8 km enne lõppu olin jõudnud just Venšu silla otsa ja nägin, kuidas 10 km jooksjatele lähe anti. Seega lähe oli 11:30, mul on 8 km läbimiseks aega täpselt 1 h, et alla 4 h maratoniaeg saada. See on tehtav! Ehk isegi kui jooksen 6:00 min/km on tulemas mu isiklik rekord. See oli hea ergutusmõte! Raske oli end tagasi hoida kiirendamast, aga sain sellega hakkama, säilitasin oma rütmi ja kõik enesetundes oli väga super. Teine raskem lõik rajal oli viimased 3 km. Vat siis oli kogu aeg tunne, et paremasse sääremarja lööb tugev kramp. Ca 7 km enne finisit olin oma soolapähklipakikesele lõpu peale teinud ja juba 5 km polnud mingit soola manustanud. Paar korda oli nii nibin-nabin see krambi säärde löömine. Samas oli nagu meeletult energiat, et tahaks lõpus kiirendada, ega krambihirmus hoidsin end tagasi. Kuid vaatamata sellele oli viimase 5,7 km keskmine 5:46 min/km. 10 km jooksjaid võtsin kui “kurja hunti”. Suur mass jookseb ju 10 km nii 45-60 minutiga. Kas pääsen enne seda massi finisisse või ei, pääsesin napilt :). Ehk lõpetasin siis nendega, kelle aeg tuli 45 minutit ja natuke peale. Finišis sai kaela medali ja valge roosi. Kiirelt pakihoiust dressipluus ja reipal sammul hotelli pesema. Trepist sain nii üles, kui paarkümmend minutit hiljem alla.

Siis siirdusime mehega rajaäärde välikohvikusse pastat sööma. Laua eest jooksid siis mööda need, kelle aeg tuli sinna 4:45 – 5:45 kanti. Väga tublid lõpetajad, näha oli, et väga paljud neist võitlesid krampide ja tahtejõuga. Lisaks oli neil raske liikude 5 km jooksjate seas ja lõpus ka vastu tuleva inimvooluga, kes lihtsalt otustas rajal kõndida. Respekt kõikidele neile.

Ja täna oli superjooks 🙂

Täna saun, homme on taastav massaaž, teisipäeval teen 5 km jooksu/kõndi (kuidas jalad liiguvad) ja kolmapäeval plaan teha samuti jooks/kõnd ning bodypump. Kerge taastumine, sest nädala pärast peab juba Tartusse Rattarallile jõudma.

Järgmine jooksumaraton siis septembris Tallinnas.