Marine Corps maraton (26.10.2014) Washington DC – minu 17. maraton

Tegu maratoniga, mida korraldab USA merevägi. Sel aastal lõpetas selle maratoni ca. 27 000 jooksjat. Kuna varasemad aastad on see maraton ühe populaarsemaks muutunud, siis toimus sel aastal esimest korda loterii.

MCM1

Expo toimus DC Armoris ehk sõjaväe hoones, kuhu sissesaamiseks pidi läbima turvakontrolli. Suures saalis oli expo. Numbrite kättesaamine toimus keldris. Expo ise oli keskpärane aga reede õhtul piisavalt rahvarohke. Maratonisärk oli pikkade käiste, kõrge kaeluse ja seest fliiskihiga ehk siis vägagi korralik särk.

MCM3

Maraton ise toimus pühapäeval stardiajaga 7:55. Maratoniküla oli Pentagoni kõrval. Minu plaan sinna saamiseks oli siis see, et mees pidi mind ca. 2 tundi enne starti maha panema Cristal Citys ametlikus busside peatuspunktis, kust viidi bussidega maratonikülla. Cristal City on siis põhimõtteliselt midagi meie Ülemiste linnaku taolist, büroopindade ala ja seetõttu oli seal nädalavahetusel väga-väga palju vabu parkimismaju. Kes tuli autoga, soovitati autod sinna jätta ja ametlike bussiga edasi liikuda. Kui sinna jõudsin oli bussidel juba meeletu järjekord aga kuidagi loomulikult sõbralikult lookles mööda parkimismaja ussikujuline järjekord. Ootasin seal vist ca. pool tundi ennem kui bussi sain. Bussis sõites läks juba ka valgeks. Tegelikult oli vahemaa suhteliselt väike (mõned, kes parkimismajas sellist järjekorda nägid, lõid käega ja võtsid jala suuna Pentagoni poole), aga buss tegi mitmeid-mitmeid seisakuid ja ootepause ning taaskord meeletu aeg bussis. Lõpp liikus buss täiesti teosammul ja mingi hetk, kui buss edasi liikuda ei saanud, sest metroost väljuv rahvamass oli tee blokeerinud, tuli meie bussi saatnud sõjaväelane tagasi ja teatas, et asi on veidi ebaorganiseeritud ja kõik võivad bussist välja minna. Liitusime siis rahvamassi. Kuna stardini oli aega vaid pool tundi siis võtsin ikka sörgi sisse ja liikusin muru peal tempokamalt, aga olin ainuke kiiksuga inimene vist, sest jooksvaid inimesi ei olnud (kui siis vaid paar). Turvaväravate taga oli meeletu ummik. Tunnistan ausalt üles, et kuna murupeal sörkisin siis veidi viilisin ja sulandusin vehtult enne turvaväravaid massi ja sain sealt kiiresti läbi. Kui maratonikülla jõudsin siis seal oli rahvast vähe. Suured telgialused pinkidega, mis olid jooksjatele ootamiseks mõeldud, olid tühjad. Ehk siis enamus ootas siis turvaväravate taga või oli juba stardikoridori suundunud. Suht kiire WC jäjekorras seismine (sest järjekorrad olid lühikesed) ja 15 enne starti suundusin stardi poole. Taaskord pikk kõndimine. Stardikoridor oli pikk-pikk (üle kilomeetri kindlasti), sest ruumi neil seal jätkub. Kõik see 27 000 inimest startis siis samaaegselt ja igaüks võis omale ise vastavalt ajale koridori valida. Sain päris pikalt liikuda, enne kui 3:45 koridori leidsin. Stardi eel maandus USA lipuga langevarjur ja sõjalennukid lendasid üle rahvamassi.

Start ja minek. Päris pikalt sain kõndida ja veidi ka sörkida enne kui stardijoone ületasin. Ja siis läks kadalipuks. Kõndivad inimesed. Tõelised tünnid (vabandust, aga no nii oli). Ühesõnaga väga-väga paljud inimesed olid oma võimeid ikka väga üle hinnanud ja vale stardikoridori valinud. Esimesed 4 km oli tegelikult tõsist tõusu, seda enam imestasin no mida, kas inimesed tõesti ei mõtle??? Aga kusagil seal 5 km juures sain asjast lõpuks aru. Nii nagu särgil oli kirjas ja nii nagu nad ise oma reklaamlauseks on seadnud: The People’s Marathon. See ongi tõeline rahvamaraton. Kui selle paradigmaga kogu stardieelset kaost ja esimesi kilomeetreid vaadata oli see ikka tõesti üks väga-väga lahe maraton. Enamus ei läinud sinna mitte aega taga ajama vaid maratoni läbima. Seetõttu olidki inimesed enne starti nii rahulikud, isegi kui õigeks ajaks starti ei jõua, aeg läheb ju käima stardijoont ületades. Ja kui korraldus üli hästi ei suju, siis mis sest, oluline on fun ja maratoni enese võlu.

MCM rada

5.-6. km oli mõnusat laskumist. Ainult päike tegi juba liiga. Päike oli madalal ja nii nii ere. Üle silla ja 5,5-9,5 miili vahepeal oli super ilus lõik looduse mõttes. Jõeorg ja kõrged sillad, mille alt läbi jooksime. Päikesevari, tuulevari ja see oli üks mu lemmiklõike sellel rajal. Seejärel jooksime mööda Potamac jõge ühele poolsaarele. Seal oli park ja päris tuuline. Poolsaare otsast võtsime suuna taas linn poole. Ja siis olimegi juba National Mall’il. See on siis suur-suur roheala. Seal sai siis ära näha enamus Washington DC peamised sümbolid. Suur-suur on see roheala. Miilid muudkui lendasid (või venisid) seal. Kapitooliumihoonest mööda joosta oli muidugi lahe. Kahjuks oli see kupliosa renoveerimises aga no mis sest (täies hiilguses sai see 2010 juba ära nähtud). Seejärel pargist välja ja üle pika-pika tuulise silla Cristal City’sse. Veidi tiirutamist seal ja siis juba finiši poole.

