Rubriigiarhiiv: Uncategorized

Blogi lõpp

Kõigel on algus ja lõpp. Minu algus tervisespordis läheb tagasi 2007 aastasse, nüüd on 10 aastat möödas ja on aeg aktiivne tervisespordiüritustel osaleminese periood oma elus lõpetada. Täna koristasin sahtleid. Medalisahtli sisu läks ühte karpi (kokku ca. 10 kg) ja numbrite/maratonimeenutuste jm sisu läks teise karpi. Karbid sai pandud kapi kõrgeimale riiulile. Eks paistab, kas leian kunagi veel tee maratonijooksuni ja on põhjust neisse karpidesse veel midagi lisada. Seniks aga on minu jaoks see teema lõpetatud. Ei mingeid tervisespordiüritusi enam 🙂 Oli ilus aeg ja väga meeldivad mälestused eneseületustest.

See kümme aastat on aga andnud mu ellu väga olulised väärtused kogu tulevaseks eluks – liikumise võlu ja tervisliku toitumise. Need on need, mis jäävad ja on ka praegu mu elus. Jooksmas võib mind endiselt näha, lisaks venitus- ja jõutrennid. Ca. 10-12 trennitundi tuleb nädalals ikka ära – täpselt piisavalt, et anda mõnus enesetunne 🙂

Blogi jätan veel ca. aastaks üles. Teen aasta jooksul endale postitustest väikse meenutusteraamatu ja siis vaatan, kas jätan selle veel pikemaks siia alles või teen väikse “koristuse”. Või kes teab, võib-olla on aastate pärast hoopis uusi maratonilugusid tulemas, kui peaksin taas maratonijooksupisiku külge saama 🙂

 

Helsinki Half Marathon

Pärast eelmise aasta Helsinki City Run “nalja”, kus kõik poolmaratoni jooksjad valesti suunati ja seega mitte keegi ametlikku aega kirja ei saanud, tekitas mingi seltskond täiesti uue poolmaratoni. Nimi on väga kõlav – Helsinki Half Marathon (HHM), kõlavam isegi kui City Run. Mina sattusin internetis seigeldes selle uue ettevõtmise peale eemise aasta oktoobris. Ja registreerisin end ära. Midagi uut ja põnevat. Kuna registreerudes ei olnud veel stardiaeg teada (see selgus hiljem Facebookis hääletusel) siis lootsin, et ehk on selline mõnus päevane aeg või siis ok häda pärast tavapärane Soome pärastlõunane algusaeg. Aga võta näpust, ametlikuks stardiajaks kujunes hoopis 10:30. Ehk siis siit tuleb ka HHM kõige suurem miinus – ei saagi ühepäevast Helsingi reisi teha, lisandub hotellikulu.

Seega õhtul Helsingisse, hommikul 1,5 km jooks stardimaterjalide järele (sai ka kvaliteetse Adidase jooksusärgi), tagasi hotelli, hommikusöök, asjad kaasa ja jalustuskäik stardialasse. Stariala oli kesklinnas Finlandia Hallis ja selle ümbruses. Ees oli start ja finiš ja majas sees siis pakihoid (ja hommikul numbrite kättesaamine). Kõik sujus väga mõnusalt. Etteruttavalt mainin ära, et finišiaja sai kirja 1 435 jooksjat. Ilm oli veidi palav, 19 kraadi aga õnneks oli pilves ja otsest päikest ei olnud.

Stardinumbrid olid nimelised ja numbrid olid järjestatud perekonnanime järgi. Stardikoridorid olid aja järgi ja igaüks võis ise omale koha sobivas grupis sisse võtta. Olid ka tempomeistrid või õigemine Jänisid nagu neil seljal kirja oli. Esimesed paar kilomeetrit olid Helsinki City Runist tuttav rada. Seejärel kulges rada raudtee kõrval kergliiklusteedel. Esimesed viis kilomeetrit olid kohe eriti tüüpiline Soome künklik maastik oma “mõnusate” tõusunukkidega, või nii vähemalt tundud. Edasi kulges rada läbi korterelamute piirkonna (natuke meenutas Viljandi Järvejooksu paneelelamute lõiku).  Seejärel veidi pargiservas ja siis tuli väga huvitav piirkond. Taamal olid uued korterelamud, rada ise oli suurel tühermaal, kus oli ka veekogu. Tühermaale oli rajatud kergliiklustee (kruusarada ehk kogu jooks ei olnudki asfaldil), tänavavalgustuski veel paigaldamata. Natuke meenutas see ümber Ülemiste järve jooksu tagasirget, kus kruusatee järve kaldal kulgeb. Igatahes oli seal mõnus jahutav tuuleke vastu ja Helsingi kohta nii tavatu lauge maastik. Kaheksandal kilomeetril tuli vaatesse ka HHM logol olev sild, mille ka pärast ületasime. Vahepeal oli park/mets ja viimased 8 km kulgesid taas raudtee kõrval. Tegelikult mulle ikka väga meeldib see Helsingi maastik, ikka üles-alla-üles-alla, päriselt ka.

