Rubriigiarhiiv: Tervisesport

Üks trennilugu

Ma eriti igapäevastest trennidest ei kirjuta aga no mõne huvitavalt värvilise (verevärvilise) loo võiks ju mälestuseks ikka kirja panna ka. Sel suvel on hullumeelselt palavad ilmad olnud ja mis on parim trenn selliste ilmadega – eks ikka rulluisutamine. Ühel sellisel trennil oli juba põhitrenn tehtud aga hullult mõnus tunne oli. Kuna trennikaaslane ei viitsinud enam sama rada sõita, otsustasime minna uuele lõigule. Nii ma siis läksin vana kiirusega uuele rajale. Aga minu viga, kiirus oli liig sellise ootamatu 90 kraadise kurvi jaoks. Üks jalg sattus kruusale, teine asfaldile ja üks kiire hetk ja lendasin täie näoga asfaldisse. See oli üks hetk ja ma lihtsalt ei suutnud mõeldagi mingitele kukkumistehnikatele. No mis tunne see siis on? Nägu tuikus, kas mul on nägu üldse alles, kui hullud on marrastused, nanaluu, hambad? Jägmine hetk tegelesin ninast lahmava verega. Ülahuul hakkas paistetuma. Pikapeale jäi nina verejooks seisma ja sain vaikselt autoni minna. Ja milline kergendus, kui nägin nägu autopeeglist. Kui tolmukord sai näolt ära pühitud oli enamus korras, vaid ülahuul oli kahtlaselt paistes.

Tegelikult väga õnnelik õnnetus, nägu jäi terveks. KIIVER, mis oli lauba osalt esiletulev sai tõenäoliselt kõige suurema obaduse ja hoidis suure osa näokahjust ära (kaasa arvatud ninaluu jamad). Seega KIIVER pähe! Ja põlve- ja randmekaitsmed hoidsid siis ka kehe ühegi kriimuta. Kuna me ei te, milline on normaalne katkine ülahuul, siis viis mees mu esmaabi vastuvõttu. Tund pärast õnnetust sain siis ikka tuimestuse ja õmbluse huulde. Nädal otsa oli parim sõber kõrs ja vedelad külmad toidud. Täna võeti õmbrus välja, suhteliselt ilus on ja pole eriti midagi näha. Vat sellised trennilood siis. Olen pärast seda trenni veel kaks korda rullidele saanud aga mingi hirm on sees 🙁

White Nights maraton (29.06.2014) St. Peterburg – minu 15. maraton

Valgete Ööde maraton on siis tegelikult St. Peterburi suurim maraton. Stardi- ja finišiala oli Ermitaaži ees Palee väljakul. Super asukoht. Maraton ise on suhteliselt väike, sel korral lõpetas 2 180 jooksjat. Väljak tundus vägagi suur sellise hulga jooksjate jaoks. Expo oli veidi eemal staadionikomplekside juures ja seal pidi ära käima kahe eelneva päeva jooksul. Stardipäeval stardimaterjalide kättesaamist ei olnud. Expo ise oli väga väikene, polegi vist nii väikest expot näinud. Numbri kättesaamisega oli veidi segadust, kui suunati ühe tädi juurest teise juurede ja siis tagasi esimese juurede, kust sai taas juhised minna teise juurede jne. No aga numbri sai ikka kätte.

20140629 EWN 1

Start oli pühapäeval kell 9:00, Palee väljakul. Ilm oli sel päeval lihtsalt super, ca. 18 kraadi sooja ja enamus ajast pilves. Start anti nii maratonile kui ka 10 km jooksjatele korraga, kõik ühest stardikoridorist. Veidi trügimist oli aga no jah. Rada on üli tasase profiiliga. Mõned sillale tõusud olid aga need olid ka üli lauged ja pigem väga mõnusad veidi vahelduseks. Samapalju kui väikseid tõusukesi oli siis ka väikseid laskumisi sillalt. Aga kokkuvõtteks ikka väga-väga lauge rada. Asfaldi kvaliteet oli jooksmiseks väga hea (mõned üksikud augud hakkasid silma). Vaated olid aga väga kenad, St. Peterburgi enamus vaatamisväärsusi olid kenasti rajalt näha. Isegi liigagi palju vaatamist mõnes kohas. Näiteks Peeter-Pauli kindlusest möödudes vaatasin ikka sinna poole aga hiljem kui tuttavad meile autoga ekskursiooni tegid näitasid nad hoopis teisel pool teed olevat sõjatehnika väljapanekut, mida ma üldse joostes ei märganud. Vee- ja toidupunktid olid kenasti iga 5 km taga olemas. Vesi oli väikeses pudelis ehk väga hästi joodav. Ja soola pakuti ka. Rahvast oli rajaääres nii ja naa, peamiselt vaid toitlustuspunktides natuke, mõnes veidi rohkem. Päris palju oli aga ratastega (ja isegi üks rullsuuskadega) kaasasõitjaid, mis otseselt ei häirinud, sest rada oli lai ja ruumi oli küllaga. Üks, mis veel silma hakkas oli alguses, kui jooksime 10 km jooksjatega koos – kui vähegi oli võimalus siis massiga lõigati rada. Eriti koomiline oli olukord, kus oli võimalik lõigata ja siis mingid jooksjad olid juba õiget rada pidi jookma hakanud ja siis märkasid, et on lõikamise võimalus, pöörasid otsa ringi, jooksid sulle vastu (!!!) ja läksid rada lõikama. Nojah.

Векторная карта Санкт Перербурга

Enda jooks oli sel korral kõige raskem mis ma maratonidest siiani jooksnud olen. Kuni 7. km-ni oli ok, seejärel hakkas jalgades krambisurin, mis siis 15. kilomeetrist läks krampideks üle. Meeletu-meeletu siseheitlus. 22,7 km peal mõtlesin isegi rajalt maha tulla, sest hotelli oleks sealt ju vaid 100 m olnud aga …. Ja nii ma edasi jooksin. Meeletult valus oli. Võitlus krampide, krampide, krampide ja iseendaga. Ma pole kunagi kogenud, et jalad võiks niimoodi alt ära kaduda. Toidupunktides tegin pikad seisakud ja soolatangid aga ei mingit mõju. Kõige hullemad krambid olidki 25-35 kilomeetritel. Vahepeal lobisesin telefoniga mehega, et veidigi lohutavat häält kuulda. Ja muidugi minu väike Peterburgi fännklubi – naeratav Galina 30. km toitlustuspunktis ja Mihhail, kes mind 35. kilomeetril ootas ja ca. 700 m kaasa jooksis kuni toitlustuspunktini. Mihhail ja Galina seiklesin metrooga nii, et jõudsid mulle raja alguses ka kahel korral rajaäärde. Nad võtsid oma kodulinna maratonipäevast ikka maksimumi.

35. km punktis seisin pikalt ja edasi läks käiku uus taktika – jooksin ca 400-500 m ja siis kõndisin ca 10 m ja siis taas jooksu kuni tugev kramp jalga lõi ja siis taas kõndi. Aga mis oli tulemus oli see, et ma taas liikusin ja jooksulõigud tulid üha kiiremalt ja pikemalt. Ühesõnaga see lähenemine mõjus ja ma suutsin viimased 2 km isegi järjest joosta. See on ikka uskumatult hea tunne, kui sa saad taas joosta. See oli võit iseenda ja 25 km krampide üle. Iga maraton on ikka nii erinev ja iga maraton võib üllatada. Ma arvasin, et tean mis asi on maraton aga ei, minu 15. maraton näitas täiest uut maratoni palet.