MCM pilt21

Kõigis toitlustuspunktides olid sõjaväelased. Pluss natuke oli ka vist tavarahvast, kellele oli maratoni särk selga pandud. Aga üldiselt siis ikka sõjaväelased. Lisaks olid nad siis ka rajaääres liiklust kordineerimas. Kõik vabatahtlike tööd olid nende kanda. Enamik olid spordijoogi ja veepunktid. Kõike jätkus piisavalt. Oli ka geelipunkt (sellest loobusin, kuna mul olid oma geelid kaasas) ja punkt, kus jagati energiakummikomme (neid võtsin, aitas sillalõigul ikka väga) ja lõpu eel punkt, kus sõdurpoisid jagasid Doonatse (oi kuidas oleks tahtnud neid võtta aga loobusin, muidu pärast veel finišifotodel nägu šokolaadine). Rahvast oli rajaääres palju. Ergutust, kaasaelamist ja innustavadi silte ka. Kogu see poolsaare lõik oli nii minnes kui tulles täis lahedate sõnumitega plakateid. Mingi osa oli täis suurte USA lippidega seisvaid ja lehvitavaid inimesi. Tegu oli Wear Blue miiliga (hukkunud sõjaväelaste mälestusmiiliga). Muusikalisi live punkte oli ka palju (mitmed koolide puhkpilliorkestrid). Väga laheda meluga maraton.

Enda jooks oli kehv. Taaskord maadlesin reiepealsete pingetega. Aga seekord tegin igas toidupunktis paus + ca. 15-20 niisama rajaääres seismajäämist ja reiepealsete venitust. Üks meeldejäävamaid on Kapitooliumi ees, seisin, venitasin ja vaatasin. Aga vaikselt tiksusin ikka finišisse. Lõpust ka, finišipoole liikudes oli pikk-pikk sirge (sama kust start anti, stardikoridorid olid juba ära koristatud), kellal sai 42 km täis aga finiš ei paistnud. Veel oleks võimalus ka alla 4h aeg saada. Hämming, sest kus on finiš ja siis see oli, käänak ja näed, et finiš on mäe otsas. Mida??? Täielik seinatõus. Tunnistan ausalt, et tõusu alguses lõin käega 4h aja püüdmiseks. No mida, miks nad panevad enne finišit sellise tõusu? Tõus oli aga ääristatud taas sõjaväelastega, kes hoogsalt ergutasid ja siis kusagil seal poole peal, mõtlesin, et kas tõesti annan nii lihtsalt alla, kui 42 km juba on seljataga. Panin poolel tõusul tempo peale ja nii see finiš tuli. Aeg 4:00:03. No see 4 sekundit jäi vist küll sinna finišitõusu algusesse või siis mõnda neist seisupausidest (no väiteks sinna Kapitoolimi vaatlemise hetke) või veepunktis seismisesse. See tõus oli ikka paras vimpka veel enne finišit. Olin lõpuks mingi 4 000 alla lõpetaja nii kehva ajaga ehk siis ca. 23 000 jooksjat tuli veel peale mind. Seda enam on näha, et tegu on tõelise rahvamaratoniga. Paljud läksid seda lihtsalt läbi sörkima ja läbi kõndima.

MCM pilt11

Finiši järel sai kaela medali. Andis selle loomulikult sõjaväelane koos mehise käepigistusega. Seejärel pidistamine US Marin Corps kuju taustal. Edasi sai kilekoti, kuhu anti sisse väga lahe papist karbike, kus sees oli igasugu soolast ja magusat nänni. Lahe oli just see, et see oli üks pappkarp (ei pidanud pudenevate väikeste nännidega jamama). Vett ja proteiinijooki. Seejärel soojenduskeep ja võiski finišilast väljuda. Seal oli taas väike expo. Ehk müügialad ja reklaamialad. Massaažitelk oli ka ja õlletelk. Ma ei saa aru, mis värk ameeriklastel selle õlle ja maratoniga on. Kõigil (nüüd siis juba neljal) Ameerika maratonil on õlu erilisel kohal. Rinnanumbri küljes on isegi kupong (samasugune nagu expol näiteks särgi kättesaamiseks), mida saab siis finišis õlletelgis kasutada. Kusagil mujal maratonidel pole näinud, et õlletelk nii oluline oleks.

Kui minna MCM maratoni jooksma tavapärase suurmaratoni ootusega, kus nii stardi- ja finišialal on kõik sujuvalt korraldatud, stardikoridorid on rangelt paigas jne, siis võib pettumuse osaliseks saada. Kui aga minnagi jooksma seda kui tõelist RAHVAMARATONI, kus võib-olla kõik ei ole päris täpselt paigas aga see eest on rajal ja rajaääres fantastiline rahvamass, siis ootab ees tõsiselt super kogemus. Kokkuvõtvalt oli üks kummaliselt erinev maratonikogemus.

Mission Accomplished!

MCM6

 

Plaaniväline poolmaraton – Ealing Half Marathon

Ohhh jah, ma olen sõltlane, jooksusõltlane. Ja milles see väljandub on see, et kui on kusagile minek siis ma kohe hasardi mõttes pean otsima mõne maratoni või poolmaratoni, et see siis ka reisiplaani sisse pikkida. Kõige huvitavam osa on just see otsimine ja registreerumine. Tihti on nii, et reisil olles tegelikult enam nagu ei viitsikski minna jooksma aga kuna on registreerutud, siis tuleb minna. Nii leidsingi end pühapäeva hommikul väljumas Lääne-Londoni eeslinnas metroost eesmärgiga läbi joosta Ealing Half Marathon. Toimus see võistlus sel korral alles kolmandat aastat aga kiitust oli juba saanud, näiteks Runner’s Worldi järgi nr. üks 2013 aastal atmosfääri poolest. Kokku oli sel aastal lõpetajaid ca. 4 200 – väike eesinna poolmaraton 🙂

Start ja finiš olid Lammas pargis. Suur rohelal, kuhu oli võistluslinnak tekitatud. Registreeruda sai interneti kaudu, enamusele saadeti stardimaterjalid koju, mina sain numbri stardipäeva hommikul stardipaigast. Pakihoid oli väga suur ja tundus väga hästi korraldatud olevat (ehk siis sai väga kiiresti asjad antud ja pärast ka tagasi). Kauplemistelgid olid ka. Platsil käisid ringi heategevusteks annetusi koguvad inimesed. Samas jagati ka toetuspaelu, mida sai jooksuriietele kinnitada, tegu oli siis ühe kohalikus kogukonnas kadunud tüdruku otsimise toetuseks toimuva aktsiooniga.