HHM rada

Oma jooksu poole pealt siis niipalju, et täna ma lihtsalt jooksin, ei mingit aega, ei mingit eesmärki. Täpselt nii nagu keha täna tahtis. Viimased kaks kilomeetrit küll tegin hoogsamalt. Lihtsalt kõigil teistel tundus kõrval nii raske, aga ma tundsin mõnusat värskust (või oli põhjuseks esimesed vihmapiisad, mis võisid tähendada seda, et paduvihm on tulekul) ja kui siis üks mees tagant spurtides tuli võtsin tema temposse ja nii lõpuni välja, kuigi jah ca. 50 meetrit jäin tast ikka maha. Lõpuks tibutas ca. 20 min ja padukat ei tulnudki. Kuna kolme nädala pärst on maraton oli see hea testjooks, eks sean nüüd plaanitava lõpuaja tänase jooksu aja põhjal realistlikuks. Seis on tegelikult kehv aga nii on.

Mis korraldusliku poole pealt veel silma hakkas oli see, et muusikalisteks vahepunktideks oli muusikakooli lapsed kutsutud. Poisid flöötidega, pisike tütruk süntesaatoriga jne. Nagu väike kontsertpaik. Täitsa oli inimesi neis punktides laste mängu kuulamas ja loo lõpus aplodeerimas.  17,5 km peal oli tütarlaste a cappella laul, väga hea! Ja moslemi naised olid vabatahtlikena teed reguleerimas, vat seda ei ole ka varem näinud. Joogipunktides pakuti vett ja ühe väga huvitava firma NorthForce spordijookse. Maitse oli spordijookidel väga-väga hea, üldse mitte imalalt magus. Lihtsalt ma polnud varem midagi sellisest firmast kuulnudki (taastav batoon finišis oli ka väga hea maitsega).

Finišis sai medali, natuke sponsorite nänni ja vett. Üks miinus veel, pesemine oli ca. 1 km kaugusel. Liiga kauge higiste riietega jalutamiseks ja kohta kus pakihoiu lähedal riideid vahetada ei olnud.

Aga muidu väga vahva poolmaraton. Mõnus Soome jooksumaastik. Soovitan kõigile, kellele selline künklik maastik meeldib, kes Helsinki City Runil on jooksnud ja raja mõttes vaheldust otsivad. Aeg oli lõpuks 1:51:12 ja finišiprotokolli järgi oli minust raja peal soomlane saanud. Kuna ma finišiprotokollis rohkem eesi lipu värvides lõpetajaid ei leidnud, siis kas olingi ainuke eestlane sel korral rajal või tehti kõigist eestlastest soomlased 🙂

HHM medal

Uus sportlik eesmärk?

Mul on totaalne jooksumasendus.

Eesmärgid on lahedad, need panevad tegutsema, ulmeliselt fokuseerima ja hullu moodi selle poole püüdlema ja … ja kui lõpuks selle eesmärgi kätte saad on tühjus. Tühjus seetõttu, et uut nii suurt eesmärki ei ole. Paar kuud enne Bostonit hakkasin sellist sportlikku uut eesmärki otisma, aga no ei leidnud  ega ole siiani leidnud. Ja see on kõige hullem. See, kui saavutad eesmärki aga uut ja suuremat pole paika saanud. MCM ja NY ju oleks – aga no ei ole ikka küll minu jaoks. No ei pane silma niimoodi särama, ei innusta, ei motiveeri. Mitte ükski sel aastal plaani võetud maraton ei motiveeri enam. Ja see on hullu moodi vastik tunne – see kui kogu sportlik entusiasm on kadunud.