20140629 EWN 2

Finiš oli Ermitaaži ees super ilusa vaatega. Kaela sai medali (mis oli suhteliselt nigel, kõige väiksem maratonimedal minu senistest), plastiktopsiga veeautomaadist vett, natuke banaani, rosinaid ja soolapähkleid ja pudelivett ka. Soojenduskilet finišis ei antud aga ega polnud vajaga. Massaaživõimalus oli finišialal ka, aga seal olid liiga pikad järjekorrad. Ilm oli lihtsalt super ilus ja soe. Hotellini jalutamiseks võtsin ikka sooja pluusi peale.

20140629 EWN 3

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üllatavalt hea korraldusega üritus. Tegelikult isegi väga hea korraldusega. Ning loomulikult imeilus lauge rada. Kasvupotentsiaal on küllaga. Osalustasu on isegi naeruväärselt väike (ca 24 EUR), selle eest saab hea korralduse rajal, medali ja isegi korraliku spordisärgi. Maratonituriste oli ka rajal päris palju märgata. Eestile hea lähedal ja väga hea võimalus imeilusat suvist St. Peterburgi külastada. Viisaga on veidi tegemist aga ei midagi hullu.

Kõigis Eesti naaberriikides on nüüd joostus, sai viimase linnukese kirja.

Lõpuaeg 4:07:36. Kalorikulu 2114 kcal ja keskmine pulss 164 bpm.

20140629 EWN medal

Bostoni maraton (21.04.2014) – minu 14. maraton

Bostoni maraton on maailma vainim järjepidev maraton. Sel aastal siis toimus see 118ndat korda. Maratoni start on Hopkintoni linnas ja finiš Bostoni linnas Boylston Streedil. Mingi müstiline hõng on Bostoni maratoni ümber. Ei mingit loteriid, vaid selleks, et saada koht stardis peab jooksma ajalimiidist kiirema aja. Boston Qualifying Time (BQ) paneb väga-väga paljusid inimesi üle maailma väga sihikindlalt treenima, et see ajalimiit ületada ja saada see koht. Esimest maratoni joostes tundus ka mulle Bostoni maraton ulme. Idee, et ka mina võiks kord Bostoni maratoni läbi joosta, tekkis mul 2012 kevadel, mil sattusin taas BQ aegu üle vaatama ja avastasin, et olin nädal varem vaid alla minuti (Pariisis) ajalimiidist alla jäänud. 7 kuud võttis aega, et lõpuks BQ kätte saada. 10 kuud veel, et Bostonist saada jah sõna ja stardikoha. Ning 7 kuud trenni, et lõpuks Boston läbi joosta. 24 kuud oli trennidel eesmärk olemas. Põhjus, miks iga ilmaga – tuult, lund, jääd, paduvihma, päikest ja kuumust trotsides välja minna ning nautida jooksmist ja jooksutrenne. See vist ongi Bostoni maagiline võlu.

Umbes kuu enne maratoni tuli postiga maratoni pass. Vaid seda ette näidates sai expol stardinumbri. Eelmise aasta pommirünnakute tõttu oli sel aastal eriline tähelepanu turvalisusel. Näiteks maratonikotiks oli läbipaistev kott. Need, kes hommikul Bostonist soovisid starti tulla, pidid oma koti koos vahetusriietega ära andma juba stardialal enne bussi istumist. Hopkintoni stardialale võis siseneda vaid väikese läbipaistva kotiga. Vedelikke võis kaasas olla vaid max 1 liiter. Ja loomulikult põhjalikud turvakontrollid. Stardialal ei olnud võimalik enam midagi ära anda, et finišis need kätte saada. Kõik, mis soojenduseks seljas tuli starti maha jätta (läks heategevuseks). Finišialal ei tohtinud seljakottidega üldse ringi liikuda.

Meie jõudsime Bostonisse teisipäeva õhtul, mil võttis meid vastu soe paduvihm. Kolmapäeva hommikul oli lumi maas, just täpselt lumi 🙂 Õnneks oli ajutine nähtus ja õhtuks oli juba läinud. Aga omaette Bostoni kogemus ikka. Kogu Boston elab maratonile ikka täiega kaasa. Hommikuti hotellil lindil joostes ja uudiseid vaadates, tundus, et põhiteema oligi kogu aeg maraton. Ja loomulikult erinevad maratoniteemalised tänavasildid. Tänavamüüjad ja suveniiripoed Boston Strong jm maratoniteemaliste särkidega. Tükk aega nuputasime, kes küll ostab taolisi puuvillaseid maratonisärke aga maratonipäeval sain teada. See oli mitteametlik pealtvaataja riietus ehk siis suur hulk pealtvaatajaid olid just nende särkidega.

BM exponumbrid

Expo toimus Hynes Convention Centeris. Sinna läksime reede hommikul ca. 40 min pärast avamist. Kogu parkla oli juba üli täis ja väga raske oli üldse parkimiskohta leida. Sama jätkus ka expol. Meeletu inimmass. Jooksjad suunati kolmandale korrusele numbrit kätte saama. Numbri sai kätte vaid isiklikult, maratoni passi näidates ja pildiga dokumendi alusel. Reaalselt ka väga põhjalikult uuriti. Numbri kättesaamiseks pidi veidi sabas seisma. Spordisärk oli korralik pikkade käistega. Edasi suunati kõik ühisele korrus allpool asuvale messialale. Meeletu-meeletu trügimine. Rahvast oli lihtsalt nii palju. Tegime seekord väga põhjaliku expotamise ja kogukulu oli ca. 4 tundi.

MB expo

Maraton ise toimus esmaspäeval. Patrhiot`s Day on püha kohalikus osariigis ja kõigil vaba. Pühapäeva õhtul läksime Milfordi linna (stardist ca 10 miili kaugusel) ühte hotelli. Minu starti jõudmise plaan oli siis see, et mees pidi mind stardihommikul viima Hopkintoni lähedale ametlikule drop-off alale, kust sai istuda ümber koolibussi, mis siis Hopkintoni keskkooli territooriumil asuvasse maratonikülla viis. Pühapäeva õhtul sõitsime tee läbi ja käisime ka stardipaika üle vaatamas. Vaatajaid oli veelgi. Kohalik sheriff oli seal pandud stardijoont valvama ja mitte jooksjaid ära ajamas, vaid hoopis liiklust aeg-ajalt kinni pidamas, et jooksjad saaks keset teed minna ja stardijoonel pilti teha. Ülim sõbralikkus jooksjate suhtes – see on see, mis tegelikult kogu Bostoni maratonist läbi kumas.

BM stardi eel

Hotellist väljusin hommikul kell 8:30. Peale olin võtnud ühe vana-vana ülisuure kampsuni (mis oli mõnusalt soe) ja mütsi. Need olid siis asjad, mille mina stardis heategevuseks loovutasin. Täitsa piisavalt soe oli. Maratonikülla jõudsin pool tundi enne oma stardikoridori sisenemist. Maratoniküla oli ikka võimas. Suured telgid ja muruplats, kus inimesed maas puhkasid. Meeletud WC järjekorrad. Sai kohvi, vett, spordijooki jm. Sibliti ringi, lebati maas. Soojakiled olid paljudel ümber aga ma ise küll ei näinud, kust neid saanud oleks. Seega tundud, et olid juba otsas. Esimesed bussitäied olid ju Bostonist väljunud juba pärast 6 hommikul. Mõnel oli juba mitmetunnine laagerdamine seljataga. Esimese laine jooksjad sisenesid stardialasse viivast väravast läbi. Suured kotid riietega. Mõned toppisid sinna riideid, mõned tagumiste lainete jooksjad otsisid neist midagi soojenduseks veel peale. Mina sisustasin oma poolt tundi WC järjekorras seistes. Päike paistis peale, kampsunis oli mõnusalt soe ning kogu selle elu ja melu jälgimine. Väga mõnus stardiootus.