Stardikoridori võis ise valida ja tempomeistrid olid siis lausa 5 minutiliste intervallidega. Enne starti tuli korraks meelde, et ma polnud rajakaarti üldse vaadanudki. No tuleb siis huvitav jooks, sest ei maastikust ega profiilist polnud mul aimugi. Start ja minek. Rada keerutas mõnusalt linnas ringi. Nende lahedad majad, mõlemal pool tänavat pargitud autod ja siis jooksev rahvamass nende autode vahel. Pargitud autosid oli kogu raja vältel väga palju aga samas saan aru ka, et ega neid polekski kusagile panna olnud. Sams oli tänava keskesl piisavalt ruumi jooksmiseks ja kitsas ei tundunud kordagi. Ja rahvast oli ka tänavatel ergutamas. Tõesti täitsa laheda atmosfääriga maraton. Sest tundus, et enamik rajal olevatest olid kohalikud ja seega oli kogu nende pere siis tänaval pühapäeva nautimas ja ergutamas. Palju ergutavadi sildikesi. Isetehtud toitlustuspunkte, näiteks üks kirik oli oma vabatahtlikega kiriku ees väljas ja pakkus apelsinitükke ja samal ajal kirikukellad mängisid. Või näiteks hakkasid silma kaks uniste nägudega pidžamas last, kes tundusid, et olid just ärganud ja seisid majaukse eest ja hõiskasid kaasa. Aga profiili mõttes oli täitsa raske rada, ei mingit lauget tiksumist vaid täitsa korralikud lauged tõusud. Paar sellist 500-700 meetri pikkust tõusulõiku ka. Rada keerles ja tiirutas tänavatel, vahelduseks ka paar pargikest. Iseenesest väga lahe ja ümbrust vaadeldes lendles aeg ikka päris kiiresti.

EHM rada

Veepunktides pakuti väikestest 0,3 liitristest pudelitest Eviani vett. Nagu kaardilt näha, siis veepunktid olid antud erinevate kirikute vabatahtlikele korraldada. Kirikuid oli kogu raja ääres ikka päris-päris palju. Finiš oli taas Lammas pargis. Kaela sai medali, banaani ja vett. Korralduse poole pealt ka vaid kiirusõnad, kõik sujus väga hästi. Enda jooks oli alguses raske (õhtu läks pikale ja und sai vaid 6 h) ning mõnusa jooksutunde sain sisse alles teises pooles. Aga sellise keskmise 1:49:37 jooksin ikka ära. Eelnevad pühapäevad olid veidi tõsisemad võistlused (jooksumaraton ja Tartu Rattamaraton) ja eks need olid ka veidi veel jalgades. Mida võiks mainida oli loomulikult super ilm, isegi veidi palavgi. Ca 20 kraadi ja mõnus päike. Sai veel suvest (ok, ametlikult sügisest) viimase D-vitamiini annuse kätte.

EHM medal

 

 

 

Vilniuse maraton (14.09.2014) – minu 16. maraton

Kuna Tallinnas olen juba kaks korda maratoni jooksnud, siis otsisingi mõnd uut maratoni, mida septembris proovida. Mingi hetk tekkiski mõte, et koguks Batikumi medalikolmiku kokku ehk siis Vilniuse maraton tuleks ka läbi joosta. Olin kuulnud Vilniuse kohta veidi negatiivseid muljeid aga mis siis ikka, lähen ja vaatan ise üle.

Hotelli võtsime sel korral stardi-finišipaigast ca. 350 m kaugusele. No et oleks lihtne hommikul starti minna ja pärast ka pesema jõuaks. Expo toimus ca. 3 km eemal Panorama kaubanduskeskuses. Põhimõtteliselt sai stardinumbreid kätte ka stardihommikul stardipaigast aga me käisime expol ära laupäeva hommikul. Expole minekuks avastasime vahva rattalaenutuse süsteemi – seda sai laupäeval päris mitmel korral veel kasutatud (ehk siis jalgadele leebe turistitamispäev). Expo mahtus ära ühele pildile.

VM5

Maratoninumbrid olid kokku vaid kolmes karbis. Numbri väljastamine ja paar müügiletti. Pettumus oli see, et naiste XS särke neil polnud ja anti kõige väiksem ehk siis M suurus, mis oli mulle suur. Tegelikult oli hiljem stardialal müügiks ka XS särgid aga ju neid ei raatsitud siis jooksjatele tasuta jagada. Ehk siis särk lendab mul sinna mõttetute särkide sahtlisse ja olen veidi pettunud selles korralduslikus pooles. Igasugu paberreklaami (leedu keeles) ja ninni-nänni oli kilekotis küllaga. Minust jäi enamus maha hotelli prügikasti.

VM4

Start anti pühapäeval Katedraali väljakul. Juba laupäeva hommikul hakati telke üles panema ja õhtul oli ka pastasöömine ühes telgis aga see ei tundunud eriti ahvatlev. Seega eelistasin ikka korralikku pastarestorani. Siin kohal pean mainima, et ilm oli sel nädalavahetusel ikka üli super – tõeline suve pikendus. Sume suveõhtu välikohvikus maratonieelset pastat süües – ikka üli mõnus.

VM3

Sel korral siis sai laupäeval jalgadele turistidades rohkem puhkust antud ja õhtul ka korralikul ajal magama mindud. Äratus oli kell 6 ja seejärel läksime hommikusöögile. Seejärel tagasi tuppa ja tegin veel ca. tund magamist. Kell 8:30 riidesse ja 8:45 juba hotellist välja. Kell 9:00 anti start 10 km jooksjatele ja meie start oli kell 9:15 koos poolmaratoni jooksjatega. Kokku oli neli stardikoridori ja igaüks sai vastavalt oma soovajale koridori valida. Läksin kolmandasse koridori. Start oli suhteliselt vaikne ja rahulik. Jooksma pidi kaks 21,1 kilomeetrist ringi.

VM2

Ohtlik on see poolmaratoni jooksjatega koos alustamine. Seega korrutasin endale pidevalt seda kella jälgimist ja üritasin ühtlaselt kilomeetriaegasid hoida. Ilm oli veidi palavgi, 22 kraadi ja lauspäike (esimesed 5 km oli pilves), õnneks oli natuke tuult jahutuseks.

20140914 Vilnius maraton rada

Rada mulle väga meeldis. Alguses lauge, seejärel veidi laugeid laskumisi ja tõuse. Veidi käänakuid ja pöördeid. Seejärel jooks pargis (see osa meeldis mulle väga). Tempo oli ühtlane ja enesetunne oli hea. 9 km paigus jooksime läbi nende Laulukaare eest (neil ei ole sellist hullu tõusu seal kui meil Tallinnas, vaid lauge väljak) ja siis mingi nurga alt oli veel taustaks Teletorn (ka sarnane meie Tallinna omale). Seega natuke naljakas pilt – nagu meie omad ja veel ühes vaates ka :). Seejärel oli üks märgatav tõus ja veepunkt ja pikk-pikk laskumine. Mõnus aga tegelikult mitte nii, sest kui alla jõudsin siis hakkasid jalgades krambisurinat taas tundma. No ei või olla kas jälle juba 11 km-st piin? Tempo vajus maha ja kuidagi vedasin end järgmisse veepunkti välja. Seal seisatasin ja venitasin veidi ja mõjus. Nüüd võib õelda, et need olid mu selle jooksu viimased krambid. Ca. 12-15 km oli edasi-tagasi lõik kerge tõusu-laskumisega jõe ääres. Mõnus lõik – nägi kiiremaid, nägi aeglasemaid.

Ca. 15 km peal oli toitlustuspunkt ja üks väga hea lauluhäälega laulja et ma jäin sinna päris pikaks ajaks kuulama – just täpselt seisin, venitasin jalgu (krambiennetuseks) ja kuulasin. Eelnevalt olin kaardi pealt vaadanud, et 15-18,5 on tõusva profiiliga. Nii oligi, lauged mõnusad tõusud veidi ka järsemaid nukke. Jooksu asfaldil ja munakivil. Aga see oli minu lõik – ma kohe tundsin, et mõnus on, sain mingi uue hingamise kogu jooksurütmi. 18,5-20 oli järsku laskumist, mega mõnus ja nii uuele ringile.

Ma natuke pelgasin seda 2 ringi maratoni (sest teisele ringile minek on üli-üli raske) aga sel korral oli nii hea jooksurütm sees, et läksin nägu naerul. Kahju olekski olnud juba nii vara lõpetada. Ainult et teisele ringile läksid jooksjatemassist vaid üksikud ja seltskond rajal läks hõredaks. Ja nii siis teine ring ka. Lõpp läks veidi raskemaks aga jalad pidasid vastu. Tegin veepunktides ikka peatusi ja seal 15km /nüüd siis 36 km punktis kuulasin taas pikemalt seda nii mõnusat lauluhäält. Teist korda ei olnud see tõusulõik ja laskumislõik enam see, mis esimesel ringil, aga nii see finiš tuli.

VM1

Mulle tegelikult väga meeldis see rada – oli tõuse, oli laskumisi, oli korralikke tõuse ja oli korralikke laskumisi. Huvitav profiili mõttes ja samas ka huvitav maastiku ja vaadete mõttes. Ikka üli lahe oli joosta piki Gediminase tänavat (nende peatänav), mis oli vaid jooksjate päralt. Korraldus rajal oli ka väga hea, joogipunktides jätkus vett, toidupunktides pakuti lisaks tavapärasele banaanile ka minu lemmikuid apelsinitükke. Kaasaelamist oli rajaääres ka, enamsti vanalinna piirkonnas, päris mitmes kohas olid just väiksed lapsed, kes plaksu tahtsid.  Aga ka rajanäitajad/valvajad elasid päris häälekat kaasa, eriti jäi meelde üks neiu Lauluväljaku juures (võimsa hääelga kisas leedukeelset ergutust ja isegi teisel ringil oli sama energia ja hääl alles).

Medal oli korralik. Finišis oleks oodanud, et keegi oleks vett pakkunud aga mingi hetk olin juba finišialalt väljas ja ei mingit vett. Läksin tagasi ja võtsin siis aianurgas vedelenud plokist pudeli vett. Võis vast ikka võtta? Finišisse pikalt ei jäänud, tõttasime hotelli pesema. Raske oli veidi läbi pääseda, sest just toimus mingi lastejooks. Ühesõnaga palju jooksvaid ja kaasaaelavaid inimesi – tõeline jooksupäev nagu meilgi Tallinnas.

Kokku lõpetas maratoni 742 jooksjat (naisi oli vaid 79). Seega väike maraton aga maratonituriste oli rajal päris palju. Mulle jäi tegelikult Vilniusest ja Vilniuse maratonist positiivne emotsioon. Täitsa ok väike maraton.

Lõpuaeg oli 3:46:51, energiakulu 2 279 kcal ja keskimine pulss oli 168 bpm.

VM6

Üks trennilugu

Ma eriti igapäevastest trennidest ei kirjuta aga no mõne huvitavalt värvilise (verevärvilise) loo võiks ju mälestuseks ikka kirja panna ka. Sel suvel on hullumeelselt palavad ilmad olnud ja mis on parim trenn selliste ilmadega – eks ikka rulluisutamine. Ühel sellisel trennil oli juba põhitrenn tehtud aga hullult mõnus tunne oli. Kuna trennikaaslane ei viitsinud enam sama rada sõita, otsustasime minna uuele lõigule. Nii ma siis läksin vana kiirusega uuele rajale. Aga minu viga, kiirus oli liig sellise ootamatu 90 kraadise kurvi jaoks. Üks jalg sattus kruusale, teine asfaldile ja üks kiire hetk ja lendasin täie näoga asfaldisse. See oli üks hetk ja ma lihtsalt ei suutnud mõeldagi mingitele kukkumistehnikatele. No mis tunne see siis on? Nägu tuikus, kas mul on nägu üldse alles, kui hullud on marrastused, nanaluu, hambad? Jägmine hetk tegelesin ninast lahmava verega. Ülahuul hakkas paistetuma. Pikapeale jäi nina verejooks seisma ja sain vaikselt autoni minna. Ja milline kergendus, kui nägin nägu autopeeglist. Kui tolmukord sai näolt ära pühitud oli enamus korras, vaid ülahuul oli kahtlaselt paistes.

Tegelikult väga õnnelik õnnetus, nägu jäi terveks. KIIVER, mis oli lauba osalt esiletulev sai tõenäoliselt kõige suurema obaduse ja hoidis suure osa näokahjust ära (kaasa arvatud ninaluu jamad). Seega KIIVER pähe! Ja põlve- ja randmekaitsmed hoidsid siis ka kehe ühegi kriimuta. Kuna me ei te, milline on normaalne katkine ülahuul, siis viis mees mu esmaabi vastuvõttu. Tund pärast õnnetust sain siis ikka tuimestuse ja õmbluse huulde. Nädal otsa oli parim sõber kõrs ja vedelad külmad toidud. Täna võeti õmbrus välja, suhteliselt ilus on ja pole eriti midagi näha. Vat sellised trennilood siis. Olen pärast seda trenni veel kaks korda rullidele saanud aga mingi hirm on sees 🙁

White Nights maraton (29.06.2014) St. Peterburg – minu 15. maraton

Valgete Ööde maraton on siis tegelikult St. Peterburi suurim maraton. Stardi- ja finišiala oli Ermitaaži ees Palee väljakul. Super asukoht. Maraton ise on suhteliselt väike, sel korral lõpetas 2 180 jooksjat. Väljak tundus vägagi suur sellise hulga jooksjate jaoks. Expo oli veidi eemal staadionikomplekside juures ja seal pidi ära käima kahe eelneva päeva jooksul. Stardipäeval stardimaterjalide kättesaamist ei olnud. Expo ise oli väga-väga väikene, polegi vist nii väikest expot näinud. Numbri kättesaamisega oli veidi segadust, kui suunati ühe tädi juurest teise juurede ja siis tagasi esimese juurede, kust sai taas juhised minna teise juurede jne. No aga numbri sai ikka kätte.