201404 BM1

Ratastooli ja naiste eliidi starti ma ei kuulnud. Meeste eliidi ja esimese laine start oli veidi kosta. Seejärel lasti ka meil ehk siis teisel lainel, stardi poole liikuma hakata. Kuna ma olin eelviimases ehk 8. koridoris, siis mul kiiret ei olnud. Võtsin väga vaikselt seda jalutamist. Stardijooneni oli ikka väga pikk maa. Põhimõtteliselt jalutasin 15 min vaikselt ja jalutuse pealt sai otse jooksuks üle mindud ja stardijoon ületatud. Mis on lahe on see, et enne stardijoont jalutad mäest üles ja siis pärast stardijoon on järsk langus. Selline stardijoon siis Bostonis.

Meeletu rahvas, lärm ja kisa. Mõtlesin, et see on alguse värk aga ei, selline lärm ja kisa oli lõpuni välja. Meeletu, meeletu kaasaelamine. Selline kaasaelamine, mida lihtsalt ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Ja loomulikult kogu rajal vältel oli iga natukese maa tagant politseinikud ja sõjaväelased. Iga paari kilomeetri tagant elektrolüüdi ja veepunktid. Üks ametlik geelipunkt. Ning suur-suur hulk omatehtud vee ja puuvilja (peamiselt apelsini) punkte.

MB rada

Jooks ise oli läbi väikeste linnakeste. Paar kohta oli raja ääres, kus inimesi ei olnud aga need tundusid olevat ka vaid seetõttu, et olid eelnevalt politsei poolt kinni pandud. Aga muidu inimesed, inimesed, inimesed. Ja enamikul olid siis seljas maratoniteemalised t-särgid. Hästi palju ergutussilte. 10ndal km kandis oli silt free beer. Kes küll jooks sellise läitsakuga õlut ja jookseks veel 32 km peale? Aga suu võttis muigele küll see silt. Enne poolmaratoni (Wellesley College juures) oli kiss me lõik. Ehk hulk kenasid noori neide, kellel kõigil oli käes silt kiss me. Paar meest said põsesuudlustega ergutust küll. Jne, jne erinevad sildid. Mida Bostonile lähemale seda rohkem oli rajaääres inimesi. Viimasel paaril kilomeetril oli rajaääres ca. 8-10 rida inimesi, kes kõik üritasid üksteisest üle vaadata ja pilte teha. Ja loomulikult lõputus koguses plaksukäsi, mis tahtsid energiat juurde anda. 16nda km kandis möödusin ka Team Hoyt`ist, neile käis nii raja ääres kui ka raja peal tugev aplaus.

Nagu juba mainisin oli päike ja oli kuumus. 18-19 kraadi, natuke külgtuult ka. Ma ise kallasin igas veepunktis topsi vett pähe (pole vist kunagi niimoodi ennast kastnud kogu maratoni jooksul). Kuum oli ja päiksepõletuse sain ka (nagu ikka kevadistel jooksudel).

201404 BM2

Rajast ka. Rajal oli piisavalt ruumi. Ei mingeid troppe ja ummikuid või tunnet, et ei saa oma jooksu teha. Kuidagi ülisujuvalt suudeti nelja lainega see 36 000 inimest rajale ära mahutada. Esimesed viis kilomeetrit on laskumine. Pulss on taastavas tsoonis aga kiirus oli ulme. Lihtsalt, mitte midagi ei saa teha. Seetõttu on 5 ja 10 km ajad täiesti moonutatud. Rajaprofiili vaadates peaks edasi tasane olema ja siis lõpupoole tõusud ja viimased 8 km laskumist. Aga reaalsus oli see, et minu arust oli kogu aeg laskumised ja tõusud vaheldumisi. Ja need tõusud olid minu jaoks ikka korralikud tõusud (aga kohalikud nimetavad neid vist ikka küngasteks). Heartbreak Hill (mis pidi olema raja kõige raskem tõus) ei olud midagi hirmsat, üks tavaline tõus teiste seas. Poleks arugi saanud, kui rajakohal silt poleks rippunud.

Enda jooksust niipalju, et seekord ei läinud ma aega jooksma. Kuna see oli minu esimene ja viimane Bostoni maraton (sest eks see ikka suur ettevõtmine on, et kogu see protsess läbi taas teha), siis läksin seda maratoni nautima. Kogu seda melu kogema, mis maailma vanima maratoniga kaasas käib. 14ndal kilomeetril tekkisid jalgedesse krambiprobleemid. Järgnevalt peatusin ca iga 5 km tagant elektrolüüdi punktides, et vähegi krampe leevendada. Aitasid küll, aga lõpuks jäid mu jalad ikka Bostoni “küngastele” alla.

Mis jääb Bostoni maratonist kõige elavamalt meelde? Meeletu-meeletu kaasaelamine ning lõpusirge. Käänak ja näed kauguses lõpujoont. Jooksed ja jooksed aga mitte kuidagi ei lähene (mingi 800 m oli vist lõpusirge). Veel viimased asfaldilained ja ikka jooksed. Ja kõik see meeletus kuumuses ja meeletu lärmi saatel. Võimas – võimas on Bostoni maraton. Seejärel oli tükk maad kõndimist ja siis sai kaela iluduse – Bostoni maratoni medali. Ideest teostuseni – kaks aastat ja see oligi käes 🙂

201404 BM3

Kogu Boston elas ikka täiega maratonile kaasa. Kui maratonieelsel päeval oli mul seljas maratoni logoga jakk, siis tuldi soovima edu homsel maratonil. Maratonijärgselt medaliga linnavahel jalutades tulid kaasjooksjad ja täiesti suvalised inimesed tänaval õnnitlema. Enne hotelli tagasi minekut käisin poes maasikaid ostmas ja väikse poeskäigu jooksul tuli mingi 7 inimest õnnitlema. Nii tavatu meie jaoks. Aga tuli lihtsalt naeratada ja tänada, sest ka need inimesed tahtsid saada osa maratonist.

Minu vaieldamatult elamusterohkeim maratonikogemus.

Numbreid ka: lõpuaeg 3:39:34, kalorikulu 2 214 kcal ja keskmine pulss 166 bpm.

BM 2014

Üllatus

Oihhh….

Congratulations! You are in the 39th MCM

Kuna sügisel on NYi minek, siis surfasin internetisügavustes niisama ringi, et kas on ka enne või pärast veel mõni lahe maraton. Ühs hakkas silma, aga tundus suht lootusetu – ainult loteriikohad. Ma ju täiesti lootusetu juhtum loterii osas. Aga ma ei teagi (mingist loteriipõnevusest vist) panin end ikka loosirattasse kirja.  Aga nüüd siis kohe nii. Peab veidi mõtlema.

30 000 kaasjooksjat ja lahedate vaatamisväärsustega ääristatud rada. Liiga ahvatlev maratonikoht et loobuda? Aga mõtlen veel …

MCM

Amsterdami maraton (20.10.2013) – minu 13. maraton

Amsterdami maraton oli täiesti plaaniväline. Tegelikult pidi pärast Berliini jooksupuhkus algama, aga kui augusti keskel tekkis võimalus Amsterdamis joosta, siis haarasin sellest ikka kinni.

Expo ja jooksu start/finiš oli kõik samas – Olümpiastaadionil ja selle lähistel. Põhimõtteliselt sai stardimaterjale kätte ka veel maratonihommikul, aga mina käisin expol ära juba reedel paar tundi pärast avamist. Ehk ka seetõttu oli seal suhteliselt vähe inimesi. Expo ise oli väike aga väga hästi sujuv. Näiteks Adidase või Nike müügiala seal polnudki, veidi väiksemad tegijad Mizuno, NB ja Saucony olid esindatud. Jooksusärk oli korralik ja täitsa jooksmiseks sobilik. Nii nagu Saksamaa maratonidega, oli ka Amsterdamis nii, et osalustasu ei sisaldanud jooksusärki. Selle pidi registreerudes juurde maksma.

AM enne starti

Olen viimaste USA ja Berliini maratoni sujuva korraldusega vist veidi ära hellitatud. Kolm nädalat tagasi Berliinis oli 40 000 osalejat ja 30 minutit oli piisav, et stardikoridori jõuda, mis see Amsterdami ca. 7 000 osalejaga siis ära ei ole (ma ei teagi, kust ma selle 7 000 osalejate arvu võtin, nagu lõpuprotokollist näeb, siis sel aastal lõpetas maratonidistantis  lausa 11 291 jooksjat)? Aga … seekord siis hoopis nii. Riided olid hoidu antud ja ca. 25 minutit enne starti tahtsin staadionile siseneda ja seal see siis oli – mitteliikuv ummik. Seisin ja seisin ja liikusin vaid tibusammul sissepääsu poole. Olin staadionist väljas kui start (09:30) anti ja staadionile pääsesin sisse alles ca. 7 minutit pärast starti. Kiire spurt üle väljaku ja sain vähemalt veidi eespool (mul oli sobivat värvi triibuke rinnanumbril) stardijoonele lähenevasse massi sulanduda. Aga no jah ca. 9 minutit oli selleks ajaks juba möödunud, kui lõpuks üle stardijoone sain. Kella sain käima ca. 200 m hiljem (otsis liiga kaua gps-i). Ma võtin seda starti jõudmist liiga kergelt aga eks selline „maapeale tulev start” oligi vajalik. Minu viga ja teen sellest omad järelduse.

Kui jooksma sain oli rajal kitsas. Ikka väga. Isegi kitsam kui Berliinis. Vondelpargist läbijooks, Rijksmuseumi alt läbijooks, kenad tänavad, ilusad majad, alleed kollaste puude ning lendlevate sügislehtedega – väga ilus sügisjooks. Amsterdam on täitsa kena linn. Ca. 13 km kandis hakks jooks piki Amsteli jõge linnast välja, kokku ca. 6 km, siis üle silla ja teiselt poolt kallast tagasi linna. Väga-väga ilus lõik rajal. Ilm oli super (isegi liigagi palav +16 kraadi) ja seal jõeääres joostes näitas end veidi ka päike. Üldiselt oli ülejäänud jooks ikka pilves ja vihma ei tulnud. Rada ise oli märg (eelmine õhtu oli tugevalt sadanud). Aga see lõik linnast väljas oli väga ilus ja lahe. Jõepeal sõitsid laevad, kust lasti kõlaritest muusikat (peamiselt hollandikeelsed schlaagrid – muusikavalik oleks võinud ikka parem olla), aerutajad tegid trenni, aedikud ponidega, lehmad ja heinamaad.

AM rajakaart

Kuni poolmaratonini oli super enesetunne, hea jooksurütm ja mõnus-mõnus jooks. Pärast poolmaratoni oli ka veel ok, aga kusagil seal 25 km kandis hakkas meeletu janu ja muudkui tagus peas – juua, juua, juua. Viimane veepunkt oli olnud 20. km juures, keha nõudis vett, aga vett polnud. Silme ees hakkas veidi udutama, nõrkus tuli peale ja peas muudkui tagus – vett, vett, vett. Ja siis lõpuks 26. ja 27. km vahel see siis oli – veepunkt. Jäin lihtsalt täiesti seisma, jõin kaks suurt topsi vett aga sellest polnud enam kasu, see 1-1,5 km lõik veepuuduses oli jätnud jälje. Ei tekkinud see hea jooksutunne enam tagasi. Kõik – minu jooks oli selleks korraks joostud.

201310 AM2

Ca. 29 km peal võtsin teadlikult tempo maha ja otsustasin lõpuni sörkida. Amsterdam oli niigi täiesti plaaniväline maraton, selle aasta viimane ja kui seda head jooksutunnet enam pole, siis lihtsalt pole mõtet hambad ristis lõpuni pingutada. See pole mu viimane maraton – neid tuleb veel. Seega seekord siis nii – nautisin sörkides täiega seda maratoni lõpumelu. Lõpu 12-10 km oli rajaääres väga palju kaasaelajaid, väga lahe melu. Ilusad sügisesed linnavaated, millised „huvitavad” jooksusammud, rajaääres venitavad krampides jooksjad, üks pikali maas pilditu jooksja (kes oli juba fooliumkilesse pakitud ja ootas arsti), taas Rijksmuseum, ilus sügisene Vondelpark ja veidi tänavaid ning Olümpistaadion. Staadionil tegin ikka väikse spurdi ka 🙂

Pärast finišit sai kaela veel medali ja ümber kile. Staadionilt väljas sai vett, spordijooki, apelsini ja banaani.

201310 AM3

Kui õhtul ametlikke tulemusi vaatama hakkasin läks alles huvitavaks. Minu nime polnudki. No tore-tore. Kirjutasin neile, et ma ikka kindlasti ületasin stardi- ja finišijoone ning läbisin kõik 42,195 km ning nii palju kui jõudsin naeratsin ikka fotograafidele ka ning fotod võivad mu rajal olekut tõestada. Sinna pidi panema ka arvatava lõpuaja, kuna kella sain käima ca. 200 m hiljem, siis ümardasin Garmini salvestatud aja (3:43:17) veidi suuremaks ja saatsin neile 3:44:00. Täna sain vastuse, et minu lõpuaega ega mõningaid vaheaegu pole kirjas. Usuvad mind ja panid mu ametlikuks lõpuajaks 3:44:00, ülejäänud vaheajad, mis kodulehel kirjas on mingid aiateibad. Kuna polnud mingi eriline aeg, siis mulle sobis, las olla. Kui oleks isikliku rekordi jooks olnud siis oleks küll pahane olnud. Kuigi ma kiipi expol kontrollisin, siis nüüd meenutades näitas see mu nime ekraanil vist alles mingi kolmanda-neljanda viibutuse peale. Seega võis see juba siis olle veidi vigane.

Vat sellised lood siis Amsterdamist. Nüüd luban endale ühe mõnusa jooksupuhkuse ning siis juba uus ettevalmistus ja uued jooksud.

Mõned numbrid veel: kalorikulu 2 179 kcal ja 167 bpm.