20140629 EWN 1

Start oli pühapäeval kell 9:00, Palee väljakul. Ilm oli sel päeval lihtsalt super, ca. 18 kraadi sooja ja enamus ajast pilves. Start anti nii maratonile kui ka 10 km jooksjatele korraga, kõik ühest stardikoridorist. Veidi trügimist oli aga no jah. Rada on üli tasase profiiliga. Mõned sillale tõusud olid aga need olid ka üli lauged ja pigem väga mõnusad veidi vahelduseks. Samapalju kui väikseid tõusukesi oli siis ka väikseid laskumisi sillalt. Aga kokkuvõtteks ikka väga-väga lauge rada. Asfaldi kvaliteet oli jooksmiseks väga hea (mõned üksikud augud hakkasid silma). Vaated olid aga väga kenad, St. Peterburi enamus vaatamisväärsusi olid kenasti rajalt näha. Isegi liigagi palju vaatamist mõnes kohas. Näiteks Peeter-Pauli kindlusest möödudes vaatasin ikka sinna poole aga hiljem kui tuttavad meile autoga ekskursiooni tegid näitasid nad hoopis teisel pool teed olevat sõjatehnika väljapanekut, mida ma üldse joostes ei märganud. Vee- ja toidupunktid olid kenasti iga 5 km taga olemas. Vesi oli väikeses pudelis ehk väga hästi joodav. Ja soola pakuti ka. Rahvast oli rajaääres nii ja naa, peamiselt vaid toitlustuspunktides natuke, mõnes veidi rohkem. Päris palju oli aga ratastega (ja isegi üks rullsuuskadega) kaasasõitjaid, mis otseselt ei äirinud, sest rada oli lai ja ruumi oli küllaga. Üks, mis veel silma hakkas oli alguses, kui jooksime 10. km jooksjatega koos – kui vähegi oli võimalus siis massiga lõigati rada. Eriti koomiline oli olukord, kus oli võimalik lõigata ja siis mingid jooksjad olid juba õiget rada pidi jookma hakanud ja siis märkasid, et on lõikamise võimalus, pöörasid otsa ringi, jooksid sulle vastu (!!!) ja läksid rada lõikama. Nojah.

Векторная карта Санкт Перербурга

Enda jooks oli sel korral kõige raskem mis ma maratonidest siiani jooksnud olen. Kuni 7. km-ni oli ok, seejärel hakkas jalgades krambisurin, mis siis 15. kilomeetrist läks krampideks üle. Meeletu-meeletu siseheitlus. 22,7 km peal mõtlesin isegi rajalt maha tulla, sest hotelli oleks sealt ju vaid 100 m olnud aga …. Ja nii ma edasi jooksin. Meeletult valus oli. Võitlus krampide, krampide, krampide ja iseendaga. Ma pole kunagi kogenud, et jalad võiks niimoodi alt ära kaduda. Toidupunktides tegin pikad seisakud ja soolatangid aga ei mingit mõju. Kõige hullemad krambid olidki 25-35 kilomeetritel. Vahepeal lobisesin telefoniga mehega, et veidigi lohutavat häält kuulda. Ja muidugi minu väike Peterburi fänklubi – naeratav Galina 30. km toitlustuspunktis ja Mihhail, kes mind 35. kilomeetril ootas ja ca. 700 m kaasa jooksis kuni toitlustuspunktini. Mihhail ja Galina seiklesin metrooga nii, et jõudsid mulle raja alguses ka kahel korral rajaäärde. Nad võtsid oma kodulinna maratonipäevast ikka maksimumi.

35. km punktis seisin pikalt ja edasi läks käiku uus taktika – jooksin ca 400-500 m ja siis kõndisin ca 10 m ja siis taas jooksu kuni tugev kramp jalga lõi ja siis taas kõndi. Kokku oli vist 10-15 kõnnipausi lõigul 35-40 km. Aga mis oli tulemus oli see, et ma taas liikusin ja jooksulõigud tulid üha kiiremalt ja pikemalt. Ühesõnaga see lähenemine mõjus ja ma suutsin viimased 2 km isegi järjest joosta. See on ikka uskumatult hea tunne, kui sa saad taas joosta. See oli võit iseenda ja 25 km krampide üle. Iga maraton on ikka nii erinev ja iga maraton võib üllatada. Ma arvasin, et tean mis asi on maraton aga ei, minu 15. maraton näitas täiest uut maratoni palet.

20140629 EWN 2

Finiš oli Ermitaaži ees super ilusa vaatega. Kaela sai medali (mis oli suhteliselt nigel, kõige väiksem maratonimedal minu senistest), plastiktopsiga veeautomaadist vett, natuke banaani, rosinaid ja soolapähkleid ja pudelivett ka. Soojenduskilet finišis ei antud aga ega polnud vajaga. Massaaživõimalus oli finišialal ka, aga seal olid liiga pikad järjekorrad. Ilm oli lihtsalt super ilus ja soe. Hotellini jalutamiseks võtsin ikka sooja pluusi peale.

20140629 EWN 3

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üllatavalt hea korraldusega üritus. Tegelikult isega väga hea korraldusega. Ning loomulikult imeilus lauge rada. Kasvupotentsiaal on küllaga. Osalustasu on isegi naeruväärselt väike (ca 24 EUR), selle eest saab hea korralduse rajal, medali ja isegi korraliku spordisärgi. Maratonituriste oli ka rajal päris palju märgata. Eestile hea lähedal ja väga hea võimalus imeilusat suvist St. Peterburi külastada. Viisaga on veidi tegemist aga ei midagi hullu.

Kõigis Eesti naaberriikides on nüüd joostus, sai viimase linnukese kirja.

Lõpuaeg 4:07:36. Kalorikulu 2114 kcal ja keskmine pulss 164 bpm.