Amsterdam medal

 

Berliini maraton (29.09.2013) – minu 12. maraton

Berliini jõudsime reede pärastlõunal. Sel korral ei ööbinud me mitte hotellis, vaid rentisime külaliskorteri. Asukoht väga super – vaid ca. 10 minutit stardi/finišialast. Expole Tempelhofi lennujaama läksime ka reede õhtul. Expo oli suur, aga veidi kaootiline. Liikumis suunad olid väga segased. Numbrite kättesaamine oli kõige lõpus. Seal oli tõeline ummik. Kõik trügisid. Niimoodi 20-30 minutit seal umbses massis seista – mul võttis juba pildi veidi virvendama. Aia avast lasti numbrite printimise alasse. Kogu aeg võrdlesin mõttes Pariisi maratoni korraldusega. Sel oli kilomeetri(te) pikkune järjekord ja inimesed seisidki ilma trügimata sellises järjekorras (järjekord oli väljas, oli õhku, oli ruumi). Kus oli kuulus Saksa kord? Numbrid trükiti ja kiip anti jalatsi peale kinnitatav (mille pidi pärast kindlasti tagastama). Finišeerija särk oli puuvillane ehk spordiks mitte kõlblik. Adidase alast sai osta ka maratonilogoga korraliku spordisärgi. Iga jooksja sai ka käepaela, mida ei tohtinud kogu nädalavahetuse jooksul eemaldada.

20130929 BM3

Maratonipäeva äratus oli kell 7:00. Müsli jogurtiga ja väike võileib. 7:45 väljusime korterist ja mees tuli mind maratoniala väravani saatma. Külm oli – hommikul 4 kraadi. Päeva peale lubas 13-16 kraadi ja päiksest. Ehk lühikeste käiste ilma. Eestist olin kohvrisse kaasa pannud ühe paari vanu spordipükse ja kampsuni (mis pidin niikuinii ära viskama). Seega sain neid peal hoida kuni stardini. Täitsa soe oli. Maratoniala peaväravast sai vabalt sisse. Edasi liikusin oma F koridori poole. Ja mingi hetk oli taaskord aed, kust lasti läbi vaid ühekaupa ja selle ees peaaegu mitteliikuv ummik. Olin seal seisnud ca. 10 minutit kui ca. 15 minutiti enne starti käis läbi selle massi rõõmuhüüatus ja väravad avati ning kogu mass lasti sisse. Enam põhjalikku numbri ja käepaela kontrolli ei toimunud. Stardikoridori sisenesin ca. 8 min enne starti (08:45). Esimesed lasti minema ja siis liikusime vaikselt stardijoone poole. Stardijoone ületasin 08:58 ehk korralik 13 minutit ootust. Stardi tasutaks lasti Kariibi mere Piraatide tunnusmuusikat. See tekitas ikka hea motsiooni.

BM rajakaart

Start ja mõnus Siegessäule poole jooks. Võtsin vaikselt, isegi vägagi. Kolm esimest kilomeetrit oli pulss alla aeroobse läve – nerisn omaette, et teen soojendusjooksu. Aga jooksutunne oli mõnus. Vaikselt keris ka tempo veidi kiiremaks. Viienda kilomeetriposti järel sain rajaäärest ainult mulle suunatud ergutst kuulda. See tekitas sellise laheda emotsiooni. Rajal oli kitsas, ikka väga kitsas. Pidevalt jäin mingite jooksjate taha kinni, võtsin paariks sammuks tempo maha. Siis väike ava, lipsasin välja kiirendasin kuni jälle sellisesse troppi sattusin, kus kiirus tuli jälle alla võtta. Selline pidev aeglustamine, kiirendamine ja slaalomijooks minu esimene 30 km oligi. Oli see nüüd hea (pidevad aeglustamised hoidsid keskmise puldis madala) või halb (lihas sai paraja lisakoormuse niimoodi kiirendades-aeglustades)? Proovisin jooksu paremas, vasakus rajaservas, keskel. No kogu aeg kitsas.

Aga seda pean ütlema – sakslased on parimad maratoniraja äärsed kaasaelajad. Siiani oli parim emotsioon Frankfurdist, aga Berliini võib täpselt sinna samasse klassi panna.

Ca. 30 km pealt hakkas võitlus reiekrampidega. No lishtsalt kiskus krampi – reie pealsed, välisküljes ja siseküljes olevad lihased. Vaikselt kogunes ja mingi hetk oli ikka väga valus. Siis avastain, et kui teen igas veepunktis (neid oli ca. 2,5-3 km tagant) väikse seisaku, tõmbus pinge taas tagasi ja vedas täitsa normaalselt järgmisse veepunkti välja. Kusagil seal 37. km kandis jäi üks punkt vahele (ei märganud) ja seetõttu olid järgnevad 38. ja 39. kilomeeter ikka päris valusad. Õnneks sellist krampi ei löönud, et täitsa seisma oleks pidanud jääma. Pärast 40. km veepunkti oli taas talutav, vaikselt hakkas pinge taas kogunema. Aga lõpp oli lähedal. Viimased käänakud ja siis juba paistis – Brandenburgi väravad. Lahe, igal maratonil on mingi üks pilt, mis seda maratoni meenutama jääb ja Berliini maratoni puhul on see vaieldamatult see. Lõpusirge oli päris pikk. Nii palju kui võimalik nautisin seda imelist Brandenburgi väravate vaadet. Tahaks nagu kiirendada, võhma oleks, energiat oleks aga jalad keeldusid koostööst. Aga tublilt pidasid lõpuni vastu. Hullud on need reiekrambid. Pärast finišit tõttas mu juurde meditsiinitöötaja ja küsis kas kõik on korras. Jah on küll, aga kas tõesti need reiekrambid paistsid nii mu jooksusammus välja?

Kaela sai medali ja ümber kile. Mitu topsi vett ja teed. Värava taga ootas juba mees koos sooja jakiga. Kiibi olin täiesti unustanud, mees tuletas meelde. Pidin veel finišialasse tagasi minema. Väike jalutuskäik, soe dušš ja tegin midagi sellist, mida varem pärast maratoni teinud pole – läksin otse magama ja uni oli magus. Varem olen tavaliselt olnud täielik energiapomm, aga seekord siis nii 🙂

20130329 Berliini maraton

Kokkuvõtvalt, tegelikult on Berliini maraton ikka väga hea korraldusega. Rada on kiire – tõesti mitte ühtegi tõusu ega laskumist. Kaasaelamine väga hea, rajaäärseid bände ja trummipõristajaid palju. Toitlustuspunktides väga hea korraldus. Ja eks maailmarekord annab ka oma sära kogu üritusele.

Aeg 3:35:33, keskmine pulss 162 bpm, kalorikulu 2117 kcal, keskmine kilomeetriaeg 5:07 min/km.

Aeg üllatas mind ennastki. Arvasin, et minu praegune vorm võimaldab ehk joosta aega 3:45:00 (selle võtsin seekord ka oma ajaliseks eesmärgiks). See aasta on olnud raske. Eriti periood pärast eelmisi maratone, millest taastumiseks läks ca. 2 kuud. Seega sai ka esialgne Berliini maratoni kava ära visatud ja uus, veidi kergem kokku pandud. Ja korralik ettevalmistusperiood taandus vaid 1,5 kuule. Maksimumkiirus kontrolljooksudel Tallinnas (10 km) ja Pirita Sügisjooksul (6 km) jäidki tagasihoidlikuks, sinna 4:45 min/km kanti. Aga iga maratoniaja peab panema omasse konteksti ja omas kontekstis olen Berliini maratoni ajaga väga rahul. Sain hea positiivse emotsiooni.

20130929 BM medal1

20130929 BM medal2

 

Expol olid müügil ka tänumedalid. Sain reede õhtul veel tolle päeva viimase, kusagilt leti alt otisti ikka välja. Minu arvates üli lahe meene. Kingitud sai see loomulikult minu kõige suuremale toetajale ja minu veidi hullu hobi aktsepteerijale 🙂

20130929 BM6

Your entry has been accepted ….