20140629 EWN medal

Helsinki Half Marathon

Pärast eelmise aasta Helsinki City Run “nalja”, kus kõik poolmaratoni jooksjad valesti suunati ja seega mitte keegi ametlikku aega kirja ei saanud, tekitas mingi seltskond täiesti uue poolmaratoni. Nimi on väga kõlav – Helsinki Half Marathon (HHM), kõlavam isegi kui City Run. Mina sattusin internetis seigeldes selle uue ettevõtmise peale eemise aasta oktoobris. Ja registreerisin end ära. Midagi uut ja põnevat. Kuna registreerudes ei olnud veel stardiaeg teada (see selgus hiljem Facebookis hääletusel) siis lootsin, et ehk on selline mõnus päevane aeg või siis ok häda pärast tavapärane Soome pärastlõunane algusaeg. Aga võta näpust, ametlikuks stardiajaks kujunes hoopis 10:30. Ehk siis siit tuleb ka HHM kõige suurem miinus – ei saagi ühepäevast Helsingi reisi teha, lisandub hotellikulu.

Seega õhtul Helsingisse, hommikul 1,5 km jooks stardimaterjalide järele (sai ka kvaliteetse Adidase jooksusärgi), tagasi hotelli, hommikusöök, asjad kaasa ja jalustuskäik stardialasse. Stariala oli kesklinnas Finlandia Hallis ja selle ümbruses. Ees oli start ja finiš ja majas sees siis pakihoid (ja hommikul numbrite kättesaamine). Kõik sujus väga mõnusalt. Etteruttavalt mainin ära, et finišiaja sai kirja 1 435 jooksjat. Ilm oli veidi palav, 19 kraadi aga õnneks oli pilves ja otsest päikest ei olnud.

Stardinumbrid olid nimelised ja numbrid olid järjestatud perekonnanime järgi. Stardikoridorid olid aja järgi ja igaüks võis ise omale koha sobivas grupis sisse võtta. Olid ka tempomeistrid või õigemine Jänisid nagu neil seljal kirja oli. Esimesed paar kilomeetrit olid Helsinki City Runist tuttav rada. Seejärel kulges rada raudtee kõrval kergliiklusteedel. Esimesed viis kilomeetrit olid kohe eriti tüüpiline Soome künklik maastik oma “mõnusate” tõusunukkidega, või nii vähemalt tundud. Edasi kulges rada läbi korterelamute piirkonna (natuke meenutas Viljandi Järvejooksu paneelelamute lõiku).  Seejärel veidi pargiservas ja siis tuli väga huvitav piirkond. Taamal olid uued korterelamud, rada ise oli suurel tühermaal, kus oli ka veekogu. Tühermaale oli rajatud kergliiklustee (kruusarada ehk kogu jooks ei olnudki asfaldil), tänavavalgustuski veel paigaldamata. Natuke meenutas see ümber Ülemiste järve jooksu tagasirget, kus kruusatee järve kaldal kulgeb. Igatahes oli seal mõnus jahutav tuuleke vastu ja Helsingi kohta nii tavatu lauge maastik. Kaheksandal kilomeetril tuli vaatesse ka HHM logol olev sild, mille ka pärast ületasime. Vahepeal oli park/mets ja viimased 8 km kulgesid taas raudtee kõrval. Tegelikult mulle ikka väga meeldib see Helsingi maastik, ikka üles-alla-üles-alla, päriselt ka.

HHM rada

Oma jooksu poole pealt siis niipalju, et täna ma lihtsalt jooksin, ei mingit aega, ei mingit eesmärki. Täpselt nii nagu keha täna tahtis. Viimased kaks kilomeetrit küll tegin hoogsamalt. Lihtsalt kõigil teistel tundus kõrval nii raske, aga ma tundsin mõnusat värskust (või oli põhjuseks esimesed vihmapiisad, mis võisid tähendada seda, et paduvihm on tulekul) ja kui siis üks mees tagant spurtides tuli võtsin tema temposse ja nii lõpuni välja, kuigi jah ca. 50 meetrit jäin tast ikka maha. Lõpuks tibutas ca. 20 min ja padukat ei tulnudki. Kuna kolme nädala pärst on maraton oli see hea testjooks, eks sean nüüd plaanitava lõpuaja tänase jooksu aja põhjal realistlikuks. Seis on tegelikult kehv aga nii on.

Mis korraldusliku poole pealt veel silma hakkas oli see, et muusikalisteks vahepunktideks oli muusikakooli lapsed kutsutud. Poisid flöötidega, pisike tütruk süntesaatoriga jne. Nagu väike kontsertpaik. Täitsa oli inimesi neis punktides laste mängu kuulamas ja loo lõpus aplodeerimas.  17,5 km peal oli tütarlaste a cappella laul, väga hea! Ja moslemi naised olid vabatahtlikena teed reguleerimas, vat seda ei ole ka varem näinud. Joogipunktides pakuti vett ja ühe väga huvitava firma NorthForce spordijookse. Maitse oli spordijookidel väga-väga hea, üldse mitte imalalt magus. Lihtsalt ma polnud varem midagi sellisest firmast kuulnudki (taastav batoon finišis oli ka väga hea maitsega).

Finišis sai medali, natuke sponsorite nänni ja vett. Üks miinus veel, pesemine oli ca. 1 km kaugusel. Liiga kauge higiste riietega jalutamiseks ja kohta kus pakihoiu lähedal riideid vahetada ei olnud.

Aga muidu väga vahva poolmaraton. Mõnus Soome jooksumaastik. Soovitan kõigile, kellele selline künklik maastik meeldib, kes Helsinki City Runil on jooksnud ja raja mõttes vaheldust otsivad. Aeg oli lõpuks 1:51:12 ja finišiprotokolli järgi oli minust raja peal soomlane saanud. Kuna ma finišiprotokollis rohkem eesi lipu värvides lõpetajaid ei leidnud, siis kas olingi ainuke eestlane sel korral rajal või tehti kõigist eestlastest soomlased 🙂

HHM medal

Uus sportlik eesmärk?

Mul on totaalne jooksumasendus.

Eesmärgid on lahedad, need panevad tegutsema, ulmeliselt fokuseerima ja hullu moodi selle poole püüdlema ja … ja kui lõpuks selle eesmärgi kätte saad on tühjus. Tühjus seetõttu, et uut nii suurt eesmärki ei ole. Paar kuud enne Bostonit hakkasin sellist sportlikku uut eesmärki otisma, aga no ei leidnud  ega ole siiani leidnud. Ja see on kõige hullem. See, kui saavutad eesmärki aga uut ja suuremat pole paika saanud. MCM ja NY ju oleks – aga no ei ole ikka küll minu jaoks. No ei pane silma niimoodi särama, ei innusta, ei motiveeri. Mitte ükski sel aastal plaani võetud maraton ei motiveeri enam. Ja see on hullu moodi vastik tunne – see kui kogu sportlik entusiasm on kadunud.