Leidsin just postkastist e-kirja, mida ma nii-nii-nii väga oodanud olen. Varajane kink minu esimeseks kolmega algavaks kahekohaliseks sünnipäevaks ja milline ilus juubelikink ühele tõelisele maratonisõbrale 🙂

Dear, …. Your entry has been accepted ….

Seda stardikohta ei ole lihtne saada, aga ka mitte võimatu, lihtsalt see võtab veidi aega ja kannatust. Tuleb joosta täis ajanorm (minu vanuseklassis on see 3:35:00, teistes naiste vanuseklassides on veidi leebemad normid). Mida rohkem normi ületad, seda parem on võimalus end esimesena kirja saada, mida vähem seda rohkem närveldamist. Kuna ma jooksin normi täis (normiületust 5 minutit ja 10 sekundit) juba novembris 2012, siis oli mul päris pikk ootamine, sest 2014 aasta registreerumine avati alles selle aasta septembris.  Ja kuigi 2013 aasta alguses tundus, et 5 minutit ja 10 sekundit on täitsa piisav stardikoha saamiseks (sest varasemad aastad saadi koht isegi normiajaga), siis see, mis juhtus aprillis 2013 tekitas meeletu huvi 2014 stardikohtade vastu. Sel korral avati registreerumine esmaspäeval 09.09.2013 kell 17:00 siinse aja järgi, mil said end kirja panna kõik, kes olid norme täitnud 20 või enama minutiga. Kolmapäeval kell 17:00 avati registreerumine neile, kes olid jooksnud 10 või enam minutit parema aja. Kõik need neli päeva käisin pidevalt kodulehelt kontrollimas, kas veel vabu kohti on. Ja siis reedel kell 17:00 avati registreerumine neile, kel oli 5 või enam minutit parem aeg. Ehk ka minu võimalus. Valmistusin täpselt ja sain paari minutiga oma avalduse esitatud. Sain ID numbri aga see ei tähendanud veel midagi. Korraldajad kontrollisid veel andmeid ja pidid siis kinnitava e-maili tagasi saatma. Reede õhtust saati oli selline ootusärevus, mida polnud juba ammu kogenud. Muudkui kontrollisin e-maile ja  kodulehel olevat stardinimekirja.  Ja lõpuks pühapäeval, kui Tartust (Rattamaratonilt) tagasi jõudin leidsin siis selle kirja postkastist 🙂

Aga see on vaid koht stardis …  kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 21. aprill 2014 olen ma seal … ja jooksen oma neljatestkümnenda maratoni – väga erilise maratoni.

BM kinnitus

 

Seattle Rock`n Roll maraton (22.06.2013) – minu 11. maraton

Minu üheteistkümnes maraton oli siis vaid kuus päeva hiljem kui kümnes – veidi hull mõte, aga sai teoks tehtud. Pärast San Franciscot oli plaan põhjapoole sõita ja mingi hetke talvel plaane tehes avastasin, et just sel nädalavahetusel toimub Seattle Rock`n Roll maraton. Mõtlesin pikalt, maratonide vahe oleks ju vaid kuus päeva. Variant oli osaleda ka poolmaratonil aga pärast pikka kõhklemist jäi peale ikkagi maraton – mis siis ikka teen ära.

Päev pärast SF olid jalad päris kanged, külmageelid ja venitamised ning teisipäeval hotellis lindil joostes oli taas normaalne jooksusamm ja hea tunne. Kolmapäev läks kurk valusaks, neljapäev ja reede tarbisin külmetusrohte ja pea paki kurgutablette, vaikselt lootsin, et nohu ei tuleks, see oleks kõige hullem olnud. Kurk oli valus, kuid hullemaks ei läinud. Neljapäevl jõudsime Seattlei lähedale ja terve päeva kallas vihma, siis oli küll emotsioon, et kas selline see Seattle ongi (olin ju kuulnud küll, et Seattleis on 365 päeva aastas Vihmafestival) ja sellise vihmaga peaks siis maratoni jooksma või? Õnneks reedel oli juba ilusam ja soojem ja laupäev täitsa super (liigagi soe, päeikseline, +23 kraadine) suveilm, järgnevad päevad lubas taas vihma. Niiet ilmaga sel korral vedas väga.

Expole jõudsime reedel. Umbes sama suur kui San Franciscos. Sama kiibisüsteem, number ja korralik jooksusärk (mis oli nii maratoni kui poolmaratoni jooksjatel sama). Kõiksugu paberreklaame ja pahna kogunes ka kotti. Suur melu ja lärm.

Sel korral võtsime hotelli stardi-finisipaiga lähedale, mis oli siis Seattlei ühe tuntuma sümboli Space Needle juures. Super valik, hommikul starti ca. 500 m, pärast finišist hotelli pesema ca. 200 m. Lisaks ei pidanud siis meest hommikul üles äratama ja ta sai rahulikult magama jääda. Hotelli boonuseks oli suht soodne parkimine (sest muidu oli parkimine ikka päris kallis) ja ilus katuseterrass, kust oli imeilus vaade Seattlei siluetile. Enne magamaminekut veel pilk tuledes Seattlei siluetile ja võiski magama minna.

Äratuskell oli sel korral siis 5:40. Hommikusöögiks taas müslibatoon, banaan, rosinda ja vesi. 6:15 väljusin hotellist, liftis tuli peale veel jooksjaid (seega see hotell oli jooksjate seas ikka väga pop). Hotellist väljudes oli juba päikseline ja mõnusalt soe. Soojenduseks oli sel korral ostetud ca. 10 dollariline dressipluus, mille starti maha jätsin. Stardialas käis mõnus melu, oli ju ühine start nii maratoni kui poolmaratoni distantsile. Stardikoridore oli 35 tk. Mul oli number viiendas koridoris, aga tegelikult ega keegi ei kontrollinud ja meie kordoris oli ka numbreid, mis algasid kolmekümmne viie tuhandega.

Stardi eel siis taas USA hümn. Väike ootus ja start kell 7:00. Järgnevad grupid said lähte minutiliste intrevallidega.

Seattle

Seattle on samuti künklik (mitte nii palju kui SF), aga maratonirada oli tunduvalt kergem. Järske tõuse-laskumisi osati vältida, kasutati ka tunneleid ja raja teine pool oli väga palju ka hoopis kiirteel (mis tollel päeval oli siis mingis osas suletud). Vaid üksikud märgatavad tõusud-laskumised. Suhteliselt tasase profiiliga jooks. Alguse paar kilomeetrit olid tasaselt piki viiendat avenüüd, kui paremale vaatasid oli näha langust, kui vasakule siis tõusu – aga maratonirada oli ilusti ühes tasapinnas. Ja kusagil seal esimese kilomeetri lõpus oli siis selge – jalad polnud ikka taastunud, suht pakud, kuigi kerged nädalasisesed jooksud olid juba jooksu moodi. Kurb tõdemus, aga mis siis ikka 41 kilomeetrit oli ju veel ees. Distsipliin ongi ju see kui sa teed seda mis sa pead tegema täpselt siis kui sa pead tegema ja sa teed selle ära hoolimata sellest kas see sulle seekord meeldib või ei meeldi. Ja nii ma jooksin ikka edasi ja edasi. Ehk see maraton tuli täielikult distsipliini pealt.

Kusagil seitsmenda kilomeetri kandis läks meie tee poolmaratoni jooksjatega lahku. Meie rada kulges ilusast eramajade rajoonist mööda Sewardi parki ja tagasi (paari miiline haagike). See oli väga ilus rajaosa, eriti roheline park ning palju varjulisi kohti, sest päike kippus juba liiga tegema. Eramajade piirkonnas oli rajaääres väga palju tüdrukute kisakoore – kostümeeritud, hõiskasid lauseid ja vehkisid värviliste käelintidega (ma ei oska paremat sõna nende kohta öelda, no sellised, mida ikka USA koolifilmides näeb). Nagu hiljem selgus, siis oli tegu keskkooli kisakooride võistlusega. 12,5 miili peal saime kokku taas poolmaratoni jooksjatega. Mis oli lahe, oli see, et kuni lõpuni oli meie rada eraldatud. Enamus ajast lindiga, aga lõpus kiirteel joostes betoontõkkega. See oli super, sest kuna maratonijooksjad tegid lispõikeid, siis näiteks lõpus olid minu kõrval hoopis käivad poolmaratoni läbijad ja nende seas manöövedada oleks olnud küll piin. Aga maratonirajal oli vabalt ruumi.

20130622 Seattle

12-13 miil oli rajaääres väga tihedalt täis hulk inimeste mälestuspilte ja USA suuri lippe. See oli liikumise Wear Blue: Run to Remember miil, ehk liikumine, mis siis kord aastas Seattli maratonil mälestab hukkunud USA sõdureid. Selle liikumise poolt oli maratonirajal ka paar jooksjat, kes jooksid suure USA lipuga.

Kusagil seal poolmaratoni kandis oli mul krambiprobleeme, jalad ei kuulanud üldse sõna. Kuidagi sain sellest raskest lõigust üle ja hakkas taas normaalne samm tulema. Seejärel jälle väike kõrvalhaak ja tõusime (ainus meeldejääv tõus rajal) sillale. Terve üks lai-lai kiirtee sild oli meie päralt. Sild oli väga kummaline, sest kui tavaliselt on sillad ikka kaarjad, siis seal oli sild lohkjas. Alguses langus, siis tasapinnas ja siis tõus. Kokku silla pikkus oli ca. 2 km. Ja see oli julm, ei ühki päikesevarju, ainult veepind ja päike ning puhas betoonpind (mis oli jalgadele päris valus). Silla lõpuosa läks just päikese, kuumuse ja tõusu tõttu päris raskeks. Aga seejärel oli ca. 700 m pikkune tunnel. Super mõnus – päikesevari. Seejärel veel paar lühemat sillaalust, tunnelit ja ca. 18 miili kandis oli tagasipööre. Ja nii kõik see tee tagasi. Tunnelist väljudes, sillale minnes avanes päris lahe siluett, otsisin silmadega Space Needelit (seal on ju finiš) aga ei ühtki pilvelõhkujat, paistsid vaid üksikud tipud mäe tagant. Siis käis peast läbi mõte, kas tõesti tuleb üle selle mäe joosta? Sillal oli taas jubedalt kuum. Silla lõpus ühinesime poolmaratoni jooksjatega. Ja milline kergendus, ei mingit üle mäe jooksu, vaid taas päris pikk tunnel. Edasine jooks oli enamus jaost kiirteel. Ainuke ebameeldivus oli kiirtee kalded kurvides. Joostes olid need vägagi tunda. Päris kenad vaated linnale – pilvelõhkujatele, suurtele staadionidele, rannapiirkonnale jne. Aga Space Needlet mu silmad ei tabanud. 40. kilomeetri järel sisenesime taas tunnelisse ja see oli ikka päris pikk. Väljudes otsisin taas Space Needelet, lõpp oli ju nii lähedal vähemalt kella järgi, see peaks ju paistma, aga ei – ei paistnud kusagilt. Väike hämming, aga pärast üht pööret oli külgvaates olemas (ehk kui midagi otsid, vaata ikka tagasi ka), veel üks kurv ja siis päris pikk-pikk lõpusirge (veidi ülesmäge). Kuigi aeg oli kehv, siis tõstsin lõpetades ikka käed üles – väike eneseületus minu enda jaoks, teine maraton kuue päeva sees ja jalad pidasid vastu.

20130622 Seattle

Kaela sai päris raske medali. Vett läks terve pudel. Toidunänni jagati finišis suht vähe, vaid banaan ja taastav batoon olid kaasavõtmist väärt. Niimoodi kiirsammul tõttasin hotelli, ca. 20 minutit pärast finišit olin juba pestud ja tassisin kohvreid lifti poole.

Panen siia ka rajaprofiili. Kuigi seda lõpus olevat järsku tõusu ma ei mäleta (kas Garmin ajab jama või on endal väiksed mäluaugud, ikkagi maratoni lõpuosa – väsimus, kuumus jne ja ju ei pannud seda “väikest küngast” enam tähelegi)

Seattle profiil

Kokkuvõtvalt väga lahe maraton. Super hea korraldusega taaskord. Kuna tegu oli Rock` n Roll seeriasse kuuluva maratoniga siis võib öelda küll, et bände/muusikalisi esinejaid oli pea iga miili taga. Lisaks siis kisakoorid jne. Ergutust oli päris palju. Enamik bände olid head, aga koht, kus hästi veidi norida võiks oli see, et nii mitmeski punktis lauldi mingiedi aeglaseid ballaade, see nüüd küll väga ergutav ei olnud. Vee ja elektrolüüdi punktid oli väga tihedalt, lisaks kaks geelipunkti. Mingit muud toitu punktides ei pakutud. Rahvast jätkus rajaäärde ka, eriti lõpus ja finišisirge oli ikka väga mõnusa ergutuslärmiga. Finišialale oli püstitatud ka suur lava, pärast toimus kontsert. Mis veel Rock`n Roll maratoni korraldusest silma hakkas, siis pakuti nn. VIP pileteid. Üks puudutas enne ja pärast paremat teenindust, teine pilet parkimist jne. Lisaks on neil populaarsed lisamedalid, ehk kui jooksed need selle piirkonna kaks või kolm maratoni, saad selle ilusa lisamedali jne.

Lõpuaeg 4:05:24. Kalorikulu 1918 kcal, keskmine pulss 162 bpm, kiirus 5:48 min/km. Tõusumeetreid 549 m ja laskumismeetreid 508 m.

Maratoni lõpetas 2 361 ( minu koht 671) jooksjat, naisi lõpetas 1 032 (koht 193). Kui neid numbreid võrrelda, siis on näha, et naisi oli võrreldes meestega rajal ikka väga palju, napilt alla poole. Et saada aimu rahvamassist rajal, siis poolmaratoni lõpetas 12 439 jooksjat.

20130622 Seattle

 

San Francisco maraton (16.06.2013) – minu 10. maraton

Miks San Francisco? Kuna USA lääneranniku kesk- ja põhjaosa oli meil veel läbi seiklemata, siis planeerisimegi väikese kahe ja poolenädalase autoretke, kuhu sai siis algatuseks lisatud ka maraton. No, et puhkus ikka sportlik oleks 🙂 Mulle meeldivad väljakutsega rasked maratonid ja San Francisco maraton on raske. Seda põnevam ja huvitavam see tundus. Reaalsus oli hullem kui oskasin interneti rajaprofiili vaadates oodata.