 

Bostoni maraton (21.04.2014) – minu 14. maraton

Bostoni maraton on maailma vainim järjepidev maraton. Sel aastal siis toimus see 118ndat korda. Maratoni start on Hopkintoni linnas ja finiš Bostoni linnas Boylston Streedil. Mingi müstiline hõng on Bostoni maratoni ümber. Ei mingit loteriid, vaid selleks, et saada koht stardis peab jooksma ajalimiidist kiirema aja. Boston Qualifying Time (BQ) paneb väga-väga paljusid inimesi üle maailma väga sihikindlalt treenima, et see ajalimiit ületada ja saada see koht. Esimest maratoni joostes tundus ka mulle Bostoni maraton ulme. Idee, et ka mina võiks kord Bostoni maratoni läbi joosta, tekkis mul 2012 kevadel, mil sattusin taas BQ aegu üle vaatama ja avastasin, et olin nädal varem vaid alla minuti (Pariisis) ajalimiidist alla jäänud. 7 kuud võttis aega, et lõpuks BQ kätte saada. 10 kuud veel, et Bostonist saada jah sõna ja stardikoha. Ning 7 kuud trenni, et lõpuks Boston läbi joosta. 24 kuud oli trennidel eesmärk olemas. Põhjus, miks iga ilmaga – tuult, lund, jääd, paduvihma, päikest ja kuumust trotsides välja minna ning nautida jooksmist ja jooksutrenne. See vist ongi Bostoni maagiline võlu.

Umbes kuu enne maratoni tuli postiga maratoni pass. Vaid seda ette näidates sai expol stardinumbri. Eelmise aasta pommirünnakute tõttu oli sel aastal eriline tähelepanu turvalisusel. Näiteks maratonikotiks oli läbipaistev kott. Need, kes hommikul Bostonist soovisid starti tulla, pidid oma koti koos vahetusriietega ära andma juba stardialal enne bussi istumist. Hopkintoni stardialale võis siseneda vaid väikese läbipaistva kotiga. Vedelikke võis kaasas olla vaid max 1 liiter. Ja loomulikult põhjalikud turvakontrollid. Stardialal ei olnud võimalik enam midagi ära anda, et finišis need kätte saada. Kõik, mis soojenduseks seljas tuli starti maha jätta (läks heategevuseks). Finišialal ei tohtinud seljakottidega üldse ringi liikuda.

Meie jõudsime Bostonisse teisipäeva õhtul, mil võttis meid vastu soe paduvihm. Kolmapäeva hommikul oli lumi maas, just täpselt lumi 🙂 Õnneks oli ajutine nähtus ja õhtuks oli juba läinud. Aga omaette Bostoni kogemus ikka. Kogu Boston elab maratonile ikka täiega kaasa. Hommikuti hotellil lindil joostes ja uudiseid vaadates, tundus, et põhiteema oligi kogu aeg maraton. Ja loomulikult erinevad maratoniteemalised tänavasildid. Tänavamüüjad ja suveniiripoed Boston Strong jm maratoniteemaliste särkidega. Tükk aega nuputasime, kes küll ostab taolisi puuvillaseid maratonisärke aga maratonipäeval sain teada. See oli mitteametlik pealtvaataja riietus – ehk siis suur hulk pealtvaatajaid olid just nende särkidega.

BM exponumbrid

Expo toimus Hynes Convention Centeris. Sinna läksime reede hommikul ca. 40 min pärast avamist. Kogu parkla oli juba üli täis ja väga raske oli üldse parkimiskohta leida. Sama jätkus ka expol. Meeletu inimmass. Jooksjad suunati kolmandale korrusele numbrit kätte saama. Numbri sai kätte vaid isiklikult, maratoni passi näidates ja pildiga dokumendi alusel. Reaalselt ka väga põhjalikult uuriti. Numbri kättesaamiseks pidi veidi sabas seisma. Spordisärk oli korralik pikkade käistega. Edasi suunati kõik ühisele korrus allpool asuvale messialale. Meeletu-meeletu trügimine. Rahvast oli lihtsalt nii palju. Tegime seekord väga põhjaliku expotamise ja kogukulu oli ca. 4 tundi.

MB expo

Maraton ise toimus esmaspäeval. Patrhiot`s Day on püha kohalikus osariigis ja kõigil vaba. Pühapäeva õhtul läksime Milfordi linna (stardist ca 10 miili kaugusel) ühte hotelli. Minu starti jõudmise plaan oli siis see, et mees pidi mind stardihommikul viima Hopkintoni lähedale ametlikule drop-off alale, kust sai istuda ümber koolibussi, mis siis Hopkintoni keskkooli territooriumil asuvasse maratonikülla viis. Pühapäeva õhtul sõitsime tee läbi ja käisime ka stardipaika üle vaatamas. Vaatajaid oli veelgi. Šerif oli seal pandud stardijoont valvama ja mitte jooksjaid ära ajamas, vaid hoopis liiklust aeg-ajalt kinni pidamas, et jooksjad saaks keset teed minna ja stardijoonel pilti teha. Ülim sõbralikkus jooksjate suhtes – see on see, mis tegelikult kogu Bostoni maratonist läbi kumas.

BM stardi eel

Hotellist väljusin hommikul kell 8:30. Peale olin võtnud ühe vana-vana ülisuure kampsuni (mis oli mõnusalt soe) ja mütsi. Need olid siis asjad, mille mina stardis heategevuseks loovutasin. Täitsa piisavalt soe oli. Maratonikülla jõudsin pool tundi enne oma stardikoridori sisenemist. Maratoniküla oli ikka võimas. Suured telgid ja muruplats, kus inimesed maas puhkasid. Meeletud WC järjekorrad. Sai kohvi, vett, spordijooki jm. Sibliti ringi, lebati maas. Soojakiled olid paljudel ümber aga ma ise küll ei näinud, kust neid saanud oleks. Seega tundud, et olid juba otsas. Esimesed bussitäied olid ju Bostonist väljunud juba pärast 6 hommikul. Mõnel oli juba mitmetunnine laagerdamine seljataga. Esimese laine jooksjad sisenesid stardialasse viivast väravast läbi. Suured kotid riietega. Mõned toppisid sinna riideid, mõned tagumiste lainete jooksjad otsisid neist midagi soojenduseks veel peale. Mina sisustasin oma poolt tundi WC järjekorras seistes. Päike paistis peale, kampsunis oli mõnusalt soe ning kogu selle elu ja melu jälgimine. Väga mõnus stardiootus.

201404 BM1

Ratastooli ja naiste eliidi starti ma ei kuulnud. Meeste eliidi ja esimese laine start oli veidi kosta. Seejärel lasti ka meil ehk siis teisel lainel, stardi poole liikuma hakata. Kuna ma olin eelviimases ehk 8. koridoris, siis mul kiiret ei olnud. Võtsin väga vaikselt seda jalutamist. Stardijooneni oli ikka väga pikk maa. Põhimõtteliselt jalutasin 15 min vaikselt ja jalutuse pealt sai otse jooksuks üle mindud ja stardijoon ületatud. Mis on lahe on see, et enne stardijoont jalutad mäest üles ja siis pärast stardijoon on järsk langus. Selline stardijoon siis Bostonis.

Meeletu rahvas, lärm ja kisa. Mõtlesin, et see on alguse värk aga ei, selline lärm ja kisa oli lõpuni välja. Meeletu, meeletu kaasaelamine. Selline kaasaelamine, mida lihtsalt ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Ja loomulikult kogu rajal vältel oli iga natukese maa tagant politseinikud ja sõjaväelased. Iga paari kilomeetri tagasnt elektrolüüdi ja veepunktid. Üks ametlik geelipunkt. Ning suur-suur hulk omatehtud vee ja puuvilja (peamiselt apelsini) punkte.

MB rada

Jooks ise oli läbi väikeste linnakeste. Paar kohta oli raja ääres, kus inimesi ei olnud aga need tundusid olevat ka vaid seetõttu, et olid eelnevalt politsei poolt kinni pandud. Aga muidu inimesed, inimesed, inimesed. Ja enamikul olid siis seljas maratoniteemalised t-särgid. Hästi palju ergutussilte. 10ndal km kandis oli silt free beer. Kes küll jooks sellise läitsakuga õlut ja jookseks veel 32 km peale? Aga suu võttis muigele küll see silt. Enne poolmaratoni (Wellesley College juures) oli kiss me lõik. Ehk hulk kenasid noori neide, kellel kõigil oli käes silt kiss me. Paar meest said põsesuudlustega ergutust küll. Jne, jne erinevad sildid. Mida Bostonile lähemale seda rohkem oli rajaääres inimesi. Viimasel paaril kilomeetril oli rajaääres ca. 8-10 rida inimesi, kes kõik üritasid üksteisest üle vaadata ja pilte teha. Ja loomulikult lõputus koguses plaksukäsi, mis tahtsid energiat juurde anda. 16nda km kandis möödusin ka Team Hoyt`ist, neile käis nii raja ääres kui ka raja peal tugev aplaus, tegu oli nende viimase Bostoni maratoniga.

Nagu juba mainisin oli päike ja oli kuumus. 18-19 kraadi, natuke külgtuult ka. Ma ise kallasin igas veepunktis topsi vett pähe (pole vist kunagi niimoodi ennast kastnud kogu maratoni jooksul). Kuum oli ja päiksepõletuse sain ka (nagu ikka kevadistel jooksudel).

201404 BM2

Rajast ka. Rajal oli piisavalt ruumi. Ei mingeid troppe ja ummikuid või tunnet, et ei saa oma jooksu teha. Kuidagi ülisujuvalt suudeti nelja lainega see 36 000 inimest rajale ära mahutada. Esimesed viis kilomeetrit on laskumine. Pulss on taastavas tsoonis aga kiirus oli ulme. Lihtsalt, mitte midagi ei saa teha. Seetõttu on 5 ja 10 km ajad täiesti moonutatud. Rajaprofiili vaadates peaks edasi tasane olema ja siis lõpupoole tõusud ja viimased 8 km laskumist. Aga reaalsus oli see, et minu arust oli kogu aeg laskumised ja tõusud vaheldumisi. Ja need tõusud olid minu jaoks ikka korralikud tõusud (aga kohalikud nimetavad neid vist ikka küngasteks). Heartbreak Hill (mis pidi olema raja kõige raskem tõus) ei olud midagi hirmsat, üks tavaline tõus teiste seas. Poleks arugi saanud, kui rajakohal silt poleks rippunud.

Enda jooksust niipalju, et seekord ei läinud ma aega jooksma. Kuna see oli minu esimene ja viimane Bostoni maraton (sest eks see ikka suur ettevõtmine on, et kogu see protsess läbi taas teha), siis läksin seda maratoni nautima. Kogu seda melu kogema, mis maailma vanima maratoniga kaasas käib. 14ndal kilomeetril tekkisid jalgedesse krambiprobleemid. Järgnevalt peatusin ca iga 5 km tagant elektrolüüdi punktides, et vähegi krampe leevendada. Aitasid küll, aga lõpuks jäid mu jalad ikka Bostoni “küngastele” alla.

Mis jääb Bostoni maratonist kõige elavamalt meelde? Meeletu-meeletu kaasaelamine ning lõpusirge. Käänak ja näed kauguses lõpujoont. Jooksed ja jooksed aga mitte kuidagi ei lähene (mingi 800 m oli vist lõpusirge). Veel viimased asfaldilained ja ikka jooksed. Ja kõik see meeletus kuumuses ja meeletu lärmi saatel. Võimas – võimas on Bostoni maraton. Seejärel oli tükk maad kõndimist ja siis sai kaela iluduse – Bostoni maratoni medali. Ideest teostuseni – kaks aastat ja see oligi käes 🙂

201404 BM3

Kogu Boston elas ikka täiega maratonile kaasa. Kui maratonieelsel päeval oli mul seljas maratoni logoga jakk, siis tuldi soovima edu homsel maratonil. Maratonijärgselt medaliga linnavahel jalutades tulid kaasjooksjad ja täiesti suvalised inimesed tänaval õnnitlema. Enne hotelli tagasi minekut käisin poes maasikaid ostmas ja väikse poeskäigu jooksul tuli mingi 7 inimest õnnitlema. Nii tavatu meie jaoks. Aga tuli lihtsalt naeratada ja tänada, sest ka need inimesed tahtsid saada osa maratonist.

Minu vaieldamatult elamusterohkeim maratonikogemus.

Numbreid ka: lõpuaeg 3:39:34, kalorikulu 2 214 kcal ja keskmine pulss 166 bpm.

BM 2014

Üllatus

Oihhh….

Congratulations! You are in the 39th MCM

Kuna sügisel on NYi minek, siis surfasin internetisügavustes niisama ringi, et kas on ka enne või pärast veel mõni lahe maraton. Ühs hakkas silma, aga tundus suht lootusetu – ainult loteriikohad. Ma ju täiesti lootusetu juhtum loterii osas. Aga ma ei teagi (mingist loteriipõnevusest vist) panin end ikka loosirattasse kirja.  Aga nüüd siis kohe nii. Peab veidi mõtlema.

30 000 kaasjooksjat ja lahedate vaatamisväärsustega ääristatud rada. Liiga ahvatlev maratonikoht et loobuda? Aga mõtlen veel …

MCM