Expo oli keskpärane. Silma hakkasid väga huvitavad brändid, mida Euroopa maratonidel ei kohta. Sai vaid väikese koti (mida järgmisel päeval sai kasutada hoiukotina), t-särgi (mis oli korralik poolpikkade käistega jooksusärk) ja numbri (mille küljes oli ka jalanõukiip). Ei mingieid üleliigseid paberreklaame ja muud paberjama, mis tavaliselt ikka ekspodel koguneb.

20130616 SF4

Maratonipäeva äratus oli kell 3:00 (jah täpselt 3:00!). Täis päiksekreemitus ja jooksuriided selga. Hommikusööki sõin autos (müslibatoonid, banaan ja rosinad). Vett ja natuke kohvi kah. Kartsin veidi ummikuid, sest varasemad päevad olime neid päris palju kogeda saanud. Aga hirm oli asjata, pühapäeva hommikul kell 3:40-4:10 oli küll peaaegu tühjus. Seega jõudsin stardialasse veidi vara ja ootasin mõnusalt veel pool tundi soojas autos. Kell 4:40, lasin mehe minema ja ta sai tagasi hotelli magama minna. Eelmisel päeval ostsin H&M-st ühe 10 dollarilise ülisuure-ülisooja-üliinetut värvi kampsuni. See oli super ost, sest hommikul oli ikka päris jahe ja sain seda seljas hoida kuni stardini, mil selle ära viskasin. Stardialasse pääses sisse läbi päris põhjaliku turvakontrolli. Kott hoidu ja natuke soojategemist ja sisenesin juba oma stardikoridori. Seal oodates võis pead paremale pöörates imetleda tuledes Bay Bridge. Üks teema veel – tuul. Kaks varasemat päeva olime SF kesklinna sattunud õhtupoolikul ja siis oli meeletult külm ja läbilõikav tuul. Mõlgutasin juba mõtteid, et peaks maratoni bufiga jooksma, aga varahommikul oli pea et tuulevaikus. Etteruttavalt pean lisama, et lõuna paiku oli juba taas tuult tunda ja õhtuks keris taas külma tuule üles.

Start oli siis 5:30 (minul 5:32). Ehk siis pimedas – täitsa omamoodi maratonistardi kogemus. Enne starti laulis SF poistekoor USA hümni (no väga ei nori, aga kusagilt sealt poole pealt oli juba täitsa kuulatav, alguses oli ikka liiga palju mööda noote) ja veel mingit SF teemalist laulu. Tegelikult oli see ikka päris armas. Leinaseisak Bostoni mälestuseks, väike patriootlik kõne ka (tänud sõduritele, tuletõrjujatele jne…). Ja siis oligi start.

SFrada

Starti oodates lasti startide taustaks ning näidati suurel ekraanil Macklemore Can`t Hold Us. Ma pole eriline räpifänn, aga täitsa lõpp, see lugu jäi kummitama … päris pikaka ajaks.

Esimesed paar kilomeetrit olid suhteliselt tasased (tegelikult nagu lõpuks selgus, olid need ka ainsad tasase maa kilomeetrid). Nende jooksul läks juba ka valgeks. Paar olulist vaatamisväärsust (Pier 39 ja Fishermans Wharf) olid väga hästi näha. Järgnevalt avanes juba super vaade San Francisco ühele tuntumale sümbolile Golden Gate Bridgele. Lihtsalt super ja päike tuli ka juba selleks ajaks välja. Täies hiilguses, ei mingit udu. Meeletult ilus ja meeldejääv vaade. Inimesi rajaääres oli suhteliselt vähe (no kell oli ju ka liiga varajane), natuke turiste erinevate lippudega ikka oli. Ning kodutud ka 🙂 Just täpselt kodutud ergutasid sind rajaääres.

SF profiil

Ja siis näitas SF rada oma tõelist palet. Terve kaheksas kilomeeter oli julmalt üles, ikka meeletut tõusu ja sellele otsa veel tõus Golden Gate Bridgele (mööda silda oli siis ca 2,5 km ühes suunas ja tagasipööre ja 2,5 km tagasi ka). Kusagil seal 10 km kandis oli täitsa lõpp tunne. Aga vaated korvasid selle tunde täiega.

20130616 SF6

Pärast sillajooksu oli natuke seiklemist pargiservas (mis olid ikka üles-alla) ja natuke tänavatel ka (ikka üles-alla) ning siis sisenesimegi Golden Gate Parki. See on mõnusalt suur-suur roheala, kus tiirutasime kokku vist ca. 13-15 km. Tegelikult oli ikka päris lahe seal pargis, sest seal oli juba ka ergutusbände (ju tänavatel ei saanud neid panna, sest oli ju ikkagi pühapäeva varajane hommik ja inimesed magasid) ja vahvaid vaateid. Mingi noorte seitskond, kes maalis inspireerivadi ergutussilte. Ergutavad teise poolmaratoni stardi ootajad ning esimese poolmaratoni lõpetajad (no nemad eriti ei ergutanud). Väga ilus loodus ja linnulaul. Kusagil seal pargist väljumise eel ühe tõusu peal hüüdis üks rajaäärne naine, et tegu on viimase tõusuga. See oli nii inspireeriv, ainult, et ta jättis mainimata, et see oli selle pargi viimane tõus, edasi tänavatel tõusud ja laskumised jätkusid. Ikka üles-alla. Pargis joostes oli õnneks päike pilve taga, aga kui pargist väljusin oli juba ka päike taas tagasi ja see oli hullult kuum.

20130616 SF5a

Viimased 10-12 km oli tänavatel ja ümbruse mõttes suhteliselt igavad. Enne lõppu lausa tööstuspiirkond. Silma hakkasid mitmed isetehtud toitlustuspunktid, kus pakuti puuvilju ja vett kõigile jooksjatele. Veepunkte oli täiesti piisavalt ja rajal oli kokku ka kaks geelipunkti. Lõpupoole oli rajaääres ühe rohkem egutavaid inimesi ja muusikalisi punkte. Mis lõpukilomeetritel häiris oli fotograafide rohkus. No ei jaksa ikka väsinult naeratada, kui seitsme nurga taga on fotograaf ja nurkade vahelisel sirgel veel mõni.

Finisis sai kaela imeilusa medali. Ja finisialas edasi liikudes topiti igast suunast igasugu toitu, kuid ei mingit kilekotti. Kuna plastikkilekotide müük on California osariigi mitmetes linnades keelatud, siis tundub, et see plastikkilekotifoobia on neil külge hakanud ka mujal. Vahetasin riided ja einestasin ning siis oligi juba aeg ning mees tuli mulle järele.

20130616 SF3

SF on künklik, väga künklik, ikka väga-väga künklik, võiks lisada, et väga-väga-väga künklik. Aga igati lahe väljakutse ja mõnus maraton ning millised super vaated (eriti esimeses pooles).  Vat need vaated jäävad küll meelde ning alguse inimtühi ja vaikne linn – ainult jooksjad ja jooksujalanõude sahin asfaldil.

Aeg 3:58:42. Kalorikulu 1891 kcal, keskmine pulss 165 bpm, keskmine kiirus 5:35 min/km.

Maratoni lõpetas 5 822 (minu koht 1579) jooksjat, naisi lõpetas 1 918 (koht 283). Et saada aimu rahvamassist rajal, siis esimese poolmaratoni lõpetas 5 999 jooksjat ja teise poolmaratoni 3 122 jooksjat. Sel korral oli jooksuürituse raames kavas ka Worth The Hurt, kus start anti kell 00:00 öösel ja joosti kaks maratoni järjest. Selle lõpetas vaid 17 jooksjat.

20130616 SF1

20130616 SF2